Taimkate

Taimkate ehk vegetatsioon on mingi maa-ala taimekoosluste kogum.

Taimkate on üks kõige üldisemaid termineid taime-elu kohta. See hõlmab kogu taimedest moodustunud maapinnakatte, olenemata selle eluvormidest, liigilisest koostisest, ruumilisest ulatusest või muudest botaanilistest või geograafilistest tunnustest. Maailmas on kõige levinumad taimkatted mets, rohumaa, soo, ja tundra. Taimkatte järgi on saanud nime mitu loodusvööndit.

Taimkatted erinevad väga suures ulatuses liigirikkuse poolest. Kõige liigirikkamad taimkatted on maailmas selva ja Eestis puisniit, aga kõige liigivaesemad taimkatted on maailmas kõrbetes, sealhulgas külmakõrbetes ja Eestis liivikutel. Taimkate võib olla inimtegevusest puutumatu, näiteks ürgmets, mangroovisoo või raba, kuid ka suuresti inimtekkeline, näiteks teeservad, viljapõllud ning aiad ja muru. Üldreeglina on taimkate seda liigirikkam, mida väiksem on temale inimmõju.

Taimkate on laiem termin kui taimestik ehk floora, mis märgib mingile maa-alale iseloomulikku taimeliikide kogumit.

Eesti peamine taimkatte kaardistamine tehti välitööde käigus 1934–1956. Selle tulemused on kokku võtnud Liivia Laasimer.

Vegetatsiooniperiood ehk taimekasvuperiood ehk -aeg on see periood, mille jooksul toimuvad taime füsioloogilised protsessid, eeskätt kasv ja paljunemine.^[1]