Valgustus (tehnika)

Esimesed valgustusvahendid olid peerg, tõrvik, küünal ja õlilamp, 19. sajandi alguses võeti sisevalgustuses kasutusele petrooleumilambid ja tänavavalgustuses maagaasi kasutavad gaasilaternad. 19. sajandi lõpus algas üleminek elektervalgustusele.

•  
  Esimene tänavavalgustuse gaasilatern (1785)
•  
  Joonis Edisoni hõõglambi patendist (1879)
•  
  Petrooleumilamp
•  
  Tormilatern (petrooleumilamp väljas kasutamiseks)

Valgustuse liigid valgustatava piirkonna suuruse järgi:

• üldvalgustus – loob ühesugused valgustustingimused kogu valgustatava ruumi ulatuses;
• laidvalgustus – niisugune üldvalgustus, mille puhul valgustite paigutusega luuakse tööpiirkondades laidudena paremaid valgustustingimusi;
• kohtvalgustus – mõnede (töö)kohtade tugevam valgustus, mis on üldvalgustusest sõltumatult juhitav.

Valgustite valguse jaotamise viisi järgi liigitatakse valgustust järgmiselt:

• otsevalgustus – valgustatavale pinnale (või esemele) suunatakse vähemalt 90% kogu valgusvoost;
• poolotsevalgustus – valgustatavale pinnale langeb 60–90% kogu valgusvoost;
• segavalgustus – valgustatavale pinnale langeb otse 40–60% kogu valgusvoost;
• poolkaudvalgustus – valgustatavale pinnale langeb otse 10–40% koguvalgusvoost;
• kaudvalgustus – valgustatavale pinnale langeb otse alla 10% kogu valgusvoost.

Kui tööpinda või eset valgustatakse valdavalt ühest kindlast suunast, on tegemist suundvalgustusega; kui eri suundadest, siis hajuvalgustusega.

Valgustuse liigid otstarbe järgi:

• töövalgustus – mitmesuguste tööde sooritamiseks tootmises ja teeninduses, ettevõtetes ja asutustes;
• hädavalgustus ehk avariivalgustus – kasutamiseks normaalvalgustuse toite katkemise korral;
• tööjätkamisvalgustus ehk varuvalgustus – hädavalgustuse osa, mis võimaldab tööd jätkata oluliste piiranguteta.

• Valgusallikas
• Valgusreostus

• Endel Risthein. Valgustehnika sõnastik. Tallinn, Valgus, 1982.

• Valgustus