Toitumisteadus

Toitumisteadus (inglise keeles nutritional science) on teadusharu, mis uurib toitu ja toiduaineid ning nendes sisalduvate looduslike ja sünteetiliste toitainete ning toidulisaainete allikaid ja koguseid. Toitumisteadus uurib toidu ja selles sisalduvate ainete mõju inimorganismile – nii ainete mõju eraldi kui ka vastastikmõju, tasakaalu ning optimaalseid koguseid –, et selgitada välja, kuidas toituda tervislikult ning ennetada ja ravida haigusi. Toitumisteadus uurib ka alatoitumist ja ületoitumist.

Toitumisteadus on tihedalt seotud antropoloogia, bioloogia, biokeemia, anatoomia, farmakoloogia, füüsika, lümfoloogia, keemia, geneetika, rahvatervise, psühholoogia, sotsioloogia, politoloogia, majandusteaduse, meditsiini ja patoloogiaga.

Toitumisteaduse areng ja suunad

Toitumisteadusele eelnesid

trofoloogia (inglise k trophology), mis käsitleb eri tüüpi toiduainete kombinatsioonide mõju kaalule ja tervisele^[1], ja
ortotroofia (inglise k orthothrophy) – looduslikkust ülistav käsitlus toiduainete ja toitainete mõjust inimorganismile.^[2]

Toitumisteaduse noorim haru on toitumisgenoomika ehk nutrigenoomika (inglise k nutritional genomics), mis uurib inimese toitumise ja genoomi vahelisi seoseid ning nende seoste mõju tervisele. Eristatakse nutrigenoomikat, kus uuritakse toitainete mõju tervisele genoomi, proteoomi ja metaboloomi muutmise kaudu, ning nutrigeneetikat, mis uurib, kuidas geenivariandid mõjutavad organismi reaktsiooni toitainetele.^[3]

Toitumissoovitused

1900. aastate alguses avaldas Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeerium (United States Departement of Agriculture, USDA) toitumisega seotud bülletääne, kus muuhulgas toodi esimest korda ära valgu soovituslikud kogused.^[4]

Briti Meditsiiniuuringute Komitee (Medical Research Committee, hiljem Council, MRC) ja Listeri Instituut (Lister Institute of Preventive Medicine) moodustasid 1918. aastal Toidu Lisategurite Komitee (Accessory Food Factors Committee), mille juhatajaks sai Frederick Gowland Hopkins ja sekretäriks Harriette Chick. Selle komitee peamine ülesanne oli koguda ja levitada uuemat toitumisalast teavet vitamiinide jm nn toidu lisategurite kohta. Viidi läbi mitu olulist uuringut vitamiinide ja haiguste seose kohta. Nende uuringute põhjal soovitasid komitee liikmed süüa töötlemata toiduaineid, kuna töödeldud toiduained (näiteks mehaaniliselt kooritud riis ja nisujahu) ei sisalda piisavas koguses vajalikke nn lisategureid. MRC alustas 1920. aastatel Inglismaal vitamiinide standardimist.^[5]^[6] Seejärel alustas vitamiinide standardimist ka Rahvasteliidu Terviseorganisatsioon (League of Nations Health Organization, (LNHO)), kes pakkus välja soovituslikud kogused.^[7]

Toitumise ja tervisega tegelevad maailma tuntuimad organisatsioonid on Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organization, WHO) ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (Food and Agriculture Organization of the United Nations, FAO). 1963. aastal töötasid FAO ja WHO asjatundjad välja ühise toidustandardite programmi ehk Codex Alimentariuse, mille eesmärk on kaitsta tarbijate tervist, tagada aus konkurents rahvusvahelises toidu- ja põllumajandussaaduste kaubanduses ning koordineerida toidustandardite väljatöötamist. Euroopa Liit ühines Codex Alimentariuse programmiga 2004. aastal. Eesti on Codex Alimentariuse komisjoni liige alates 1992. aastast ning osaleb komisjoni, komiteede ja töögruppide töös.^[8]^[9]

1998. aastal tulid kokku WHO ja FAO asjatundjad, et arutada inimorganismi vitamiinide ja mineraalainete vajadust. Aruanne selle nõupidamise kohta ilmus esimest korda aastal 2001 (Report of joint FAO/WHO expert consultation on human vitamin and mineral requirements).^[10] Aastal 2002 avaldati selle nõupidamise aruanne uuesti, koos uue tabeliga, milles esitati vesi- ja rasvlahustuvate vitamiinide soovituslikud kogused. Toitaine soovituslik kogus ehk päevane annus (Recommended nutrient intake, RNI) on WHO/FAO ühisaruande järgi kindla vanuselise ja/või soolise rühma kohta see toitaine keskmine päevane kogus, mis katab peaaegu kõigi ehk 97.5% selle rühma tervete inimeste vajadused.^[11] 2004. aastal anti välja ühisaruande uus trükk.^[12]

Euroopa Toiduohutusameti ehk EFSA (European Food Safety Authority) ja Ühendkuningriigi (UK) soovituslikud toitainete kogused on WHO/FAO kogustega üsna sarnased. Ühendkuningriigis kasutatakse RNI-d (Reference Nutrient Intake) ning EFSA kasutab väljendit PRI (Population Reference Intake). Peale RNI või PRI on ka teisi toiduga seotud arvnäitajaid, mille koguhulka nimetavad nii Ühendkuningriik kui ka EFSA toidu kontrollväärtuseks (inglise k Dietary Reference Value, DRV).^[13]^[14]

USA-s ja Kanadas nimetatakse toitainete soovituslikku kogust RDA-ks (Recommended Daily Intake). RDA on üks mitmest arvnäitajast toitainete soovituslike koguste süsteemis (Dietary Reference Intake, DRI system), mille on välja töötanud USA Rahvusliku Akadeemia Meditsiiniinstituut (Institute of Medicine of the National Academies of US) koostöös Kanada teadlastega.^[15]^[16]

Vaata ka

Viited

↑ H. M. Shelton. "Food Combining Made Easy", Martino Fine Books, 2013 (järeltrükk 1951. a originaalist)
↑ [1] H. M. Shelton, "Hygienic System. Vol. II. Orthotrophy", Google'i raamat (inglise k)
↑ [2] Nutrigenoomika, TÜ
↑ [3] M. E. Shils, jt. "Modern Nutrition in Health and Disease", 10. trükk, Lipincott Williams and Wilkins, 2006
↑ [4] H. Chick, M. Hume. "The Work of the Accessory Food Factors Committee", British Medical Bulletin, Vol. 12, Issue 1, 1956
↑ [5] K. J. Carpenter. "The Nobel Prize and the Discovery of Vitamins", 2004
↑ [6] S. de Chadarevian, H. Kamminga. "Molecularizing Biology and Medicine: New Practices and Alliances, 1920s to 1970s", 2005, Google'i raamat (inglise keeles)
↑ [7] Maaeluministeerium – Codex Alimentarius
↑ [8] FAO, WHO. "Trade and Food Standards", 2017
↑ [9] FAO, WHO. "Human Vitamin and Mineral Requirements", FAO Rome, 2001
↑ [10] WHO, FAO. "Human Vitamin and Mineral Requirements", FAO Rome, 2002
↑ [11] WHO, FAO. "Vitamin and Mineral Requirements in Human Nutrition", 2. trükk, WHO, 2004
↑ [12] British Nutrition Foundation – "Recommended Daily Intake"
↑ [13] EFSA. "Summary of Dietary Reference Values", 2017
↑ [14] Health Canada - DRI
↑ [15]^{[alaline kõdulink]} US – DRI Tables and Application Reports

Välislingid

[1] H. M. Shelton. "Food Combining Made Easy", Martino Fine Books, 2013 (järeltrükk 1951. a originaalist)

[2] [1] H. M. Shelton, "Hygienic System. Vol. II. Orthotrophy", Google'i raamat (inglise k)

[3] [2] Nutrigenoomika, TÜ

[4] [3] M. E. Shils, jt. "Modern Nutrition in Health and Disease", 10. trükk, Lipincott Williams and Wilkins, 2006

[5] [4] H. Chick, M. Hume. "The Work of the Accessory Food Factors Committee", British Medical Bulletin, Vol. 12, Issue 1, 1956

[6] [5] K. J. Carpenter. "The Nobel Prize and the Discovery of Vitamins", 2004

[7] [6] S. de Chadarevian, H. Kamminga. "Molecularizing Biology and Medicine: New Practices and Alliances, 1920s to 1970s", 2005, Google'i raamat (inglise keeles)

[8] [7] Maaeluministeerium – Codex Alimentarius

[9] [8] FAO, WHO. "Trade and Food Standards", 2017

[10] [9] FAO, WHO. "Human Vitamin and Mineral Requirements", FAO Rome, 2001

[11] [10] WHO, FAO. "Human Vitamin and Mineral Requirements", FAO Rome, 2002

[12] [11] WHO, FAO. "Vitamin and Mineral Requirements in Human Nutrition", 2. trükk, WHO, 2004

[13] [12] British Nutrition Foundation – "Recommended Daily Intake"

[14] [13] EFSA. "Summary of Dietary Reference Values", 2017

[15] [14] Health Canada - DRI

[16] [15]^{[alaline kõdulink]} US – DRI Tables and Application Reports

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]