Vainurästas

Vainurästas on levinud Euraasia põhjaosas alates Islandist ja Šotimaast kuni Kolõmani Kirde-Siberis.^[3] Ta on tundras tavaline lind.

Eestis on ta üldlevinud tavaline haudelind. Üksikud isendid võivad Eestis talvitada. Vainurästa pesitsusaegset arvukust hinnatakse 150 000 – 200 000 paarile, talvist arvukust 0–25 isendile^[4].

Vainurästa üldpikkus on 19–23 cm. Ta on Eesti väikseim rästas. Sugupooled on sarnased. Muidu on vainurästas üsna laulurästa moodi, kuid sellest eristavad teda valge või ruuge kulmutriip, rusked tiivaalused ja roostepunased kehaküljed^[3]. Vanalinnu ülapool on ühtlaselt tumepruun, alapool on põhiliselt valge, laiade tumepruunide triipudega rinnal ja kõhu külgedel. Tiivad ja saba on tumepruunid. Nokk on tumepruun, alanoka tüvik on kollane, jalad pruunid. Lennul eristavad teda laulurästast roostepunased tiivaalused ja kõrge venitatud häälitsus tzii.

Vainurästa laul koosneb kahest osast – kõlavast vilereast ja kriginast. Laul varieerub piirkonniti. Hommikul alustab ta laulmist ühe esimese laululinnuna lepalinnu järel. Tundras annab see valju, ehkki lühida lauluga lind endast juba kaugelt teada^[3].

Eestis asustab ta igasuguseid lehtmetsi, puisniite, salukuusikuid, parke ja kalmistuid.

 

Vainurästas ehitab pesa igasuguste puude-põõsaste otsa. Pesakoha valimisel on ta kohanemisvõimeline: pesi on leitud ka puuriidas, taral ja redelil. Eestis on vainurästa pesi leitud ka heinaküünides^[3]. Mõnikord on pesa lihtsalt maapinnal^[3].

Pesa väliskiht koosneb kõrtest, kuivadest puulehtedest ja vähestest raagudest, keskkihis on kõvendatud muld ja sisekihis on peenematest kõrtest vooderdus.

Kurnas on keskmiselt 4–5 muna, mida hauvad mõlemad vanemad. Poegi toidetakse peamiselt putukate, vihmausside, nälkjate ja marjadega.^[5]

Vainurästas on segatoiduline. Putukate ja vihmausside kõrval toitub ta marjadest, süües talvel eriti pihlaka ja viirpuu marju.

• Vainurästas andmebaasis eElurikkus  

• Norras leiti jääst 4200 aasta vanune vainurästas, Atlas, 7. august 2017