Valev Mere

Vassili Martson sündis Pärnumaa Seli vallas Aleksander (Aleksei) ja Irina Martsoni (neiupõlves Riho) õigeusklikus peres, kus oli viis last.

Martson õppis Kuressaare merekoolis, mille rannasõidu tüürimehe eksamid ta lõpetas mais 1912 teise auhinnaga (20 rubla)^[1] ja Paldiski kolmeklassilises merekoolis. Ta sai 29. märtsil 1914 kaugsõidutüürimehe diplomi pärast Riia eksamikomisjoni ees eksamite sooritamist.^[2]

Vassili Martson alustas oma laevastiku teenistuskäiku Vene Balti laevastikus, mille ekipaaži ta mobiliseeriti 1. novembril 1914. Ta määrati lahingulaevale Pavel I roolimeheks 23. veebruaril 1915. Mereväelipniku kursuse lõpetas ta Kroonlinnas 28. detsembril 1915 ja ülendati lipnikuks (praporštšik) 10. jaanuaril 1916 ning pärast seda teenima Balti mere miinitraaleritele vahiülemana. Algul teenis ta miinitraaleril nr 17 ja siis aastal 1917 traaleril nr 14. Sõja ajal traalis tema laev Riia faarvaatreil miine – vahel ka suurtükitule all. Vene laevastikus pälvis Martson Stanislause 3. järgu aumärgi.

Vabadussõja alguses, 26. novembril 1918 astus Martson vabatahtlikuna Eesti Rahvaväkke ja ta auaste muutus mitšmanist leitnandiks. Martson määrati suurtükilaeva Lembit vanemmiiniohvitseriks. Lembitul osales ta Eesti Mereväe esimeses dessandis 23. detsembril 1918. Pärast Vabadussõda autasustati teda Vabadusristiga (VR I/3).

Esimese rahuaja määramisena sai Martsonist 16. jaanuaril 1923 miiniristleja Vambola komandör, selles ametis oli ta kuni 3. märtsini 1927. Seejärel suunati ta teenima merekindluste staapi ja alates juunist 1927 sai temast merekindluste ülema ajutine kohusetäitja. Tema ametiajal alustati Eesti-Soome merekindluste vahelist koostööd, mis jätkus kuni Nõukogude okupatsioonini Eestis 1940. aasta juunis. Martson ülendati kaptenleitnandiks 24. veebruaril 1928. Ta võttis omale uue eestistatud perekonnanime Mere 22. veebruaril 1936 ja eesnime Valev 3. märtsil 1936.

Alates 29. septembrist 1936 oli Mere merejõudude staabiülema ajutine kohusetäitja ja alates 10. detsembrist 1936 täitis ta ka merekindluste ülema ametikohuseid. 16. jaanuarist kuni 21. maini 1937 viibis ta komandeeringus Suurbritannias, kus hakkas lõpule jõudma allveelaevade ehitus. Ta võttis vastuvõtukomisjoni esimehena vastu allveelaeva Kalev 12. märtsil 1937. Välismaal viibimise ajal määrati Mere Eesti merejõudude juhataja ajutiseks kohusetäitjaks, alaliseks merejõudude juhatajaks kinnitati ta 1. novembril 1938.

Poola allveelaev Orzeł saabus Tallinna lahele 14. septembril 1939. Eesti järgis neutraliteeti ning Poola sõjalaev toimetati sadamasse ja seejärel interneeriti. Riigikontrolör Karl Soonpää päevikust^[3] selgub, et Valev Mere oli ise kohapeal Miinisadamas jälginud allveelaeva desarmeerimist, mis toimus vägagi aeglaselt. Mere olevat seletanud Riigikontrolli sõjaväeosakonna peakontrolör Martin Kelderile, et "kuna ohvitserid olid laeva pealt maha võetud ja kasiinosse paigutatud, ning allveelaev Tallinna vabatahtlikult saabunud ja Poola peaaegu löödud, ei olnud olemas ohtu, et Orzeł Tallinnast kuhugi läheks". Kelderi iseloomustuse järgi oli Mere "heasüdamline vaikse rannasõidukapteni tüüpi mees". Mõni päev hiljem, 18. septembri hommikul allveelaev kadus Tallinna sadamast. Orzełiga põgenenud meeskonda enam ei tabatud ning Valev Mere vabastati Merejõudude juhataja ametist ja tegevteenistusest koos merejõudude staabiülema kaptenmajor Rudolf Linnustega. Neid ei võetud isegi jutule. President Konstantin Päts tagandas nad kohe interneeritud Poola allveelaeva põgenemisele järgnenud päeval kaitseseisukorra seaduse § 11 p 1 alusel ülemjuhataja Johan Laidoneri ettepanekul ilma pikema arutluseta. Nõukogude Liit kasutas Orzełi Tallinnast põgenemist ettekäändena Eesti asjadesse sekkumiseks ja baaside lepingu nõudmiseks.

Orzełi juhtumist 1939. aasta septembris sai Mere seni eduka karjääri lõpp-punkt. Soonpää kajastab ka seda, kuidas Eesti sõjaväe juhtkonnas nähti paljuski just Mere süüd selles, et Eesti sattus Orzełi põgenemise järel Nõukogude Liidu survepoliitika keerisesse. Kolonelleitnant Alfred Luts mainib oma mälestustes lakooniliselt, et "Poola allveelaeva põgenemise asjus toimetati kohe juurdlus ja süüdi leiti olevat Merejõudude juhataja mereväekapten V. Mere ja merejõudude staabiülem mereväekapten R. Linnuste. Mõlemad ohvitserid tagandati ametist ja vabastati sõjaväeteenistusest".^[4] Samas kurtis Martin Kelder, et "Mere ei saa ise aru, missugune põgenemise fakti tähtsus (on)".^[5] Sõjaminister kindral Paul Lill olevat Soonpääga vesteldes märkinud, et selline "inimene, nagu Mere, võib teha väga suurt kahju riigile".^[6]

Pärast seda, kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris, oli Mere meremehena tööl kaubalaevastikus. Kohaliku ENSV Meretranspordi Keskuse juhataja August Hansen nimetas ta mootorpurjeka Õrne kapteniks. Saksa okupatsiooni ajal töötas Mere kaubalaevakaptenina väiksematel laevadel, teiste hulgas ka sõjamerelaevastikule (Kriegsmarine) alluval puksiiril Steinort.

Suure põgenemise käigus siirdus Mere 22. septembril 1944 Eestist Saksamaale. Viimastel eluaastatel põdes Mere pahaloomulist aneemiat ja ta suri Göttingeni ülikooli kliinikus.^[7]

• 28. detsember 1915 – praporštšik
• 15. jaanuar 1917 – mitšman
• 21. september 1919 – leitnant
• 1. mail 1920 – vanemleitnant
• 22. veebruaril 1924 – kaptenmajor
• 20. veebruaril 1928 – kaptenleitnant
• 18. veebruaril 1936 – mereväekapten

• 22. veebruar 1924 – teenis Läänemere laevastiku divisjonis, ülendatud kaptenmajoriks
• 20. veebruar 1928 – teenis miiniristlejal Vambola, ülendatud kaptenleitnandiks
• 18. september 1934 – lähetatud Kõrgemasse Sõjakooli
• 18. veebruar 1936 – teenis Merekindlustes, ülendatud mereväekapteniks
• 31. august 1936 – lõpetas Kõrgema Sõjakooli
• 4. oktoober 1938 – merejõudude staabiülem, määratud merejõudude juhatajaks
• 18. september 1939 – vabastatud tegevteenistusest

• 1920 – Vabadusristi I liigi 3. järk
• 1935 – Kotkaristi III klassi teenetemärk

• Uueks merejõudude juhatajaks mereväe-kapten Valev Mere. Uus Eesti, 5. oktoober 1938, nr. 273, lk. 1.

• Ohvitseride andmekogu