Elamus

Elamus on tunne, et oled elusam.

Proosa

Juhtus nii, et keset talvisele Londonile omast lõbutsemishooaega ilmus erinevatele kõrgema seltskonna pidudele üks aadlimees, kes torkas silma pigem oma veidra käitumise kui kõrgete tiitlite poolest. Ta vaatas teda ümbritsevat tralli nii, nagu ei saaks ta ise sellest osa võtta. Tundus, et vastuvõttude kerglane lustakus köitis tema tähelepanu ainult selleks, et ta saaks selle pilgu abil lämmatada ja külvata hirmu südametesse, kus valitses kergemeelsus. Inimesed, kes tajusid seda kummalist aukartusega segatud hirmutunnet, ei osanud seletada, millest see tekkis: mõned väitsid selle põhjuseks mehe elutud hallid silmad. Võõra külm pilk jäi sageli otsekui needitult püsima sihtmärgi näol, kuid ei paistnud siiski tungivat inimese sisemusse ega haaravat ainsa hetkega südame salajasemaid soppe, vaid jäigi raske halli kiirena püsima ohvri palgele, kust kaugemale ei tunginud. Mehe kummalise oleku tõttu kutsuti teda igale poole - kõik tahtsid teda näha ja need, kes olid harjunud teravate elamustega ning olid viimasel ajal igavust kogenud, tundsid nüüd heameelt, et nende vaateväljas oli midagi, mis tähelepanu vääris.
John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006

Niisiis oli Saint-Antoine'i eeslinn ja tänav rahvast tungil täis, sest tähtsate hukkamiste päevil jaguneb Pariisi elanikkond kahte liiki: ühed, kes tahavad näha hukkamõistetute möödumist — need on tagasihoidlikud ja õrnasüdamelised ning tunnevad äsja vastu filosoofilist huvi —, ja teised, kes tahavad näha hukkamõistetute surma —, need on sellised, kelle südamed janunevad vapustavaid elamusi. (lk 435)
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

Luuletaja on alati meie kaasaegne. Meie olemus on hetkeks keskendatud ja kokku pigistatud nagu mistahes isikliku, tugevalt läbi raputava tundeelamuse puhul. Pärastpoole, tõsi küll, hakkab elamus me vaimus levima laiemate ringidena; jõuab kaugemate meelteni; need hakkavad kõlama ning kaasa rääkima ja me saame aimu kajadest ning peegeldustest. Luule pinge katab hiiglasliku tundeala. (lk 21)
- Virginia Woolf, "Kuidas tuleks lugeda raamatut". Tõlkinud Malle Talvet, rmt: Virginia Woolf, "Esseed". Hortus Litterarum, 1997

Ühe naise juurde jäämine on väike hind nii suure elamuse eest, nagu ühe naise nägemine. Nuriseda, et ma tohtisin ainult üks kord abielluda, oli nagu nuriseda, et ma olen ainult üks kord sündinud.
- G. K. Chesterton, "Muinasjutumaa eetika", rmt: "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg, 2011, lk 72-73

Kui leian end elamuste keskelt ja märkan, et mina need olengi, ja et olen need läbi elanud kunsti äratatud kujutluses, siis need kahesugused elamused segunevad. Kas tõelisuse nauding või mure on sedakaudu nõrgem? Need põimuvad. Kas ei kahane tõelise elamuse üllatav jõud sedakaudu, et see muutub kujutluses elatuga võrreldes teadlikuks? /---/

Vaatan haleduse ja valuga sõjavägesid, kus iga mehe pea on sidemetes. Kelle elamus siis tõstab mu soontesse tuimakstegeva, jõuetu viha, kui mõtlen, et on igasuguseid lurjuseid, kes võivad lasta karistamatult tappa, haavata ja piinata miljoneid; kelle - Kristuse, Tolstoi - tõstetud on tuimakstegev, jõuetu viha ülekohtu vastu? Mis on minus oma, mis teiste oma? /---/

Kas ei võta kunst meilt elamuste uudsuse võlu? Kas ei võta kunst meilt võime ja impulsi käia elamuste kirevas möllus oma teed?

Aino Suits 18. novembril 1915; rmt: Aino Suits, "Päevaraamat 1901-1964", tlk Piret Saluri, 2014

Võisin olla siis nii umbes 13-aastane, kui Pärnus esines Sent M'Ahesa, tol ajal Euroopas üsna kuulus eesti päritoluga tantsijanna. Ja tantsis tuletantsu — tule ja mõõkadega. Sain sellest niisuguse elamuse, et pidin lausa hulluks minema. See nagu pööras midagi sees. Kui nüüd tagantjärele mõelda, kui vähe tol ajal üldse midagi näha sai, provintsilaps eriti! Kui palju vähem oli igasugust informatsiooni — ei olnud sellist uputust nagu praegu — televisioon, raadio, kino. Nüüd ma mõistan vägagi tollaseid vapustusi. Hakkasin ju kodus seda tantsijannat järele tegema. See oli esimene kord, kus ma i s e hakkasin midagi tegema. Elia Ilbak käis ka esinemas — plastilise tantsuga. Kodus panin tädi, õe ja ema publikuks. Kujutlesin endale saatemuusika, ise lõin mingi süžee, ema suurräti võtsin ümber ja esinesin. Ei häbenenud sugugi. Nüüd on 13-aastased juba täiskasvanud inimesed, meie olime siis alles lapsed. Olin pealegi väikest kasvu, ikka laps mis laps! Minu arengumaailm oli ju pisike. Seepärast oli selle tantsu mõju rabav.
- Salme Reek, intervjuu: Toomas Lõhmuste, "Vastab Salme Reek", Teater. Muusika. Kino 8/1987, lk 5–16

[Anna:] Päev oli udune. Udu ja vaikus meelitasid mind üleliia suud pruukima: väljaöelduna muutusid elamused lamedaks ja mütsatasid maha nagu haavata saanud pardid.
- Pirkko Saisio, "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, 2018, lk 14

Mida meie oleme näinud praegu, on see, et kui me toome mingisuguse klassika ekraanile – on ju teada, et see kõik on tegelikult netist kättesaadav, aga see kogemus, mida inimesed otsivad, see on nagu vinüülilt muusika kuulamine. Sa näed seda filmi saalis, mis on selle jaoks mõeldud ja koos seltskonnaga. See on hoopis teistsugune elamus ja ma arvan, et see osa kinost kindlasti jääb.
- Ivar Murd, kino Sõprus tegevjuht, "Ivar Murd: kino täidab endiselt oma eesmärki" ERR, 03.01.2020

Lõuna-Eesti maastikule lisavad võlu liivakivipaljandid jõeorgudes ja järvekaldail või koguni tänapäeva veekogust hoopis eemal. Võimsamate ja kaunimate liivakivikaljude juurde juhib rada, need on paljukäidavad kohad, looduskaitse- ning turismiobjektid. Erksatooniline aluspõhjamüür jõekaldal kujutab endast haaravat vaatepilti. Jõeäärse kõrge kalju all või peal seistes saad käega-jalaga vahetult tajuda liivakivi pinda. Tuntud kaljude juures on välja kujunenud kindlad seismis- ja vaatamiskohad, omamoodi lõpp-punktid, kust kaugemale jala või käega katsuma ei pääse: nii jääb liivakivikalju pind puutumatuks. Räämas ümbruse keskel tundub ka harilik liivakivipaljand lihtsalt maapinna lahtise haavana. Seevastu looduslikult metsikus maastikus pakub kohtumine punaka või kollaka liivakivimüüriga väga meeldejääva elamuse. Võib-olla oled esimene, kes värsket või uuenenud kaldapaljandit näeb. (lk 244)
- Ain Vellak ja Andres Tõnisson, "Kuidas me avastasime Viljandimaa põrguhauda", Eesti Loodus 6/1999, lk 244-247