Venemaa meedia

2009. aasta seisuga on Venemaal registreeritud 28 011 ajalehte, nendest päevalehti on 582. Päevalehtedest on tasulised 541 väljaannet, millest 24 on riiklikud ajalehed. Tasuta päevalehti on Venemaal aga 41, mille kogutrükiarv on 1 185 000. Tasuta päevalehtede arvu järgi on Venemaa maailmas esikohal. Veel juhib riik maailma edetabelit mittepäevalehtede arvuga – ligikaudu 27 000 registreeritud ajalehte.^[1]

Venemaa suurim tasuline päevaleht on Moskovski Komsomolets, mis 700 000-eksemplarise trükiarvuga on maailma suurimate ajalehtede edetabelis 86., sellele järgneb 668 000-eksemplarise trükiarvuga Komsomolskaja Pravda, mis on maailma edetabelis 92.

Venemaa suurim tasuta päevaleht on Metro (Novaja Gorodskaja Gazeta), mis maailma arvestuses on tasuta päevalehtede trükiarvu alusel 14. – trükiarvuga 600 000. Teisel kohal on riigis tasuta päevalehtedest Metro (Peterburi) (trükiarv 400 000) ja kolmandal ingliskeelne Moscow Times (trükiarv 35 000).

Suurlehed nagu Izvestija, Rossiiskaja Gazeta ja Kommersant kuuluvad riigile, sellega seotud isikutele või riigistatud ettevõtetele. Välisinvesteeringud Vene meedias on minimaalsed.

Venemaal jääb vajaka jõudsatest kohalikest ja regionaalsetest päevalehtedest. Paljudes kohtades on nende asemel sellised Moskva-kesksed ajalehed nagu KP, Tvoi Den, Rossiiskaja Gazeta.

Paljusid kohalikke ja piirkonnalehti rahastavad kohalikud võimud, seetõttu ei paku need meediaturul erilist konkurentsi. Paljud kohalikud lehed on vanamoelised ja madala kvaliteediga, mille tõttu ei ole need reklaamiostjate seas populaarsed. 2009. aastal sulges valitsus mitmed kohalikult ülalpeetavad väljaanded.

Venemaal on 11 tasulise päevalehe veebiväljaannet. Venemaa suurim ajalehe veebileht on ajalehel Komsomolskaja Pravda, millel käib 2009. aasta andmete järgi kuus keskmiselt 12 618 000 külastajat. Maailma edetabelis on see portaal ajalehtede veebilehtede külastatavuse arvestuses 12. kohal.

2009. aasta andmete kohaselt jõudsid paberkandjal ajalehed 9,3%-ni täiskasvanutest Venemaa elanikest ^[1]. Lugejatest suurima osa moodustavad 45–54-aastased (20%), järgnevad 35–44-aastased (16,5%), üle 65-aastased (16,5%), 25–34-aastased (16,4%), 16–24-aastased (15,7%) ja viimasena 55–64-aastased (14,8%).

Riigi elanikud kulutavad ajalehtede lugemisele kogu meediatarbimisest keskmiselt 9,4 minutit päevas, mis on vähenenud märgatavalt 2005. aasta tulemiga, mil oli selleks ajaks 18 minutit. Siiski loevad venelased rohkem ajalehti kui ajakirju. 2009. aastal kulus ajakirjade lugemiseks kogu meediatarbimisest 5,6 minutit päevas.

Majanduslangusega kahanes 2009. aastaks reklaamiturg (2009. aastal tervelt 26%) ja tarbijahuvi, mis mõjutas omakorda vastavalt ajalehtede trükiarvu. Et majandusraskustega paremini toime tulla, vähendasid omanikud väljaannete arvu, trükkimiseks võeti kasutusele odavam paber, koondati töötajaid. Üleriigilised väljaanded sulgesid kohalikke kontoreid. Meediaturult kadusid paljud eraviisiliselt rahastatavad väljaanded. Sealhulgas lõpetati 2009. aasta novembris Murmanski oblasti vanima ajalehe Poljarnaja Pravda väljaandmine.

2010. aastaks oli Venemaa majanduse olukord paranenud, tänu millele kasvas 2009. aasta viimases kvartalis nädalalehtede üldine sissetulek riigis 9% võrreldes aasta varasema tulemusega ^[1].

Ka ettevõtjad on ise hoolitsenud, et ajalehetööstus tuleks majanduslangusest kiiresti välja. Näiteks loodi selle tarbeks 2009. aastal reklaamiostjate arvu suurendamiseks Regionaalsete Ärilehtede Liit, mille eesmärgiks on esindada ärilehti vahetult reklaamiagentuurides, võimaldades panna reklaami kas kindlates ajalehtedes või kõikides väljaannetes korraga.

Ajakirjade valik on Venemaal väga lai, Cosmopolitanist ja Playboyst Harvard Business Review ja Newsweekini välja. Palju on ka kohalikke väljaandeid, millest ühed tähtsamad on majandust kajastavad nädalakirjad Profil ja Dengi. Elustiili nišši kajastavad üldiselt populaarsed lääne brändid, kuid kohalik Afisha on neist siiski populaarsem. 2008. aastal oli Venemaal 20 433 ajakirja.

2009. aastal tabas Venemaa trükimeediat ülemaailmse finantskriisi tõttu langus, mistõttu otsisid ajakirjade väljaandjad võimalusi kulude optimeerimiseks. Osa ajakirjade väljaandmine lõpetati ja uute ajakirjade väljaandmine peatati. Samuti langesid ajakirjade reklaamitulud märgatavalt, lugejaskond püsis üldiselt aga stabiilsena. Suurim lugejaskonna kasv oli majandus-, disaini-, kokandus-, tervise-, aianduse-, meeste- ja tehnikaajakirjade seas. Kõige populaarsemad on Venemaal siiski tele- ja naisteajakirjad.

Suurimad ajakirjade kirjastused ^[2]

• Independent Media Sanoma Magazines
• Hachette Filipacchi Shkulev / InterMediaGroup
• Burda
• Condé Nast
• 7 Dney
• ESN
• Forward Media Group
• Axel Springer Russia
• Expert
• RBC Media

Televisioonil on Venemaa meediasüsteemis keskne roll, mida tarbib iga päev umbes 94% elanikkonnast. Venemaal on litsents välja antud umbes 1600 telekanalile. Kanaleid on tegelikult oluliselt vähem, sest paljud kanalid, mis omavad litsentsi, on tegelikult tegevuse juba lõpetanud. Väga palju on teemakanaleid (sport, kunst, muusika jt). Leidub ka palju regionaalseid kanaleid, näiteks üleriiklike telekanaleid on 15, millest riik kontrollib kõiki, sest kanaleid omab kas riik, riigi omanduses olevad firmad või riigi juhtidega lähedastes suhetes olevad ettevõtted. Sellepärast on telekanalid poliitikute poolt mõjutatud. Televisioon jõuab 99%-ni Venemaa ligi 142 miljonist elanikust. 2009. aasta andmetel pole ligi miljonis majapidamises telerit, samas kui ligikaudu pooltel elanikel on kodus kaks või enam televiisorit. Telerit vaadatakse päevas keskmiselt kolm ja pool tundi^[4].

Viimastel aastatel on Venemaa satelliittelevisiooni turg kiiresti arenenud. 2008. oli satelliitteenuse pakkujaid Venemaal viis: NTV-Plus, Tricolor TV, Orion Express, Platforma HD ja Raduga TV. Digitelevisioonile on plaan üle minna aastaks 2015. Kuigi üldiselt kasvasid 2000. aastatel Venemaa reklaamituru mahud mitu korda, siis 2008. aastal alanud majanduskriis on ka reklaamiturgu negatiivselt mõjutanud.

Televisioonimaastikul on kolm suurt kanalit: Pervõi Kanal, Rossija-1 ja NTV, mille osakaal on vastavalt 20, 16,6 ja 12,7% Vene linnades elavate inimeste meediaturust. Neile järgnevad kolm väiksemat kanalit – CTC, TNT ja REN TV, mille osakaal meedia turust on vastavalt 8,5, 6,9 ja 4,4%. Ülejäänud telekanalite osakaal jääb paari protsendi juurde.

Kanali ajalugu ulatub tagasi juba aastasse 1951, mil ta alustas Nõukogude Liidu Kesktelevisiooni 1. programmi nime all. Aastatel 1991–1995 kandis see nime Ostankino 1, 1995–2002 oli kanali nimi ORT ja 2002. aastast on nimeks Pervõi Kanal. Kuigi 2000. aastate keskel langes Pervõi Kanali vaadatavus umbes 5%, on see ikkagi kõige populaarsem telekanal Venemaal. Kanali käes on kõige suurem osa reklaamiturust. Enamusosalus kuulub Vene riigile. Vaadatavus oli 2011. aasta aprillis nelja-aastaste ja vanemate seas 17%.

Rossija-1 esimene eelkäija loodi juba 1965. aastal, 3. Programmi nime all, sellest ajast on kanal nime vahetanud 10 korda ja seda nime kannab ta juba 2010. aastast. Rossija-1 on telekanalitest Venemaal kõige suurema levikuga, jõudes ligi 99%-ni vaatajatest. Kuigi kanal oli 2005. aastal Pervõi Kanaliga üsna võrdses seisus, on viimasel ajal Rossija-1 vaatajaid oluliselt kaotanud. Kanal kuulub VGTRK^[5]-le. Vaadatavus oli 2011. aasta aprillis nelja-aastaste ja vanemate seas 15,2%. VGTRK (Ülevenemaaline riiklik tele- ja raadiokompanii) gruppi kuuluvad telekanalid: Россия 1, Россия К, Россия 24, РТР-Планета, Русский роман, Русский бестселлер, Россия HD ja raadiojaamad: Радио России, Маяк, Радио Культура, Вести ФМ, Юность ning 80 piirkondlikku raadio ja telekanalit.

Kanali esimene eelkäija, 4. Programm, loodi juba 1967. aastal, NTV nime kantakse juba 1993. aastast. NTV-l on tegelikult kaks telekanalit, millest üks on Venemaa suurim kommertskanal ja teine on üks kahest satelliit platvormiga kanalist. Kahe peale kokku on nende vaadatavus ligi 13,8%. Kuulub Gazprom Mediale. Vaadatavus oli 2011. aasta aprillis nelja-aastaste ja vanemate seas 15,3%.

Kanal loodi 1996. aasta detsembris. CTC-i signaali ulatuses elab umbes 100 miljonit inimest. Kanal näitab palju lääne sarju ja filme ("Nip/Tuck", "Meeleheitel koduperenaised", "Beverly Hills 90210" jpt). Kuulub CTC Mediale. Vaadatavus oli 2011. aasta aprillis nelja-aastaste ja vanemate seas 7,6%.

Loodud 1. jaanuaril 1998. Jõuab üle 100 miljoni elanikuni. Telekanal pakub kerget meelelahutust, mis on pigem suunatud nooremapoolsele publikule (16–30-aastased). Kuulub Gazprom Mediale. Vaadatavus oli 2011. aasta aprillis nelja-aastaste ja vanemate seas 7,1%.

Loodud 1. jaanuaril 1997. Peamine sihtrühm on noored kuni keskealised linnas elavad töölised. Venemaa üks väheseid üsna vabasid telekanaleid. Ainuke kanal, mis kajastab ka sotsialistide ja liberaalide juhtide kohtumisi ning intervjueerib neid. Enamusosalus kuulub National Media Groupile. Vaadatavus oli 2011. aasta aprillis nelja-aastaste ja vanemate seas 4,4%.

Venemaa avalik-õiguslike raadiojaamade loend: Venemaa raadiojaamade loend

Raadiot jälgitakse Venemaal muudest kanalitest enam (210 minutit päevas).^[1]

Raadio on venelaste elus mänginud olulist rolli alates ajast, kui Vladimir Lenin ühena esimestest mõistis raadio ja televisiooni täit võimu propagandavahendina. Raadio domineeris propagandavahendina varajasel Nõukogude perioodil. Peaaegu kõikides vabrikutes, kolhoosides ja lõpuks ka kodudes olid lihtsad Nõukogude Liidus valmistatud raadioaparaadid, mis olid häälestatud nii, et need võtsid vastu vaid kohalike raadiojaamade lainesagedusi.

Siiski mängisid välismaised raadiokanalid venelaste raadiokuulamisharjumuste kujunemisel tähtsat rolli. "Vaenlaste hääled" andsid venelastele teateid nii välismaailmas toimuvast kui ka selles, mis toimus riigis sees. Aastatel 1977–1980 toimunud uuringu kohaselt kuulas kolmandik täiskasvanud venelastest Lääne raadiojaamu aastas korduvalt ja viiendik puutus Lääne jaamadega kokku iga nädal. Rahvas kuulas Lääne raadiot lootuses saada objektiivset infot maailmas toimuva kohta.

12. detsembril 1993 tunnustas Venemaa põhiseadus ametlikult pressivabadust ja keelustas tsensuuri.

Suure riigina on Venemaal palju erineva suunitlusega raadiojaamu ning raadiote kuulatavus on üldiselt suurem kui Lääne-Euroopas, mis võib olla tingitud Interneti raskemast kättesaadavusest hõredalt asustatud maapiirkondades. Peale üleriigiliste raadiokanalite on Venemaa eri piirkondades ka palju kohalikke väiksema levipiirkonnaga raadiojaamu. Samuti on niširaadiojaamu (näiteks Gay Radio, mida saab kuulata vaid internetis). Peaaegu kõiki üleriigilisi raadiojaamu on võimalik kuulata internetis raadiojaamade kodulehtedel.^[6]

Interneti kasutajaskond Venemaal on igal aastal jõudsalt kasvanud. 2010. aasta lõpus kasutas Internetti 43% täisealisest elanikkonnast ehk 50,3 miljonit inimest, kellest 72% tegi seda iga päev^[7], samas kui 2009. aastal kasutas Internetti igakuiselt 41,1 miljonit inimest. Püsiühendus oli 2010. aastal 34%-l majapidamistest ehk 17,9 miljonil inimesel^[8]. Mobiiltelefonis kasutab internetti 18% elanikke^[9].

Kõige aktiivsemalt kasutas Internetti 2011. aasta märtsi seisuga 12–24-aastane elanikkond (93% kasutas vähemalt kord kuus). 25–44-aastaste seas kasutab Internetti 80% ja üle 45-aastaste seas 31% elanikkonnast.^[9]

Ettevõtetest kasutas 2008. aastal 93,7% oma töös arvutit ja 73,7% ka Internetti^[10]. Keskmiselt oli 100 töötaja kohta ettevõttes 15 arvutit^[11].

Venemaa külastatavaimad veebilehed 2011. aasta märtsis olid Yandex (yandex.ru), Mail.ru, Google (google.ru), Odnoklassniki.ru ja vKontakte.ru, millest kaks viimast on suhtlusvõrgustikud, Yandex ja Google on otsimootorid.^[12]