Skopje

Skopjes on aasta keskmine sademete hulk 507 mm. Kõige rohkem sademeid on mais (62 mm) ja novembris (56 mm), kõige vähem augustis (31 mm) ja jaanuaris (33 mm). Sajupäevi on aastas 75, igas kuus vähemalt 5, kõige rohkem (9) mais.

2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Skopje elanikest makedoonlasi 66,7%, albaanlasi 20,4%, mustlasi 4,6%, serblasi 2,8%, türklasi 1,7%, bosnialasi 1,5%, vlahhe 0,5% ja teistest rahvustest inimesi 1,6%.^[2]

Skopje koosneb kümnest linnaosast:

1. Aerodrom
2. Butel
3. Čair
4. Centar
5. Gazi Baba
6. Gjorče Petrov
7. Karpoš
8. Kisela Voda
9. Saraj
10. Šuto Orizari

Skopjest on leitud 6000 aasta vanuse nooremast kiviajast pärit asula jäänuseid. Need tulid välja vanast kindlusest, mis asub linnakeskuse kõrval nõlvakul.

Antiikajal oli Skopje nimeks Scupi. Võimalik on ka neid kaht asulat erinevateks lugeda, sest nende asukoht ei lange päriselt kokku, Scupi oli pisut kõrgemal mägedes, kust tänapäeval avaneb vaade linnale. Scupi kuulus Vana-Makedooniasse. 3. sajandil eKr tungisid sinnakanti dardanid.

 

 

Rooma riiki kuulus Scupi sisuliselt alates 168. aastast eKr, mil kukutati viimane Makedoonia kuningas Perseus, ja formaalselt alates 148. aastast eKr, mil Quintus Caecilius Metellus võitis Makedoonia ülestõusnute juhi ja isehakanud kuninga Andriscuse väed. 146 eKr moodustati Makedoonia provints ja Scupi jäi selle koosseisu.

Kui Rooma riik laienes põhja, eraldati selle jaoks uus provints Möösia ja Scupi arvati selle koosseisu. Aastal 86 jagas Domitianus ka selle kaheks. Scupi sai koloonia õigused ja ta kuulutati Ülem-Möösia (Moesia superior) pealinnaks. Diocletianus omakorda eraldas sellest Dardania provintsi.

395 läks Skopje Bütsantsi koosseisu ning sai tähtsaks kaubandus- ja sõjaväekeskuseks. Justinianus I sündis aastal 483 Tauresiumis 20 km kaugusel Skopjest kagus. 518 hävitas maavärin Scupi peaaegu täielikult. Justinianus laskis linna uuesti ehitada tänapäeva Skopje keskusse, Vardari jõe viljakale kaldale.

972–992 oli Skopje Esimese Bulgaaria tsaaririigi pealinn. Pärast selle langust läks Skopje 1018 Bütsantsile tagasi ja oli selle provintsikeskus. 11. sajandi lõpus tabas linna järjekordne hävitav maavärin ja linn käis alla. 1189 kuulus ta Serbiale, 13. sajandi keskel oli pärastise Bulgaaria tsaari Konstantin Aseni valduste keskus. Bütsants suutis Skopje tagasi vallutada, aga 1282 kaotas selle uuesti Serbia kuningale Stefan Uroš II-le. Tema pojapoeg Stefan Dušan muutis Skopje oma pealinnaks, kuulutas end seal 1346 tsaariks ja tegi Skopjest Serbia tsaaririigi pealinna.

 

1392. aastast alates oli linn Osmanite riigi koosseisus, kandis türgipärast nime Üsküb või Üsküp ja oli Kosovo vilajeti halduskeskus.

Türgi võimu alt vabanes linn alles Esimese Balkani sõja käigus aastal 1912, mil linna ametlikuks nimeks sai Skoplje. Ehkki see oli Sõltumatu Albaania sõjavägi, kes türklased linnast välja ajas, laienes juba mõne nädala pärast linna Serbia kuningriik. 1914–1918 hõivasid niinimetatud Lõuna-Serbia halduskeskuse Kolmanda Bulgaaria tsaaririigi väed, kuigi Jugoslaavia kuningriik võttis üsna pea võimu üle. 1944–1991 oli Skopje Jugoslaavia koosseisus Makedoonia Sotsialistliku Vabariigi pealinn.

1991. aastal Makedoonia iseseisvus ja Skopje on sellest ajast riigi pealinn. Makedoonia nimetüli pärast viitavad kreeklased riigile tihti kui lihtsalt Skopjele. Linna kaasaegsete esindushoonete kitšilik arhitektuur ja ohtrad skulptuurid on pälvinud ka kohaliku elanikkonna vastumeelsust.

 

Linna esimese teatri ja Kosovoga siduva raudtee ehitust toetas kosovoalbaania päritolu Nikollë Bojaxhiu, ta oli esimene katoliiklane sealses linnavalitsuses. 1910. aastal sündis tema tütar Anjezë Gonxhe Bojaxhiu, kes sealsamas ristiti. Briti Rajs tegutsenud misjonäri ja roomakatoliku nunna kuulutas paavst 2016. aastal pühaks ema Teresaks.

• Skopje Ohridi Püha Klimenti kirik
• Skopje Kunstisild
• 1963. aasta maavärin Skopjes

Vikisõnastiku artikkel: Skopje

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Skopje

• Skopje koduleht