Voldemar Päts

Voldemar Päts sündis ehitusmeistri perekonnas. Ta oli Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi üks noorematest vendadest.

1905. aastal lõpetas ta dekoratiivmaali erialal A. Stieglitzi kunsttööstuskooli Peterburis. 1905. aasta rahutuste järel põgenesid Konstantin Päts ja Voldemar Päts, Jaan Teemant, Peeter Speek, Otto Strandman, Karl Ast, Mihkel Martna jt Eestist. 1907. aastal täiendas Voldemar Päts Peterburi Pedagoogika Akadeemias.

 

Ta alustas õpetajatööd Riias Balti Õpetajate Seminaris^[1] ja oli aastatel 1906–1917 Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis, 1909–1917 Tallinna Reaalkoolis ja alates 1907. aastast O. Johansoni Käsitöökoolis joonistusõpetaja. 1907. aastal valiti ta esimese eesti kunstiorganisatsiooni Eesti Kunstiselts juhatusse. Samuti juhatas ta aastatel 1912–1914 Eesti Kunstiseltsi joonistuskursusi. 1914–1934 oli ta Riigi Kunsttööstuskooli direktor ja aastast 1938 Riigi Kõrgema kunstikooli auprofessor. 1. maist 1934^[2] kuni 1940. aastani töötas ta haridusministeeriumis kutseoskuse osakonna direktorina ja aastatel 1936–1940 oli ta ka haridusministri abi. 1934. aasta mais sai ta tehnika eriteadlaste registreerimise komisjoni juhatajaks. Aastatel 1934–1940 oli ta Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuse esimees.

Vabadussõja ajal töötas ta abiorganisatsiooni Ühistöö keskjuhatuse esimehena,^[3] mille eest talle anti 14. detsembril 1920 Vabadusristi III liigi (tsiviilteenete eest) 2. järgu teenetemärk.^[4][5]

7. märtsil 1938 valiti ta Eesti-Taani Sõprusühingu esimeheks^[6]. 1940. aastal oli ta saksa vähemusrahvuse kultuuromavalitsuse likvideerimiskomisjoni liige^[7].

Teise maailmasõja ajal põgenes Voldemar Päts Austriasse, sealt Rootsi ja 1951 Kanadasse.

Päts oli aktiivne ja mitmekülgne mees. Pätsil oli suur osa rakendusliku kallakuga Riigi kunsttööstuskooli programmi, struktuuri, õppeklasside ja -töökodade kujundamisel, kuid alalhoidlike vaadete tõttu sattus ta administraatorina kujutavate kunstnikega vastuollu. Soosis kodundus- ja käsitööharidust. Ta kuulus OÜ Kodukäsitöö juhatusse. 1931. aastal toimetas ta ajakirja Filminädal, mida ilmus ainult kaks numbrit^[8]. 1937 pani Voldemar Päts Lagedi Põhikoolile nurgakivi. Pätsi algatusel hakati Lagedit varustama elektriga, rajati elektriliinid ja alajaamad. Päts oli ka Eesti Punase Risti asutaja, Eesti-Taani ja Eesti-Austria sõprusühingute esimees. Samuti oli ta Eesti Kunstnike Koondise Torontos (1956) asutajaid. On koostanud albumi "Eesti rahvariie ja ornament" I–II (1926) ja kirjutanud muid raamatuid.

Kunstnikuna on Päts maalinud lilli ja maastikke. Päts oli Eesti üks esimesi karikaturiste, tema karikatuure avaldasid Teataja Nalja Lisa (1901–1904)^[9], Kaval Hans (1911) ja Meie Mats (1916).

16. augustil 2008 avati Lagedil Eesti Vabadusvõitluse muuseumis Voldemar Pätsi bareljeef.

• Eesti põllumeeste Keskseltsi näitus Tartus 1904 ja 1905
• Eesti Kunstiseltsi näitus Tallinnas 1910
• näitus Londonis (Kanadas Ontarios) 1951

• Vabadusristi III liigi 2. järk (14. detsember 1920)^[4]
• Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk (22. veebruar 1921)^[10]
• Eesti Punase Risti mälestusmärgi II järgu I aste (7. veebruar 1929)^[11]
• Valgetähe II klassi teenetemärk (24. veebruar 1938)^[12]
• Austria teeneteordeni esimese järgu suurohvitseri aumärk (1937)

Voldemar Päts oli abielus Johanna Veileriga^[13] (pärast abiellumist Päts), neil oli kaks tütart: Inna (abielus Kaldveer) ja Silvia (abielus Jürvetson). Silvia poja Tõnu poeg Steve Jurvetson on Ameerika riskikapitalist.

• Voldemar Päts Eesti biograafilises andmebaasis ISIK