Arkadi Strugatski

Tsitaadid teosest: Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski. Muinasjutt Troikast: kaks versiooni. Tõlkija Tatjana Peetersoo. ORPHEUSE RAAMATUKOGU. Kirjastus Fantaasia OÜ. 2020

(Esimene versioon)

• "Venitamine..." lausus Roman unistavalt. "Venitamine, Edik, on olemuslikult kaunis. Juhtub, et viid allkirjastamiseks mingi väljamineva dokumendi, aga raamatupidaja, kelm sihuke, saadab su direktori allkirja järele... Lähed direktori juurde, aga direktoril on loomulikult nõupidamine, tuleb oodata. Istud nahktugitooli, sädistad referendiga, lehitsed ajalehte – ja ennäe, ongi nõupidamine lõppenud, saad oma allkirja ja lähed raamatupidaja juurde tagasi, aga raamatupidaja, va vallatu, on lõunale läinud... Istud nahktugitooli, sädistad arvepidajaga..." (lk 9-10)
• Spiridon heitis mulle külma pilgu.

"On sul üldse diplomaatiast mingi ettekujutus?" tundis ta huvi. "Võid vastamata jätta. Näen, et ainult väga ähmane. Diplomaatia on kunst määratleda uusi nähtusi vanade terminitega. Antud juhul määratlen ma teie, inimeste, jaoks täiesti uut nähtust – minu tänase mina siirast ja vankumatut sõprust minu homse minaga – vana terminiga "Keskühendus"." (lk 84)

• [Spiridon:] "Maailmakorraldus on uskumatult ebaratsionaalne. Elu on võimalik üksnes sel juhul, kui me võtame reaalsuse vastu sellisena, nagu see on. Kui musta nimetatakse mustaks ja valget valgeks. Ja kuidas teile küll ei meeldi musta mustaks nimetada!“ (lk 85)
• "Olukord pakatab autoriteedi õõnestamisest," märkis Farfurkis masendatult. "Magada tuleb öösel, aga päeval on tarvis tööd teha." (lk 113)
• Üleelamistest pisut kahjustada saanud Hlebovvodov esitas ettepaneku mõista komandant Zubo mahalaskmisele koos varanduse konfiskeerimisega ja sugulastelt õiguste äravõtmisega kahekümneks aastaks. Ent Farfurkis vaidles nõrga häälega vastu, et sellist sotsiaalse kaitse meedet pole Troikal kompetentsete organitega kooskõlastamiseta õigust rakendada, et temal, Farfurkisel, on kange tahtmine komandant kohtusse anda, kuid et lõppkokkuvõttes toetab tema, Farfurkis, täielikult Lavr Fedotovitši. (lk 120)
• Hlebovvodov esitas isiklikest kogemustest järelduse, et sääsed toituvad eranditult juhtivtöötajatest, kes teevad inspekteerimissõite. Farfurkis, esitades soovitut tegeliku asemel, kinnitas, et sääsed elavad üksteise söömisest. Komandant aga lalises vaguralt, kuid järjekindlalt jumalikkusest, mingist jumala hommikukastest ja praetud rändrohutirtsudest. (lk 121-122)
• "Tõepoolest, mis on vale?" sõnas Farfurkis. „Vale – see on fakti eitamine või moonutamine. Aga mis on fakt? Kas saab üldse meie uskumatult keeruliseks muutunud tegelikkuse tingimustes faktist rääkida? Kas fakt on nähtus või tegu, mille tunnistajateks on pealtnägijad? Ent pealtnägijad võivad olla erapoolikud, omakasupüüdlikud või lihtsalt võhiklikud... Kas fakt on tegu või nähtus, mida tunnistavad dokumendid? Ent dokumendid võivad olla võltsitud või fabritseeritud... Ja viimaks, kas fakt on tegu või nähtus, mille olen fikseerinud isiklikult mina? Ent minu tajud võivad olla nürinenud või isegi kaasnevate asjaolude tõttu hoopis petetud. Sel viisil selgub, et fakt kui niisugune on midagi üpris efemeerset, laialivalguvat, ebausaldusväärset ning tekib loomulik vajadus sellest mõistest üldse loobuda. Kuid sellisel juhul muutuvad vale ja tõde automaatselt algmõisteteks, mida pole ükskõik milliste üldisemate kategooriate kaudu võimalik määratleda... Eksisteerivad Suur Tõde ja selle antipood Suur Vale. Suur Tõde on nii tohutu ja selle tõelisus on nii silmnähtav igale normaalsele inimesele, kelle hulka kuulun ka mina, et seda ümber lükata või moonutada, see tähendab valetada, muutub täiesti mõttetuks. Vaat sellepärast ma kunagi ei valetagi ja loomulikult ei anna kunagi ka valetunnistusi.“ (lk 128-129)
• Ohkasin kadedalt, pomisesin: "Mooramaa mees on oma töö teinud, Mooramaa mees võib minna," ja suundusin kolooniasse Spiridoni juurde. (lk 137)
• "See on teadusevastane," vaidles Farfurkis. „Teie, seltsimees tunnistaja, kujutate ilmaaegu ette, et teil lubatakse siin teadusevastaste avaldustega opereerida. Meie siin teame kah ikka üht-teist ja ma ei räägi praegu isegi meie juhtkonna hiiglaslikust kogemusest, vaid lihtsalt meie teadusajakirjanduse tundmisest. Ajakirja „Tervis“ viimases numbris...“ (lk 153)