Küttepuud

Suurte puittaimede tükeldamisel saadud kütteelemendid, mille eksotermiline oksüdeerumisreaktsioon tõstab ruumi temperatuuri, kusjuures tekib suits ja süsihappegaas, mis üldjuhul lähevad korstnasse; halvemal juhul süsinikoksiid, mis ei ole üldse tervislik. Puuriida (nimetatud kütteelementide ladustamise traditsiooniline moodus) ladumisel on väga oluline jälgida, kas järgida koolkonda "koor peal" või eelmisele vastupidist ja sageli vaenulikku, "koor all".

Proosa

"Jemelja, mis sa lesid? Võiksid minna puid lõhkuma."

"Ei viitsi …"

"Jätad puud lõhkumata, — vennad tulevad laadalt koju, ei too sulle kosti."

Jemelja ei viitsi ahju pealt maha ronida. Talle tuli haug meelde ja ta ütles tasakesi:

"Havi käsul,

minu tahtel —

mine, kirves, lõhu puid, puud aga tulgu ise tuppa ja ronigu ahju …"

Kirves kargas pingi alt välja ja — õue, ning kukkus puid lõhkuma, puuhalud aga tulid ise tuppa ja ronisid ahju. (lk 6)

"Havi käsul", rmt: "Havi käsul", vene rahva muinasjutud. Muinasjuttude ümbertöötlus kirjanik Aleksei Tolstoilt. Tlk Eugen Hange, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952, lk 4–14

"Mis sa siin teed?" küsis Vinski ja astus lähemale.

[Robi:] "Usu või ära usu, aga ma ainult lesin siin."

"Ah või lesid! Miks sa ei läinud linnapeale pliidipuid lõhkuma?"

"On juhuslikult muid kiireid asjaõiendusi."

"Just nii, seda ma arvasingi. Kas sa ei võiks oma kiiretest asjaõiendustest natuke ka mulle rääkida?"

"Aitüma küsimast, väga hästi võin rääkida. Ma loen pilvi."

"Oled alles tüseda töö käsile võtnud, Robi!"

"Pole viga, ega ma kõiki loe. Loen ainult noid, mis lähevad tollest puuladvast mööda. Ja kui olen jõudnud viiekümneni, siis lõpetan."

"Kas sa üldse oskad viiekümneni lugeda?"

"Ei või päris kindel olla, eks pärastpoole näe. Praegu olen juba üheksanda juures."

"Mis sa siis teed, kui oled viiekümneni jõudnud?"

"Küll ma tean, mis ma siis teen. Lähen otsemaid ja ütlen linnapeale, et ta on kõnts."

"Vahva! Aga miks linnapea on kõnts?"

"Sina ei saa sellest kindlasti aru, sest sul pole vaja olnud linnapeale puid lõhkuda. Ta ütles eile, et kui Robi saeb puud ära ja lõhub kõik halgudeks, siis saab Robi kümme marka. Mina saagisin ja lõhkusin. Aga tema andis ainult viis marka."

"Miks ta siis ei andnud kümmet marka, nagu lubas?"

"Seda küsisin minagi. Ta ütles, et ei juhtu rohkem taskus olema ja et niisugusele laadatolale peaks viielisest küllalt olema."

"Küll ütles kentsakalt!"

"Aitüma, minu meelest kah. Ja kui ma nüü jõuan viiekümneni, siis lähen ja ütlen talle, et linnapea on kõnts."

"Mis siis ikka. Õnn kaasa, Robi!"

"Aitüma, kuigi ma pole päris kindel, kas ikka lähen. Võib-olla viitkümmend pilve ei tulegi. Siis maksan linnapeale teistmoodi kätte: ei lõhu talle enam puid."

Aapeli, "Üle linna Vinski", tlk Välja Künnap, Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 46–48

[Odysseus (tähelaeva pardaarvuti):] ".. Vanal ajal tõsteti kirjeldatud viisil õhu temperatuuri. Elamutes olid spetsiaalsed seadmed — aparaadid, konstruktsioonid. Neis toimus suurte taimede tükeldamisel saadud kütteelementide eksotermiline oksüdeerumisreaktsioon. [---]"
- Vladimir Mihhailov, "Valeri Gussevi odüsseia", rmt: "Diogenese latern", valimik nõukogude ulmejutte, tlk Juhan Nurme, Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 41

Ettevaatlikult maad kuulates avastasime, et küttepuid saab osta. Kojutoomisega. Ei mingeid probleeme. Siiski. Osta saab ainult TONNI kaupa. Meie elame korteris. Kuhu mahutada tonn küttepuid? Rõdule?

Uued uuringud kandsid vilja. Meil õnnestus puid laenata, osta ja pihta panna siit ja sealt, villaomanikest sõprade käest ja nii edasi. Tervisejooksu tegev teismeline saadeti näppama puutükke, mis vedelesid tee äärde jäävates istandustes. (lk 45-46)

Siis kuulsime, et läheduses müüb üks lillekauplus puid. Miks ka mitte? Eks küttepuudki ole kunagi õied olnud. Kui abikaasale kingitakse õisi, miks ei võiks siis kinkida talle ka küttepuid? Tunded on need, mis loevad.

Nüüd seisab meil alati mõni sületäis riita laotud puid rõdul. Aga hispaania küttepuud pole mingid pilpad, vaid jämedad pakud, nagu pundunud telliskivid. Ja neid tuleb lõhkuda. Kunagi on oldud ju ka skaut. Ja on käidud rootsi suvemajades.

Hangitakse kirves.

Ja kujutlege nüüd seda akustilist fenomeni, mis sünnib, kui hispaania betoonrõdul seistes raiutakse põhjamaise raevuga tursunud, peaaegu fossiilseid puupakke. Millised paugud, millised raksatused kaikusid rõdult, kui märatsev kirves maandus ikka ja jälle puupakku.

HOLA! HOMBRE! kuulsin kedagi hõikavat.

Kummardusin üle rõdurinnatise ja nägin all uksehoidjat, kes midagi rääkis. Mida, seda ma ei kuulnud. Ta jõllitas mind ja tõmbus tasapisi eemale. Lehvitasin talle, kirves käes, kuni taipasin, et oma higise ja punetava üle rõdu ääre vahtiva näoga võisin jätta üsna ebahariliku mulje sellele Kastiilia isandale, kes läheb talvekatsumustele vastu vääramatu ja väärika rahuga. (lk 46)

Herman Lindqvist, "Millal sa oma naisele viimati küttepuu kinkisid?", rmt: "Üks Euroopa puha", tlk Kärt Siirak, Loomingu Raamatukogu, nr 39/40, lk 45–47

Ma olen endiselt maailma parim suusahüppaja. Praeguse stiili juures suudaksin hüpata 300 meetrit, kuupmeeter küttepuid seljas.
- Matti Nykänen, cit. via: Tauno Vahter, "Iga tsääns on võimalus: Matti Nykäse võidud, kuriteod ja tsitaadid" ERR, 04.02.2019

Kui Ammu iseennast pulmapiltidelt vaatas, tundus talle, et tema poole vaatav naine on keegi teine. Tobe ehitud pruut. Siidist päikeseloojanguvärvi sari kuldselt sätendamas. Igas sõrmes sõrmus. Kulmukaarte kohal sandlipuusalvist valged täpid. Vaadates end nii, väändus Ammu pehme suu mälestustest kokkusurutud kibedaks naeratuseks — asi polnud niivõrd pulmades endis kui selles, et ta oli lasknud ennast enne võllatõmbamist nii püüdlikult üles lüüa. See tundus nii absurdne. Nii mõttetu.

Nagu küttepuude lakkimine. (lk 53)

Arundhati Roy, "Väikeste Asjade Jumal". Tõlkinud Anne Lange. Tallinn: Tänapäev, 2017

On talv. On vaja kütta, on vaja vett, on vaja toitu. On vaja ellu jääda. On vaja aidata üksikuid naabrinaisi. Ka nendel on vaja vett, küttepuid, toitu. Kuidas neid asju omavahel kokku viia? Mõhhailol on olemas korralik vibusaag. Ta läheb pea iga päev pooleteise kilomeetri kaugusesse parki. Poole tunniga langetab puu, saeb pakkudeks, laadib pakud kärusse, veab koju. Tagasi uute järele. Naabritele on ka vaja viia. Saagimist katkestavad langevad raketid. Aeg-ajalt viskub Mõhhailo maha ja ootab. Plahvatus. Jääb ellu. Saab edasi töötada. Pargis on palju puid saagivaid inimesi. Puud, märjad puud tuleb lõhkuda. Ka naabritele. Alles siis saab need ahju panna. Siis saab toa soojemaks, keeta ahjutulel teevett.
Millega puud koju tuua? Millega vesi? Selleks on vaja käru. Kust seda saada? Tuleb peale suuremat õhulööki minna otsima inimesi, kes on oma käru juures surma saanud. Mõhhailo läheb. Tal on käru vaja. Maas on naise surnukeha. Käed ja jalad põlenud. Surnu kõrval on käru. See on nüüd vaba. See saab nüüd Mõhhailo omaks. Sellega saab ta koju puid ja vett vedada. Kärust saab surma ja elu kohtumispaigas ellujäämise vahend. Neid müüakse, vahetatakse. Jälgitakse kärude vabanemist, sest neid saab toidu vastu vahetada.
- Vahur Laiapea, "3000 kilomeetrit Mariupoli põrgust Eestisse", Postimees, 1. juuni 2022