Anna Seghers

Tsitaadid väljaandest: Anna Seghers, "Seitsmes rist". Tõlkinud Agnes Kerge. Tallinn: Eesti Raamat, 1982.

• Kui eelmine komandant oli olnud hirmsate, ettenähtamatute õelusehoogudega hull, siis uus oli kaine mees, kelle juures oli võimalik kõike ette näha. Fahrenberg oli olnud võimeline meid kõiki järsku hävitama; Sommerfeld aga võis meid kõiki ritta seada ja iga neljanda hukata. Ka seda ei teadnud me veel tookord. Ja kui oleksimegi teadnud! Mida oleks see tähendanud, võrreldes tundega, mis meid valdas, kui kõik kuus puud maha saeti ja lõpuks ka veel seitsmes! See oli väike triumf, meie võimetuse ja vangiriietuse juures muidugi. Kuid siiski triumf, mis järsku laseb tunda omaenese jõudu kes teab kui pika aja järel, seda jõudu, mida küllalt kaua on vaetud, ning seda isegi meie endi poolt, nagu oleks ta üks paljudest harilikest jõududest maailmas, mida võib hinnata mõõtude ja arvudega, kuna ta ometi on ainus jõud, mis järsku võib kasvada mõõtmatuks ja arvestamatuks. (lk 3)
• See on maa, mille kohta öeldakse, et siin viimase sõja mürsud iga kord eelviimase sõja mürske maa seest välja kaevavad. (lk 5)
• Piki neid künkaid tõmbasid roomlased oma limes'i. Sellest ajast, kui nad siin küngastel keltide päikesealtarid ära olid põletanud, oli nii palju võitlusi peetud, et nad võisid juba arvata, et kogu maailm, mida on võimalik vallutada, on lõplikult taraga piiratud ja põlluks tehtud. Aga seal all asuva linna vapil ei ole kotkast ega risti, vaid sellel helgib keldi päikeseratas, sama päike, mis muudab küpseks Marnetite õunad. Siin olid laagris leegionid ja koos nendega kogu maailma jumalad, linna- ja maajumalad, juutide jumal ja kristlaste jumal, Astarte ja Isis, Mithras ja Orpheus. (lk 6)
• Igal aastal juhtus sel maal midagi uut ja igal aastal seesama: mahedas uduses päikeses ning inimeste hoole ja vaevaga valminesid õunad ning viinamarjad. Veini vajasid kõik kõigil puhkudel, piiskopid ja suurmaaomanikud, et valida oma keisrit; mungad ja rüütlid, et asutada oma ordusid; ristisõdijad, et põletada juute, nelisada inimest korraga Mainzi väljakul, mida veel praegugi Tuleväljakuks hüütakse; vaimulikud ja ilmalikud kuurvürstid, kui Püha Riik oli lagunenud ja suurnike peod muutusid nii lõbusaks nagu ei iial enne; jakobiinlased, et tantsida oma vabaduspuude ümber. (lk 7)
• Bismarck ei lasknud oma sisemisi piiritulpi paigutada ringi ümber maa, vaid need asetati põiki läbi selle, et preislased saaksid tüki Schlepptaust. Elanikud polnud just mässumeelsed, nad olid vaid liiga ükskõiksed, nagu kunagi inimesed, kes palju on kannatanud ja kel veel palju tuleb kannatada. (lk 7)
• Kui kaua ta ka polnud plaanitsenud põgenemist, omaette ja koos Wallauga; kuidas ta ka polnud kaalutlenud pisimaidki üksikasju ja kujutlenud uue elu võimsat kulgu — oli ta esimestel hetkedel pärast põgenemist vaid loom, kes tormab tihnikusse, mis on talle elu, ning kelle verd ja karvu on jäänud kleepuma puuri külge. Sireenide huilgamine levis pärast põgenemise avastamist kilomeetrite kaugusele üle maa ja äratas kõik paksu sügisuttu mähitud väikesed külad ümbruskonnas. Udu summutas kõik, isegi võimsad helgiheitjad, mis tavaliselt ka pimedaima öö päevaks muutsid. Praegu, kell kuus hommikul, lämbusid nad vatitaolises udus, jõudes seda vaevalt kollakaks värvida. (lk 14)
• Milline jõud küll on unetutel öödel kujundatud plaanidel inimese üle sel tunnil, mil variseb kokku igasugune plaanimine, mil inimesele tuleb mõte, et tema asemel on plaaninud keegi teine. Kuid ka see teine olid sa ise. (lk 16)
• Udu oli juba niivõrd kõrgele tõusnud, et moodustas nagu madala sombuse taeva katuste ja puude kohal. Otsekui tüllkattes lamp asus päike tuhmilt ja hubaselt Westhofeni konarliku külatänava kohal.

"Kui vaid udu kohe üles ei kerkiks," mõtlesid ühed, "muidu kuivatab päike viinamarjad ära otse enne koristamist."

"Kerkiks aga udu kiiremini," mõtlesid teised, "siis saaksid viinamarjad koristamisajaks päris küpseks."

Selliseid muresid ei olnud Westhofenis just väga paljudel. Westhofen polnudki veiniküla, see oli kurgiküla. Veidi eemal, Liebachi aasalt maanteele viiva tee ääres, asus Franki äädikavabrik. Teisel pool laia puhastatud kraavi ulatusid kurgipõllud kuni teeni. "Veiniäädikas ja sinep. Matthias Frank ja pojad." (lk 22)

• "Rooma!" oli talle soovitanud Wallau, kes oli osa võtnud sõjast, võitlustest Ruhris, võitlustest Kesk-Saksamaal, ja üldse kõigest, millest iganes oli võimalik osa võtta. "Rooma alati edasi, Georg. Ja ära mõtle, et sind on avastatud. Nii mõnigi on just seetõttu tabatud, et pidas end avastatuks ja tegi siis mingi lolluse." (lk 22)
• "Niisiis on koonduslaagris jällegi midagi juhtunud," mõtles Seenevana, kui ta sireenide huilgamise saatel oma jänesetoidu-ämbritega aeglaselt üle põllu sammus. "Midagi taolist nagu möödunud suvel, kui üks neist vaestest kuraditest tahtis putku pista ja ta maha kõmmutati. Vaevalt oli sireen hakanud huilgama, kui vang oligi juba maha lastud. Varem polnud siin mitte kunagi sellist jubedust. Pidid nad ka selle koonduslaagri otse siia nina alla asutama." (lk 24)
• Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel. (lk 25)
• Väike Helwig seisis nii hitleri-noorte hulgas kui ka aianduses heas kirjas ja jõudis kõikjal päris hästi edasi. Ta oli tugev, avameelne ja nobe poiss. Selles, et need mehed, kes Westhofeni laagrisse on suletud, sinna kuuluma peavad, samuti nagu hullud kuuluvad hullumajja, oli ta veendunud. (lk 33)
• Mees kisendas: "Kas te, eided, olete hulluks läinud? Jandate pesuga. Häbi peaks teil olema. Külas on enda peitnud üks põgenik Westhofenist. Me otsime kõik kohad läbi."

"Ah, iga päev on midagi lahti," hüüdis noorem naine. "Eile lõikuspüha, üleeile 144. rügement, täna vaja põgenikku püüda, homme aga sõidab gauleiter siia. Noh, aga naerid? Noh, ja viinamarjad? Noh, ja pesu?"

"Pea suu," käratas mees ja põrutas jalaga vastu maad. "Miks ei ole värav suletud?" (lk 35)

• On olemas mingi lastemäng, mis seisneb selles, et mitmevärvilisele joonisele asetatakse erivärvilisi klaasitükke. Vastavalt klaasitüki värvile näib pilt iga kord isesugune. Tookord vaatas Franz läbi sellise klaasi, mis näitas talle tema sõpra ainult teatud toimingutes. Läbi teiste klaaside ta ei vaadanud. (lk 54-55)
• Kord juhtus, et ka Liebaus keegi noor laevamees laagrit avalikult kirus ja kohe kinni võeti. Ta pisteti mõneks nädalaks Westhofeni laagrisse, et ta võiks näha, mis seal sees toimub. Kui ta lahti sai, näis ta väga imelikuna ega vastanud ühelegi küsimusele. Ta leidis tööd puksiiril, hiljem aga, nagu rääkisid tema omaksed, olevat ta päriselt Hollandisse jäänud — lugu, mille üle kogu küla tollal imestas.

Kord viidi kaht tosinat vangi läbi Liebau. Need olid juba enne kohaletoomist niivõrd läbi pekstud, et inimestel jube hakkas ja üks naine külas avalikult nuttis. Õhtul aga kutsus küla uus, noor bürgermeister naise, kes oli ta tädi, enda juurde ja tegi talle selgeks, et ta oma tönnimisega teeb halba kogu eluks nii endale kui ka oma poegadele, kes olid ometi bürgermeistri tädipojad, ja üks neist koguni ka veel tema kälimees.

Üldse teadis küla noorsugu, noormehed ja neiud, oma vanematele täpselt seletada, mispärast see laager on asutatud ja kelle jaoks mõeldud, — noorsugu arvab ju alati end kõike paremini teadvat; ainult et vanasti tahtis noorsugu paremini teada head, nüüd aga teadsid nad paremini halba. Laagriga tuli paratamatult leppida, pealegi veel selle tõttu, et varsti hakkas sealt tulema igasuguseid tellimusi aedviljale ja kurkidele ning tekkis üsna kasulik asjaajamine, nii nagu seda ikka enesega kaasa toob paljude inimeste koondamine ja hooldamine. (lk 66)

• Esimesest oktoobrist alates köeti raudahju. Dornberger pistis asjad sinna sisse ja läks ära. Haises kõrbenud riiete järele. Pastor Seitz paotas akna. Tema näolt kadus lõbusus, ta muutus tõsiseks, isegi süngeks. Jälle oli midagi juhtunud, mis niisama kergesti võis hajuda läbi avatud akna kui tiheneda hirmsaks vinguks, mille kätte pärast veel lämbud. (lk 85)
• Ilma et nad sõnagi oleksid vahetanud, tunneb Franz, et talle on vastumeelne see poiss, ta pilkav jahedus, mis Franzi tavaliselt lõbustas. Talle on vastumeelne lamburi ükskõiksus, juba ette on talle vastumeelne nende inimeste ükskõiksus, kelle hulka ta peab nüüd minema suppi sööma, ja samuti on talle vastumeelne tema kohal süttivate tähtede ükskõiksus. (lk 107)
• Üha enam kattis Georgi õhtune hämarus, mis oli nii sume ja vaikne, et talle näis, nagu ei võidaks teda iial siit leida. Igal sammul ütles ta enesele, et järgmine samm on kindlasti viimne. Aga iga uus samm oli siiski vaid eelviimane. (lk 107)
• Kui Wallau teistkordselt kinni võeti, oli ta naisele selge, et ta oma meest enam ei näe. Kui ta palved külastamisloa saamiseks järsult ja isegi ähvardustega tagasi lükati — naine oli isegi Mannheimist, kus ta praegu elas, Westhofenisse tulnud —, oli ta teinud otsuse teda päästa, maksku see mis maksab. Seda otsust asus ta teostama naistele omase visadusega, kes alustavad teostamatuid kavatsusi, kusjuures nad kõigepealt välja lülitavad mõistuse või selle osa mõistusest, mis kaalub, kas mingi asi on teostatav või mitte. Wallau naine ei toetunud kogemustele ega teadetele, mida teda ümbritsevad inimesed võisid anda, vaid paarile legendile õnnestunud põgenemistest — Beimler Dachaust, Seeger Oranienburgist. Peitub ju ka legendides mõningaid teateid, mõningaid kogemusi. Aga ta teadis ka, et tema mees, nagu kõik teadlikud inimesed, kogu hingest tahab elada, edasi elada ja mõistab väiksematki vihjet. Olgugi et ta ei tahtnud kaaluda, kas tema plaan tervikuna on teostatav, ei takistanud see teda paljusid üksikasju väga osavalt korraldamast. Sidemete loomiseks ja teadete edasiandmiseks kasutas ta oma kahte poega, eriti vanemat, keda isa varem oli põhjalikult õpetanud ja kes nüüd oli pühendatud ema kavatsusse ning sellest täiesti võlutud; see leek aga, mis ta südamele peaaegu liiga tugev oli, rohkem põletas kui valgustas tumedasilmalist, innukat poissi hitlerinoore vormis. (lk 108)
• Jäine külmus haaras naist. Ta tõmbas õlad kössi ja keeras enda pooleldi kõrvale, nagu ei istuks lauaotsas mitte tema mees, vaid... Naine õmbles ja õmbles; ta ei mõelnud midagi ega küsinud midagi, kuna muidu oleks võinud tulla vastus, mis purustab ta elu.

Ja missuguse elu! Kindlasti tavaline elu tavalise võitlusega leiva ja lastesukkade pärast. Aga siiski samaaegselt tugev, julge elu, täis palavat huvi kõige vastu, mis vääris osavõttu. Ja kui veel juurde arvata see, mida nad mõlemad, tema ja Wallau naine, oma isadelt olid kuulnud, kui nad olid alles kaks väikest patsidega tütarlast samalt tänavalt; polnud midagi, mis poleks vastukaja leidnud nende kodude nelja seina vahel: võitlused kümne-, üheksa-, kaheksatunnise tööpäeva eest, kõned, mida isegi naistele ette loeti, kui nad nõelusid tõepoolest põrgulikke auke sukkades, kõnesid, mida oli peetud, Bebelist Liebknechtini ja Liebknechtist Dimitrovini. Uhkusega jutustati lastele, et juba vanaisasid oli vangistatud selle eest, et nad streikisid ja demonstratsioone korraldasid. Tõsi küll: tol ajal selle eest veel ei piinatud ega mõrvatud. Milline selge elu! Ja nüüd — ainsa küsimuse, ainsa mõtte läbi võib see elu variseda kokku... (lk 110-111)

• Kahe akna vahel rippus tema juhi pilt, kes, nagu Fahrenberg seda kujutles, oli andnud talle võimu, teinud ta peaaegu, kuigi mitte päriselt, kõikvõimsaks. Olla isand inimeste üle, valitseda nende ihude ja hingede üle, omada võimu elu ja surma üle, kas seda on vähe! Täiskasvanud tugevaid mehi võis ta seada enda ette ja neid murda, kas kiiresti või pikkamööda, nii et nende äsja veel sirgerühilised kehad muutusid neljajalgseteks, ja need, kes äsja veel olid julged ja trotsivad, muutusid halliks ning hakkasid surmahirmus kogelema. Mõned tehti päriselt vagaks, mõned reeturiteks, mõned lasti lahti noruspäistena, murtud tahtejõuga. Enamasti oli võimunauding olnud täielik: mõnikord, mõningate ülekuulamiste juures, näiteks tolle Georg Heisleri puhul, oli ka midagi segavat vahele tulnud. Võimunaudingult võttis siis tema õige maitse midagi ebamäärast, libisevat, mis kaob näppude vahelt painduvana nagu sisalik, ning mida ei saa tabada ega tappa. Heisleri ülekuulamistel jäid ikka püsima tema pilk ja naeratus, mingi helk tema lõustal, ükskõik milliseid hoope ka sinna ei virutatud. Täpsusega, mis mõnikord on omane vaimuhaige kujutelmadele, nägi Fahrenberg teate vastuvõtul, kuidas naeratus Georgi näol aeglaselt paari labidatäie mullaga kustutatakse ja kinni kaetakse. (lk 115)
• Havisaba oli juba Westhofenisse ülekuulamisele toodud. Ilmnes, et ta oli hea kirjeldaja, täpne ja teravmeelne. Temataolised jõudeolijad on tavaliselt suurepärased vaatajad. Kuna nad iial ei jõua tegudeni, jäävad tähelepanekud nende peadesse kasutamata aardena. Selle tõttu muutuvad nad sagedasti võrratuiks käsilasteks politseile. (lk 127)
• Nende rohkem kui tosina töölise hulgas oli mõningaid, kelle silmis riik oli samuti midagi firmataolist, nagu näiteks firma "Heilbach". Neil oli kõik ükspuha, kui neile vaid tunda anti, et nende tublit tööd on õieti hinnatud ja kui nad selle eest enda arvates õiget tasu said. Niisuguste inimeste protesti ei põhjustanud see lihtne tõsiasi, et nad samuti nagu varemgi kehva tasu eest tapetseerisid härrasrahva kortereid, vaid nende protest pöördus kõrvalistele, mõnikord kummalistele küsimustele, näiteks usule. Seevastu Schulz, kes Mettenheimerit lohutada tahtis olnud algusest saadik kogu aja riigivastane. Schulziga liitusid need, kes hästi tundsid, et tema — nagu seda nimetatakse — on jäänud südames endiseks. Kuid seda, kas kõige tähtsam inimeses väljendub tegudes või on inimeses salajaselt suletud, ei saagi enam nimetada eneseks jäämiseks, vaid kõige suuremaks erinevuseks. (lk 133-134)
• Ei mingit sõnadevalingut, vaid vaikimise jäine hoovus tulvab Wallau huultelt. Isegi valvurid, kes väljas ukse taga; kuulatavad, kehitavad nõutult õlgu. Kas seda saab enam ülekuulamiseks nimetada? (lk 151)
• Wallau nägu pole enam kahvatu, vaid helendav. Overkamp pöördub äkki ära ja asetab pliiatsiga punkti, kusjuures pliiatsi tera murdub.

"Järeldused võite kirjutada enese arvele, Wallau."

Mis loevad järeldused surnule, keda ühest hauast teise visatakse? Ja kui tema viimsele puhkepaigale püstitatakse majakõrgune hauasammas, siis poleks isegi sellel surnu suhtes mingeid järeldusi. (lk 151)

• Siis haaras teda hirmusööst, niisama järsk ja metsik kui see, mida ta tundis esimestel tundidel, mil ta laagri serval pajupõõsa küljes rippus, külm palavik, mis paari kiire löögiga ta ihu ja hinge vapustas. Kolmeminutiline hoog, kuid sellist liiki, mis juuksed halliks muudab. Tookord oli ta vangirüüs, sireenid huilgasid, nüüd oli veel hirmsam. Surm oli talle niisama ligi, aga mitte selja taga, vaid igal pool. Surm oli vältimatu, Georg tundis teda füüsiliselt, nagu oleks surm ise midagi elavat — niisugune, nagu teda kujutatakse vanadel piltidel —, olevus, kes võib-olla küürutab astripeenra või lapsevankri taga ja võib sealt välja tulla ja teda puudutada. (lk 179)
• Ajal enne vangistust, elus enne surma, oli olnud inimesi, kellele võis kaljukindlalt tugineda. Franz oli nende hulgas, aga Franz on kaugel eemal, arvas Georg. Georgi mõtted peatusid veel hetke Franzil. See oli pillamine, kui arvestada minuteid, mis tal järelemõtlemiseks oli jäänud. Kuid see iseendast oli juba lohutus, kui võisid öelda, et ikkagi kusagil on niisugune inimene, millist sa praegu vajaksid. Kui selline on olemas, on Georgi üksindus vaid juhus. Jah, Franz oli olnud see õige. Teised aga? Ta kaalus neid kõiki, üht teise järel. Kaalumine oli imestamapanevalt lihtne; rabavalt kiiresti toimus esimene eraldamine, nagu oleks hädaoht, milles ta praegu viibis, teatud liiki keemiline vahend, mis avastas eksimatult iga aine salapärases koostises, millest inimene on tehtud. Ta peast käis läbi paar tosinat inimest, kes praegu arvatavasti tegid oma tööd või sõid hommikueinet, aimamata, millisele hirmsale kaalule neid sel hetkel asetati. Viimsepäevakohus, ilma pasunateta, helgel sügishommikul. (lk 180-181)
• "Sa heidad magama, võtad palderjani, paned riivi ette, mõistad, ema," ütles noorem poeg agaralt.

"See oleks kõige õigem," ütles vanuselt teine poeg. Ta oli jämedatoimeline inimene, kes tundus vanemana, kui ta tegelikult oli. Tema suur pea oli pügatud; alles hiljuti oli jootmisel väljapaiskunud leek tal kulmud ja ripsmed ära kõrvetanud, miile tõttu nägu näis tuimana. Ta oli olnud ilus noormees nagu kõik Heisleri pojad. Nüüd oli ta tüüpiline SA-mees, temas oli kõik kalgistunud, metsistunud. Noorim aga, Heini, oli niisugune, nagu Röder teda kirjeldas. Tema kasv, pea kuju, juuksed, hambad kõik oli just nii, nagu oleksid vanemad ta rassiõpetuse käsiraamatu järgi loonud. (lk 205-206)

• Ema mõtles: "Armas jumal, sa pead Georgi aitama. Kui sa olemas oled, siis aita teda. Kui sind pole..." Ta pöördus kõrvale ebakindlast abistajast ja paiskas oma palve kõiksusse, kogu ellu, niipalju kui ta seda tundis, ja ka tundmatutele, tumedatele aladele, mida ta ei tundnud, aga kus arvatavasti on ka inimesi, kes tema poega aidata võivad. Ehk on kusagil keegi, kes ta palvet kuuleb. (lk 208)
• [Koonduslaagri komandant vangidele:] "Kuues põgenik on leitud," teatas Fahrenberg. "August Aldinger. Surnud, nagu näete! Oma surmas on ta ise süüdi. Seitsmendat ei tarvitse me kaua oodata, ta on juba teel siia. Natsionaalsotsialistlik riik jälitab halastamatult igaüht, kes on eksinud rahvustervikluse vastu, kaitseb seda, mis on kaitsmise väärt, karistab, mis on karistamise väärt, hävitab, mis on hävitamise väärt. Meie maal ei leidu enam pelgupaika põgenevatele kurjategijatele. Meie rahvas on terve. Haiged tõukab ta endast ära, hullud lööb maha. Ei ole viit päevagi möödas põgenemise algusest, ja ennäe - ajage silmad pärani ja pidage meeles, mis te näete." (lk 235)
• Zillich ei märganud vaikust, mis teda ümbritses. Peagi jõudis ta kolmanda klaasini. Veri hakkas juba kõrvus kohisema. Kuid ta pettus ka nüüd lootuses leida kergendust. Vastupidi, tume hirm, mis teda juba varem üleni täitis, kasvas veelgi. Zillich oli valmis uluma. Seda hirmu tundis ta juba maast madalast. See oli kihutanud teda kõige hirmsamatele ja näiliselt kõige kaelamurdvamatele tegudele. Kuid kui loomalikult see hirm ka poleks avaldunud, oli see siiski kõige tavalisem inimlik hirm. Zillichi sünnipärane mõistus ja tema hiigeljõud olid juba noorest east alla surutud, sööti jäetud, vallandamata ja kasutamata.

Sõjas oli Zillich leidnud vahendi, mis mõjus kergendavalt. Verd nähes ta nimelt ei muutunud metsikuks, nagu öeldakse mõrtsukate kohta. See oleks olnud omalaadi joobumus, mida võib veel ravida, kas või mõne teistsuguse joobumuse abil. Verd nähes Zillich rahunes. Ta muutus nii rahulikuks, nagu voolaks tema enda veri surmavast haavast, mille ta ise endale on aadrilaskmisel löönud. Zillich rahunes verd vaadates ja läks ning magas öösel rahulikult. (lk 276)

• Fritz nihutas enese küliti istuma, et paremini ärasõitu jälgida. Zillichi nägu ja pilk, mille mõlemad mehed omavahel vahetasid, ajasid talle hirmu peale. Teda haaras külmavärin. Tema noores südames tärkas midagi, mis võis olla kas hoiatus või kahtlus, midagi, millest mõned väidavad, et see on inimesele kaasa sündinud, teised - et see pole kaasa sündinud, vaid tekib järk-järgult, kolmandad - et midagi sellist pole olemaski. Kuid tema südames see tärkas ja väreles seni, kuni kostis mootoripõrin. (lk 278)
• Fiedler tõusis kohe püsti ja lahkus. Enne minekut pani ta veel kord käe kergelt Röderi õlale. Paul istus veidi aega vaikselt ja liikumatult. Oma õlal tundis ta ikka veel Fiedleri käe kerget survet. Selline puudutus — sõnatu lugupidamise ja vennaliku usalduse märk — tungib sügavamini inimese südamesse kui ükskõik milline õrnuseavaldus. (lk 284)
• "Lõpuks ometi," mõtles Fiedleri naine, kui ta trepilt mehe samme kuulis. Kuigi talle polnud midagi nii ebameeldivat kui ootamine, oli ta liiga uhke, et teiste juurde kööki minna. Varematel aastatel olid nad kõik koos õhtust söönud, kuid mõningate arusaamatuste järel oldi jõutud otsusele, et on parem, kui noorpaar veedab õhtud isekeskis. Õieti polnudki Fiedlerid enam mingi noorpaar. Nad olid juba rohkem kui kuus aastat abielus. Kuid Fiedlerite käsi käis samuti kui paljudel teistelgi inimestel pärast Kolmanda Riigi algust. Mitte üksnes, et välised olukorrad ja suhted tundusid ebaselgetena ja ainult pooleldi reaalsetena, vaid neil oli kadunud ka igasugune ajatunnetus. Neile tundus, et iga hetk võib toimuda muudatus, ja nad imestasid väga, kui märkasid, et aasta on jällegi möödunud. (lk 290)
• "Ma lähen alla," mõtles Georg oma toas. "Mida ma siit ülalt õige lootsin leida? Milleks olen ma üksi? Milleks mul on vaja end piinata lukustatud ukse taga selles sinikollases punkris, mille põrand on kaetud käsitsi kootud vaipadega, punkris, kus on nikkelveekraanid ja peegel, mis niisama halastamatult kui pimeduski sunnib sind tegema vaid ainult üht: vaatlema iseennast." (lk 295-296)
• [Gerda:] "Ja veel midagi. Meil kodus ei olnudki midagi niisugust, mida keegi iganes oleks tohtinud muuta. Meie kodused olid uhked, et kõik jääb nõnda, nagu oli. Ja siis tulid sina! Sina olid see, kes mulle äkki seletas, et isegi kivides pole hetkekski midagi kivistunut ja inimestes juba kaugeltki mitte. Minu kohta muidugi tegid erandi! Kuidas? Minu kohta sa ju ütled: "Selline sa olid ja selline sa oled."" (lk 296-297)
• Georgile meenusid inimesed, kes Pauliga võrreldes olid olnud hiiglase jõuga, kes olid olnud osavad ja suurte kogemustega võitlustes, millest nad maast madalast olid osa võtnud. Kuid ka nendega oli hakkama saadud, ja surmahirmus olid nad puistanud andmeid nagu küllusesarvest. Paul aga ei anna teda ära. Oli tarvis leida kiiresti lahendus, ja Georgi peas valmis suurt julgust nõudev otsus. Ta usaldas Pauli. Hambad tugevasti kokku surutud, lamab Paul seal, kus enne teda on lamanud teised, kelle tõrges vaikimine muutub aegamisi loomulikuks ja lõplikuks. Võib-olla ka, et see on lihtsalt ülekuulamine. Väike Paul seisab nende ees, mängib juhmi ja annab ettevaatlikult ja kavalalt süütuid vastuseid. (lk 299)
• See oli olnud ilusaim aeg ta elus. Kuid mälestusi neist vaiksetest ja lihtsatest päevadest varjutasid nüüd eredamad mälestused tormisematest aastatest. "Miks ununeb see, mis on kõige tähtsam?" mõtles Georg. "Sellepärast, et see ei jää eraldatuks inimesest ega asu kuskil omaette, vaid vajub vaikselt ja sügavalt inimese hinge." (lk 301)
• Headele perepoegadele tuleb anda pühapäevakohvi kõrvale sooja kooki. Aga halbadele? "Nendele just nimelt," arvas Eugenie, "selleks, et magus võitaigen nende meeled mahedamaks muudaks." (lk 302)
• Talle meenus Melzeri lugu, keda üldiselt oli peetud tubliks poisiks. Kolm päeva oli ta olnud täiesti tumm, neljandal aga, kui tema piinajad vedasid teda ringi suures trükikojas, kus ta töötas, oli ta neile näidanud kõiki, kellest ta teadis või ka ainult arvas, et need on kahtlased. Mida nad olid ometi Melzeriga teinud? Millise mürgi läbi, milliste tangide abil olid nad rebinud tema hinge alles elusast kehast? (lk 307)
• Lieseli mõtted takerdusid. Isegi pisarad lakkasid. Südames tärkas aimus, et ei tohi selles suunas edasi mõtelda. Midagi ei muutu enam endiseks. Tavaliselt ei huvitanud Lieselit miski muu kui ainult oma igapäevane elu. Ta ei taibanud midagi varjudest teisel pool tegelikkuse piiri, veel vähem sündmustest, mis toimuvad sel piiril: kui tegelikkus libiseb igaveseks käest ja muutub eimillekski, või kui varjud tahavad tulla tagasi ja nõuavad, et neid veel kord peetaks reaalseteks. (lk 311)
• Kui inimene on mõistetud ootamisele, tõelisele ootamisele, millest ei ole teada, kas see lõpeb elu või surmaga ja kui kaua see kestab, kas mõni tund või mõni päev, siis hakkab ta kasutama aja vastu kõige kummalisemaid abinõusid. Ta katsub tabada minuteid ja neid hävitada. Ta ehitab aja vastu tammi ja püüab ka siis veel seda tammi tihendada, kui aeg juba ammugi sellest üle on voolanud. (lk 315)
• "Issand jumal!" sõnas Liesel.

[Paul:] "Issandal pole sellega midagi tegemist, ehk olgu siis niipalju, kui tal iga asjaga tegemist on. Gestaapoga ta küll kindlasti eriti ei tegele. Kõik oli nii, nagu ma arvasin. Ilmatu suur vigur. Pigistasid mind tundide viisi, nii nagu iganes oskasid. Ainult seda ma ei võinud aimata, et seal keegi istub ja kirja paneb, mis ma neile ette luiskan. Pärast seda pidin veel alla kirjutama, et ma tõesti ise seda kõike kokku olen luisanud. Millal ma Georgiga kokku puutusin, kus, kui kaua, miks, kes olid tema sõbrad, kes olid minu sõbrad. Ja siis küsisid nad minult veel, kes üleeile mul külas käis. Sealjuures ähvardasid nad mind igati, kuidas iganes ähvardada võib, ainult põrgutuli veel puudus, muidu aga tahtsid nad küll, et ma peaksin neid viimsepäevakohtuks. Aga nad pole sugugi kõikteadjad. Nad teavad ainult seda mis neile öeldakse." (lk 317-318)

• Franzile meenus, et tüdruk oli varsti abiellunud pikakasvulise, heledajuukselise raudteelasega, kes oli Põhja-Saksamaalt pärit ja kelle nimi oli Herbert. Franz ei olnud hiljem enam iialgi Herbertile mõelnud, nii nagu ei mõelda sellest, mis on kuhugi jäljetult kadunud. Nüüd aga küsis ta: "Kus Herbert on?" ja kahetses kohe oma küsimust.

"Kus ta peaks olema?" osatas naine. "Seal!" Seda öeldes näitas ta näpuga maha, õigemini maa alla. Aia pruunikas muld oli kaetud pähklipuudelt langenud lehtedega, mille hulgas vedeles üksikuid teravaid, katkisi pähklikoori. Naise liigutus oli nii selge ja lihtne, et Franzile tundus, nagu lamaks Herbert, kelle ta oli vahepeal silmist kaotanud ja keda ta polnud isegi otsinud, nüüd siin selles aias, kuhu Franz oli juhuslikult astunud, närbunud lehtede all, millel tammuvad SS- ja SA-meeste säärikud ja nende naiste kingakesed. Vahepeal oli aeda kogunenud hulk inimesi, kõik puha mundrikandjad ning nende noored ja nägusad kaaslannad; Franzile aga olid nad võrdselt vastikud. (lk 323)

• Vaikides sammusid nad ligi tund aega ülesmäge. Laps ei seganud neid, vaid jooksis ees, soovides järjest kõrgemale tõusta. Ta pääses ju nii harva Höchstist välja. Sageli jäi ta hetkeks peatuma ja vaatas alla, et näha, kui kaugele laiub maa ja ühes sellega ka taevas.

"Kui saaks tõusta õige kõrgele," mõtles laps, "siis näeks külade ja põldude asemel midagi hoopis muud, seda kohta, kus lõpeb maa ja kust tulevad pilved ning koos kollase pärastlõunase valgusega ka tuul." (lk 324-325)

• Vali vihm peksis vastu nägu. Tee kõrval polnud enam üldse maju. Viltu langevad vihmavöödid varjasid vaate üle jõe asetsevale linnale. See oli nagu mingi ebamaine linn piiritult kurva taeva taustal, linn, mida võib näha ainult unes ja mis ei kesta isegi nii kaua, et ta suudaks täita tervet unenägu. See siin aga oli kestnud juba kaks tuhat aastat. (lk 335)
• Kümme minutit hiljem lamasime kõik juba naridel. Ahjus kustus viimne säde. Aimasime, missugused ööd meid ees ootavad. Sügisene niiske jahedus tungis läbi teki, läbi särgi, läbi naha. Teadsime, kui kohutavalt võivad välised jõud inimest vaevata ja et nad võivad tungida inimesele peaaegu üdini, kuid teadsime ka seda, et inimeses on siiski midagi, milleni nad ei küüni ja millele nad ei suuda midagi teha. (lk 336)