Tung

See artikkel räägib psühholoogia mõistest, puu kohta vaata artiklit tungpuu, jõulise liikumise kohta tungimine või tunglemine.

Tungi (saksa Trieb) all mõtles Freud eelkõige sisemist, endosomaatilise päritoluga pidevat stimulatsiooni, mis vastandub välismaailmast tulenevale stimulatsioonile. Freudi arvates on kõik tungid omavahel sarnased ja nende olulisemaks tunnuseks on energia hulk, mida nad endaga kaasas kannavad. Tungide mõiste asetseb vaimse ja füüsilise vahealal.

Füsioloogiast lähtudes on tung see, mis on andnud ärrituse mõiste ja refleksiskeemi, mille tulemusel elavale koele (närvisubstansis) avaldatud välispidine ärritus juhitakse tegevuse kaudu väljapoole. Tegevus muutub eesmärgipäraseks seeläbi, et ta kõrvaldab ärrituse mõjul ärritatud substantsi, eemaldades selle ärrituse toimepiirkonnast.

Tung on psüühika jaoks ärritus ja psüühika jaoks on peale tungiärrituste ka teisi ärritusi. Näiteks selliseid, mis käituvad füsioloogilise ärritusega palju sarnasemalt. Kui näiteks tugev valgus silma langeb, siis pole see tungiärritus. Küll on aga see, kui neelu limaskesta kuivamine või mao limaskesta ärritus tunda annab. Tungiärritus ei pärine välismaailmast, vaid organismi enda sisemusest. Seetõttu mõjutab ta psüühikat ka teisiti ja vajab kõrvaldamiseks teisi tegevusi. Ärrituse jaoks on kõik vajalik olemas, eeldades, et ta mõjub ühekordse tõukena; teda saab lõpetada ka ühekordse eesmärgipärase tegevuse kaudu, nagu sellist liiki tegevus, mille puhul tuleb arvesse motoorne põgenemine ärritusallika eest. Muidugi võivad need tõuked korduda ja summeeruda, aga see ei muuda midagi ei protsessi mõistmises ega ärrituse esilekutsumise tingimustes. Tung seevastu ei mõju kunagi hetkelise tõukejõuna, vaid alati püsiva jõuna. Kuna ta ei ründa väljastpoolt, vaid keha sisemusest, ei saa tema vastu kasutada põgenemist. Pigem nimetame tungiärritust "vajaduseks", mis selle vajaduse kaotab, on "rahuldamine". Teda saab võita ainult sisemise ärritusallika õigesuunalise (adekvaatse) muutusega.

Iga elusolend kogeb ärritusi, millest ta võib lahti saada lihasetegevuse kaudu (põgenemine) – need ärritused arvab ta välismaailma hulka; teiselt poolt on aga ka ärritusi, mille vastu jääb selline tegevus kasutuks, mis jäävad püsima hoolimata oma pidevast sundivast iseloomust; need ärritused on ta sisemaailma tunnusmärgid, tunnistus tungivajadustest. Elusolendi tajumisollus [substants] omandab niiviisi pidepunkti oma lihasetegevuse toimemõju suhtes, eristamaks "välist" "sisemisest".

Tungiolemuse põhiomadus on pärinemine organismi sisemisest ärritusallikast ja püsiva jõuna esinemine. Eeltingimuseks on bioloogiline loomus, mis töötab suundumuse põhimõtte järgi (vastavalt eesmärgile ja olukorrale). Närvisüsteem on aparaat, millele on antud ülesanne saabunud ärritused uuesti kõrvaldada, vähendada nad võimalikult madalale tasemele või, kui see võimalik oleks, hoida end üldse ilma mingite ärritusteta. Tungide sissetoomine komplitseerib lihtsat psühholoogilist refleksiskeemi. Välised ärritused püstitavad ainult ühe ülesande – nendest lahti saada, mis sünnib lihaste liikumise abil, millest lõpuks üks jõuab eesmärgile ja muutub eesmärgipärasena hoiakuks. Organismi sisemusest pärit tungiärritustega ei saa sellise mehhanismi abil hakkama. Närvisüsteemile seatakse suuri nõudmisi ja ajendatakse seda keerulistele, teineteisega läbipõimunud tegevustele, mis muudavad välismaailma sedavõrd, kui see sisemisele ärritusallikale rahuldust pakub. Esmajoones sunnivad teda lahti ütlema ideaalsihist hoida ärritused eemal, kuna nad säilitavad vältimatu ja pideva juurdepääsu ärritusele. Niisiis tuleks teha järeldus, et just tungid on tegelikeks liikumapanijateks neile edusammudele, mis viisid nii lõpmatult töövõimelise närvisüsteemi praegusele kõrgele arengutasemele. Samuti võib oletada, et tungid on osaliselt väliste ärritusmõjutuste setted, mis elusolluses fülogeneesi jooksul muutusi põhjustasid.^[1]