Siseränne Eestis

Eesti siserännet on kümnenditel vaadeldud erinevalt. 1920ndatel olid oluliseks rändega seotud andmete allikaks aadressiraamatud. Elukoha registreerimine kuni 1940. aastateni toimus peamiselt vaid linnades ning seetõttu on tolleaegsest rändestatistikast raske üldpilti saada. 1945. aastast alates kasutatakse rände ülevaatlikkuse saamiseks sissekirjutust vastavalt elukohale.

Nõukogude perioodil oli üheks peamiseks siserände teguriks noorte töölesuunamine. Seetõttu vahetati ka elukohti. Tolle perioodi Eestit peetakse üldse üheks enim linnastatuimaks liiduvabariigiks. Eestlastest elas toona linnas 60%, samas kui mitte-eestlastest elas linnas 90%, viimased moodustasid linlastest 46%. ^[3]

Taasiseseisvunud Eestile on omane valglinnastumine, mille käigus toimub ränne linnakeskustest linna äärealadele või lähedal asuvatesse maalilistesse piirkondadesse. Selline tendents on omane noortele – just pere loonud inimestele. Seetõttu on eeslinnades laste arv suur ning elanikkond enamasti haritud. Eestile omased valglinnastumise piirkonnad Tallinnas on Viimsi, Harku, Saue, Saku ja Jõelähtme vallas. Tartus Ülenurme, Luunja ning Tartu vallas. Valglinnastumist võib kohati esineda ka Pärnu ümbruse valdades.^[4]

Siserändes on kõige aktiivsemaks grupiks noored vanuses 20–29 eluaastat, kellel ei pruugi oma kinnisvara veel olla ning seetõttu vahetatakse tihti elukohti üürides erinevaid kortereid. ^[1]. Noored inimesed lahkuvad enamasti kodukohast, maavaldadest ja väikelinnadest, liikudes suurematesse asustuskeskustesse, näiteks Tallinna, Tartusse, Pärnusse või nende tagamaadele. Selle tulemusena on linnade rändesaldo positiivne, kuid maakohtade oma negatiivne.

Inimeste vanemaks saades rändeaktiivsus väheneb. Erinevalt noortest eelistavad pereealised (30–49 eluaastat) linnast lahkuda ning elama asuda linnade äärealadele, muidugi on selleski vanuserühmas linnastumist.

Vastulinnastumine on omane vanemas tööeas (50–64 eluaastat) ja pensionieas (65 eluaastat ja vanemad) olevatele inimestele. Eelistatakse kolida suurema asustushierarhiaga kohast väiksema asustatusega kohta. Eakamate inimeste uue elukoha valikul on olulisel kohal sugulaste ja tuttavate lähedus.

Siserände intensiivsus on naiste ja meeste puhul võrdne. Erinevused tulevad esile nende rändesuundades.

Nooremate naiste puhul on valitsevaks rändesuunaks tänapäeva Eestis maalt linna ränne ehk linnastumine. Põhjuseks on töökohtade vähesus ning samuti haridustasemele vastavate töökohtade puudumine maapiirkondades. Tänapäeva ühiskonnas on vähenenud ka peresuhete osatähtsus, mistõttu on maalt linna kolimine lihtsam. Siiski on naiste rändeteguritest olulisem perega, mitte tööga seotud ränne.

Meeste puhul on samuti olulisel kohal linnastumine, siiski esineb nende hulgas vastulinnastumist. Meeste puhul on tööga seotud ränne olulisem kui peregaseotud ränne.

Selline tendents näitab, et liigse naiste linnastumise korral võib maapiirkondades tekkida n-ö pruudiprobleem ja linnas peiuprobleem.^[5]

Siserändes on intensiivsemaks grupiks kõrgema haridustasemega rahvastik. Linnastumine leiab aset maapiirkondades, kus liigutakse asustushierarhia madalama taseme asustusüksustest kõrgema taseme asustusüksustesse. Linnaregioonisiseselt kolitakse keskustest kaugemale, eeslinnadesse. ^[5]

Suurim mitte-eestlaste sisseränne Eesti aladel oli pärast Teist maailmasõda. Saabuti peamiselt Nõukogude Liidu aladelt, eriti Venemaalt. Peale taasiseseisvumist on vähemusrahvuslaste arv riigiterritooriumil vähenenud, kuid paljud sisserännanud on jäänud paikseks.

Regionaalselt elab rahvusvähemuslasi kõige enam Kirde-Eestis. Tiit Tammaru ^[6] Eesti Statistikaseltsi 21. konverentsi "Registrid ja rahvaloendus" ettekandes oli selgelt esitatud, et Narvast rändavad mitte-eestlased enamasti Tallinna ja Tartusse. Tallinna ümber asudes eelistatakse elamiseks piirkondi, kus on rohkem oma keele, peamiselt vene keele, kõnelejaid. Tallinnast lahkuvad rahvusvähemuslased rändavad eelkõige linna äärealadele, kuid ka Pärnusse ja Tartusse. Tallinnast väljarändavatel mitte-eestlased on seega rohkem rändesihtkohti, kui Narvast lahkuvatel.

Statistikaameti uuring rahvusvähemuslaste rändest Eesti-siseselt aastatel 1989–2000 näitas, et nende elamispiirkondade ala võrreldes eestlaste omadega on laienev. Põhjus peitub suurtest tööstuslinnadest lahkumisel, kuhu olid enamus vähemusrahvuslasi Nõukogude perioodi ajal koondunud, samas kui eestlaste osakaal oli toona linnades väiksem ^[5].

Alates 1992. aastast ei ole elukohta sissekirjutus enam kohustuslik. Inimesed jätavad tihti elukoha muutuse registreerimata või siis muudetakse sissekannet, kuid füüsiliselt elukohta ei vahetata. Seetõttu on siserände (ja ka välisrände) andmete kvaliteet halvenenud. Rändeuuringutes tekivad ühed suuremad ebakõlad, kui kajastatakse üliõpilaste liikuvust. Üliõpilased elavad õpingute ajal Eestis Tartus või Tallinnas, kuid sisse on nad kirjutatud siiski oma kodukohta, mistõttu ei kajastu statistikas tegelik linlaste arv.

Andmete halb kvaliteet on seotud elukohavahetuse registreerimise vabatahtlikkusega kuni 2005. aastani. Siiani mõjutab rändeandmeid inimeste vähene huvi elukohta registreerida või majanduslik kasu registreeritud elukoha omamisest teatud omavalitsusüksuses. ^[1]

Siserändes on ülekaalus linnastumine. Peamised maapiirkondadest lahkujad on noored ja tööealine elanikkond. Taoline olukord viib maarahvastiku vananemiseni ja madalama staatusega piirkondade hääbumiseni.

Seoses naiste suurema linnastumisega võrreldes meestega võib tekkida teatud piirkondades pruudiprobleem. Asustusüksustes, kust naised lahkuvad, on vallalisi mehi enam kui samas vanuses naisi ning pereloomine on seetõttu raskendatud. Piirkondades, kuhu naised rändavad, võib tekkida vastupidine olukord, peiuprobleem – olukord, kus puuduvad sobivas eas noormehed.