Aristokraat

Proosa

[Düstersteini krahvinna ja Francis:] "Kui minu suguvõsa esile tõusis, oli aristokraat inimene, kes saavutas võimu ja rikkuse tänu võimekusele, ja see tähendas uljust ning riski, mitte ettevaatlikku laveerimist reeglite rägas, mille on omaenda hüvanguks loonud inimesed, kellel pole ei uljust ega võimeid. Kas tead minu perekonna lipukirja? Oled seda üsna tihti näinud."

"Du sollst sterben ehe ich sterbe," ütles Francis.

"Jah, ja mida see tähendab? See pole mõni üheksateistkümnenda sajandi kodanlik lipukiri, kaupmehe jahune arusaam hiilgusest. See tähendab: "Sa pead hukkuma, et mina ei hukkuks." Ja mina ei kavatse hukkuda. Just sellepärast teen ma seda, mida teen." (lk 348)

Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999

Loomulikult oldi kõigi inimeste vastu armastusväärsed, seda mitte nende pärast, vaid lugupidamisest iseenda vastu. "Ära unusta, et oled väike daam," seda kuulsin lapsepõlves väga sageli. Ent tollal ei tähendanud daam hästi riietatud, jõude elavat, rikast naist, vaid inimest, kes taktitundeliselt arvestas teistega, säilitas igas olukorras armastusväärsust ja viisakust, varjas oma isiklikke tundeid ning oskas isegi halva enesetunde puhul käituda nii, et teised midagi ei märganud. Et aristokraadid pidasid ennast umbilicus mundi'ks, polnud vaid nende süü — aukartusest võdisevad kodanlased mängisid selles oma osa. (lk 9)
Tädi oleks mind meelsasti "hästi mehele pannud" ning lähtudes sellest kiiduväärt kavatsusest kutsus ta külla "häid partiisid". See polnud tema süü, et nende heade partiide hulgas leidus üksainus "halb" ning et too mulle kõige rohkem meeldis. Seda ehk põhjusel, et noormees oli maalikunstnik, inimene, kes tahtis midagi luua ning oskas rääkida ka muud peale tavalise "seltskondliku" klatši. Kui teatasin tädile, et oleme kihlatud, puhkes suur tüli ja vaene isa kutsuti kirja teel kohale, et "seda lollust" mul peast välja ajada.

Isa võttis asja praktilisest küljest: "Esiteks ei abielluta paruniga ja teiseks on tal vaid kümme tuhat kuldnat aastas. Sa ei või ju kerjusega abielluda! Mina ei anna sulle ka rohkem kui kümme tuhat kuldnat aastas. Selle rahaga võite nälga surra."

Mul polnud rahast aimugi; võib-olla oleksime kahekümne tuhande kuldnaga aastas tõepoolest nälga surnud.

"Lisaks on ta alles vanavanaisast saadik aadliseisuses." Isal oli järjekordselt aristokraatne periood. "Võimatu!" (lk 57-58)

Frankfurt oli esimene Saksa suurlinn, mida õppisin täiskasvanud inimesena üksikasjalisemalt tundma. Mulle meeldis ilus, aristokraatne arhitektuur ja lopsakas rohelus ning — inimeste antipaatia Preisimaa suhtes. Tublide turistide kombel rändasime Rothschildide algkodu ja Schopenhaueri elumaja juurde, vaatlesime Danneckeri paksu Ariadnet, naersime läbi pisarate, kui kohtusime palmihoones taas troopiliste taimede ja lilledega. Täiskuuööl jalutasime Römerbergil. Meie ees ärkas ellu keskaeg, oivalised vanad ehitised näisid jutustavat hämaratest saladustest.

Siin rahuldas isa oma kirge "labaste" toitude vastu. Ta vedas mind väikestesse restoranidesse ning sõi loendamatul hulgal frankfurdi vorstikesi. Ükskord ehmatas ta vaese kelneri peaaegu surnuks. Rikaste kodanlaste linn oli nähtavasti temas taas äratanud eriti aristokraatseid tundeid — seda juhtus temaga tihtipeale. Kui ta, järgides oma Austria harjumusi, andis kelnerile sakslase arusaamist mööda röögatu jootraha, lausus too mees: "Tänan väga, härra parun!" Rothschildide linnas oli see küllap kõrgeim tiitel, mida inimene võis kuulda saada. Ent isa oli sügavasti solvunud ning ütles kiiresti ja valjult: "Nimetage mind Viktoriks, kui see teid rõõmustab, ent jumala pärast ärge nimetage mind paruniks!"

Vaene kelner arvas, et tema ees on hullumeelne; ta põrnitses isale kohkunult otsa ja kiirustas siis minema, jättes teda Viktoriks nimetamata. (lk 78-79)

Austria aristokraatide armastusväärne kõrkus, mis puudutas ebameeldivalt vaid kodanlasi, oli mulle tuttav. See oli kõrkus, mis ikkagi sisaldas vaikset, muigavat kahtlust omaenese jumalikkuses. Ent siin polnud mingeid kahtlusi, pisemadki parunivõsud olid veendunud, et nende armulik protestantlik jumal on nad loonud teisest materjalist kui eesti "lojuseid". Kodanlasi tituleeriti ametist hoolimata "literaatideks" ning kui nad olid sakslased, siis soositi neid armulikult.

Balti parunid ise ei olnud kaugeltki "literaadid". Kui jõudsin mõisasse, kus mu mees elas juba kuus aastat, leidsin pärast hoolikat otsimist kaks raamatut: piibli ja pornograafilise väljaande "Lauljanna memuaarid". Ning kui ma oma esimese sõidu ajal Tartusse ostsin neljasaja rubla eest raamatuid ja lisaks tellisin ajakirju mitmes keeles, oli mu mees siiralt hämmastunud ning ämm küsis nõutult:

"Milleks sulle nii palju raamatuid? Heal perenaisel on majapidamises nii palju tegemist, et ta ei leia aega lugemiseks."

"Austerlanna" muutus peagi tublide "balti perenaiste" hirmuks.

Kui ma esimese hommikusöögi ajal uues kodus võõrastusega küsisin, kus on džemm, vaatas mees mulle veel suurema võõrastusega otsa ja teatas siis: "Aga džemmi söövad ju ainult libud."

Ning vaene ämm küsis kohkunult: "Sa kümbled kaks korda päevas? Seda ei tee ju ükski korralik naisterahvas!" (lk 86)

Nagu kõik teisedki mõisaomanikud, ei tunnetanud mu mees kohutavat vastuolu, mis nende elus valitses. Ühel pool luksus, loendamatud teenijad, ratsa- ja sõiduhobused, kohutavalt kulukad suured jahid, kallid vanad veinid ja söögid. Teiselt poolt puudusid täielikult kõik need pisiasjad, mis elu meeldivaks teevad. Salongides olid vanad, tõesti ilusad mööblitükid kaetud tumeda ripsiga, sest nii paistis nende tolmusus vähem silma, vannitubadel puudusid aknad ja vesivarustus ("põhjalik kümblus" võeti ette vaid kord nädalas). Ei raamatuid ega ajakirju, parimal juhul "Sport im Bild" ja erandina "Die Woche". Kuna sakslus oli nende inimeste kirg, põlgasid nad kogu välismaa kultuuri. Tütarlapsed ei õppinud vene keelt patriotismist, prantsuse või inglise keelt hästi osata oli peaaegu ebamoraalne. Haritus oli üldse ebaaristokraatne, see jäi "literaatide" osaks. (lk 102)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

Vimes teadis, et barbaritest nabamaalaste seas liikusid legendid suurtest rõngasrüüd kandvatest, soomustatud rinnahoidjatega ja veohobustel ratsutavatest neidistest, kes tormasid lahinguväljale ja kandsid langenud sõdalased oma ratsudel kuulsus- ja mürgeldamisrikkasse hauatagusesse ellu, lauldes samal ajal meeldival metsosopranihäälel. Leedi Ramkin oleks võinud olla üks nendest. Ta oleks võinud olla nende juhiks. Tema oleks võinud terve pataljoni langenuid ära kanda. Kui ta kõneles, oli iga sõna nagu korralik mats turjale ja kõlises absoluutselt puhtatõulise aristokraadi enesekindlusest.

Isegi täishäälikutega oleks saanud tiikpuud lõigata. (lk 103-104)

Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, 2002