Helga Nõu

Mälestusteraamat "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised". Tallinn: Eesti Ajalehed AS, 2011

• Tahtsin endale päris kodulooma, näiteks koera. Kui tore oleks niimoodi tänaval käia olnud, koer rihma otsas. Seda mulle muidugi ei lubatud. Siis lahendasin asja enda moodi: võtsin kätte pika rohukõrre ja kõigutasin seda jalutama minnes käigu taktis enda ees. See oli minu nähtamatu koera saba. (lk 16)
• Paljud põgenikest sõitsid juba esimestel aastatel edasi Kanadasse, teised leidsid võimaluse emigreeruda Austraaliasse. Kanada oli aga karmim maa kui Rootsi ega keetnud põgenikele putru ega jaganud toetust. Mõne aja möödudes tuli osa sinna sõitnutest Rootsi tagasi, minu vanemate tutvuskonnast perekond Saul ja professor Riives. (lk 80)
• Oma metsatööga oli isa juba valmis vaadanud sobivaid piirkondi, kuhu ennast ja meid peita. Ühe kriisi ajal, kui juba Rootsigi sõda kartis, käskis isa emal kotitäie suhkrut varuda, et põgenemisel kaasa võtta. Suhkru abil võis häda korral kaua aega elada. (lk 81)
• Haridus on ainuke, mis jääb, ütlesid mu vanemad. Sõdade kogemus oli neile näidanud, et kõik maine vara võib üle öö kaduda, alles jääb see, mis sul peas. (lk 81)
• Üks aiatöödest oli "vanaema matmine", ja seda sai teha ainult öösel pimedas. Nimetasin juba, et meil oli kuivkäimla õues, see oli selline linna-kuivkemps, kus prill-laua all oli rauast tünn, mida tuli aeg-ajalt lasta fekaaliveoautol tühjendada. Isa-ema aga ei tahtnud "sitale peale maksta", vaid matsid tünni sisu aeda. Vaarikate vahele kaevati pikk ja sügav kraav, tünn tühjendati sinna ja muld aeti peale. Toiming oli tervishoidlikel põhjustel keelatud ja selle eest oleks arvatavasti pidanud trahvi maksma, kui see välja oleks tulnud. /---/ Vaarikad aga kasvasid meil suuremad ja lopsakamad kui kellelgi teisel. (lk 89)
• Hiljem sain näha ka üht juba ilmunud "Kassi" [Helga Nõu esikromaan "Kass sööb rohtu"] eksemplari, kus toimetaja Helmut Pürkop, kellest Kangro mööda läks, oli teinud pliiatsiga äärde terve rida vihaseid märkusi sisu kohta. Mitmes kohas protestis ta: "Eesti tüdruk ei käitu nii!" ja seigas, kus päästeaktsioon nurjus ja keegi tegelastest meeleheites nutma puhkes, kirjutas Pürkop: "sic! Eesti mees ei nuta!" (lk 158)
• Turistina pidid nad elama hotellis Tallinn, mis muidugi oli julgeoleku kontrolli all. Tubades olid mikrofonid, mistõttu Enn [Nõu] ja Jaak [Kiviloog] ei rääkinud teineteisega valjult, vaid kirjutasid sedelitele. Paar korda tegid nad siiski proovi: WCs oli väga vähe paberit, paar libedat õhukest lehekest. Enn ütles valjult: "Kuradi vilets värk siin, isegi sitapaberit pole!" Järgmisel päeval oli toodud paberit terve suur laadung... (lk 174)

• "Elu täis üllatusi. Helga Nõu 75. Maale ja mõtteid 1956-2009 segiläbi, nagu mõtted ikka tulevad". Tartu: Atlex 2009