Joel Haahtela

Joel Haahtela, "Adèle'i küsimus". Tõlkinud Kai Aarelaid. Hea Lugu 2020

• Just hakkas lund sadama. Räägitakse, et tähed on inglite südamed, mis põlevad nende läbipaistvates kehades. Pimedus aga kujutab endast kustunud südameid, mida on mitu korda rohkem, ning seepärast on öös rohkem pimedust kui valgust. Ja lumesadu on kustunud südamete tuhk. (lk 7)
• Muretsemine on õigupoolest jumalateotus, või vähemasti on see Jumala alahindamine, sest muretsemisega me püüame Jumalalt võimu enda kätte võtta, ja tema kogemuste kohaselt see kuigi hästi ei õnnestu. Pealegi on mured inimesele lõpuks kasuks, sest need panevad meid pöörduma Jumala poole, tahame seda või ei. (lk 55)
• On kohti, kuhu jõutakse ainult eksides, muud teed ei ole. (lk 76)
• Vend Paul kõnnib mu kõrval ja ütleb, et on imesid, mis juhtuvad kiiresti ja on imesid, mis juhtuvad aeglaselt. Kiireid imesid ootavad inimesed hea meelega, aga aeglasi imesid nad isegi ei märka. Ja maailm on ometi täis aeglasi imesid. Tihti näeb Jumala juhatust alles tagantjärele. (lk 78)
• Siin kloostris püüavad nad uuesti kodutee leida, märgib vend Paul. Kuid kerge see pole. Olgugi et vennad loobuvad maisest varast, toob igaüks siiski kaasa enda, oma väikluse, oma osa maailma kurjusest. Ent vahest on põhjust rõõmustada ka iseloomu puudulikkuse üle, sest need hoiavad meele alandliku. Kui voorusest saab põhjus uhkustamiseks, lakkab see ju olemast voorus. (lk 83)
• Mõtlen, et nüüd on tarvis korralikku tormi, mis torgiks ihu, ajaks maailmakorra sassi ja paiskaks kellad merre. On tarvis katuseid rebivaid iile, langevaid puid, pikki elektrikatkestusi, üleujutatud teid, sildade ja maandumisradade sulgemist, erakorralisi uudistesaateid, midagi, mis raputaks meid lahti ja tõstaks õhku ja paneks end elusana tundma. (lk 106)
• ...igaühes meist on algusest peale mõlk. See ei kao kunagi, aga meie ülesanne on leida koht, kus sellega saab elada. Ja koguda enda ümber inimesed, kes ei hooli selle olemasolust, ei mõista meid hukka. (lk 139)