Sergius I

Sergius I pühitseti paavstiks 15. detsembril 687 Rooma Peetri kirikus, kui Bütsantsi eksarh Johannes Platinos oli teda tunnustanud.

Paavst Conon suri 21. septembril 687. Üks fraktsioon valis tema järeltulijaks ülemdiakon Paschalise, kes lubas eksarhile altkäemaksu, teine preester Theodoruse. Mõlemad vaimulikud asusid oma toetajatega Lateraani palee eri osades.

Kui kumbki vaimulik ei soostunud järeleandmisi tegema ja skisma süvenes, otsustasid vaimulikud, Rooma ametnikud ja väeülemad valida kompromisskandidaadina paavstiks Sergiuse, kes tungis koos oma toetajatega Lateraani paleesse. Theodorus toetas Sergiust, kuid Paschalis mitte, vaid kutsus eksarhi Rooma.

Eksarh tuli Rooma, kuid leides, et Sergius oli üsna populaarne, keeldus ta Paschalist toetamast. Enne Sergiuse ametlikku tunnustamist nõudis ta temalt aga summat, mida oli lubanud Paschalis. Kui Sergius soostus eksarhile andma 100 naela kulda, tunnustas eksarh teda paavstina.

Bütsantsi keiser Justinianos II soovis korraldada oikumeenilist kirikukogu ja kutsus kirikukogu 692. aastal Konstantinoopolis kokku, kus arutati Konstantinoopoli II kirikukogu ja Konstantinoopoli III kirikukogu otsuseid. Keisri kirikukogu ei tunnustanud aga läänes respekteeritud kanoonilise õiguse norme. Samuti uuendati Kalchedoni kirikukogu 28. kaanonit, mis tunnustas Konstantinoopoli patriarhi ameti võrdväärseks paavstiametiga.

Paavsti saadik pidi kirikukogu otsustele alla kirjutama, kuid paavst keeldus Rooma saadetud otsuseid tunnustamast ja keelas nende avaliku ettelugemise.

Keiser deporteeris paavsti nõunikud ja saatis oma ihukaitseülema (protospatharius) Zachariase Rooma, et ta sunniks paavsti kirikukogu otsustele alla kirjutama või tooks paavsti sunniviisiliselt Konstantinoopolisse. Itaaliasse jõudnud Zacharias koges vastupanu kohaliku ametkonna ja keiserlike vägede poolt, kes asusid teda jälitama. Lõpuks leidis ta pelgupaiga paavsti voodi alt ja paavst palus isiklikult tema elu pärast. Keiser oli toimunu üle ärritatud, kuid aastal 695 kukutati troonilt.

Sergius I ordineeris 27. veebruaril 693 piiskopiks Ravenna peapiiskopi Damianuse. See oli esimest korda pärast Ravenna autonoomsuse lõpetamist, kui Ravenna peapiiskop ordineeriti paavsti poolt.

Aastal 700 toimunud Pavia sinodiga lõppes paavst Vigiliuse ajal alanud skisma Rooma ja Põhja-Itaalia piiskoppide vahel seoses kolme teoloogi (Theodoros Mopsuestiast, Theodoretos Cyrrusest ja Ibas Edessast) taunimisega.

Sergius I ajal hakati liturgiliselt tähistama mitmeid neitsi Maarjaga seotud suurpühi, nagu Issanda templissetoomise (küünlapäev, 2. veebruar), Issanda kuulutamise (paastumaarjapäev, 25. märts), neitsi Maarja taevassevõtmise (15. august) ja neitsi Maarja sündimise suurpühad (ussimaarjapäev, 8. september). Samuti võis tema ajal alata pühima risti ülendamise suurpüha (14. september) ametlik pidamine.

Tema ajal lisati 687 missakaanonisse Agnus Dei palve.

Ta lasi 8. juunil 688 ümber matta paavst Leo I säilmed.

Ta saatis aastal 697 bulla abt Benignusele.

Sergius I toetas misjonit Inglismaal ja Friisimaal.

Ta ristis 10. aprillil 689 Wessexi kuninga Caedwalla ja saatis 693 palliumi Canterbury peapiiskopile Bertwaldile. Aastal 700 andis ta talle korralduse, et taastada Yorki endisele peapiiskopile Wilfridile tema senine ametikoht. Ta saatis kaks kirja Wearmouth’i abtile Ceolfridile ja andis tema kloostritele immuniteediprivileegi. Malmesbury abt Aldhelm käis Roomas palverännakul ja sai paavstilt privileegi, millega tema kloostrid ei kuulunud piiskopliku jurisdiktsiooni alla.

Aastal 693 tunnustas ta Willibrordi misjonit Friisimaal. 27. novembril 695 ordineeris ta Willibrordi Friisimaa peapiiskopiks.

Sergius I ajal restaureeriti Roomas Rooma Peetri kirik, San Paolo fuori le Mura kirik, Santi Cosma e Damiano kirik ja Santa Susanna kirik. Ta annetas Peetri kirikule kullast apostli kuju ja kuldpateeni. Santi Cosma e Damiano kirikus ehitati tema ajal uus ambon.

Sergius I ordineeris 97 piiskoppi, 18 preestrit ja neli diakonit.

Tema ajal said piiskopiks Ravenna peapiiskop Damianus ja Friisimaa peapiiskop Willibrord.

Tema ajal sai diakoniks (kardinaldiakon) hilisem paavst Johannes VI. Ta ordineeris alamdiakoniks hilisema paavsti Gregorius II, kelle ta määras almusejagajaks (sacellarius) ja hiljem raamatukoguhoidjaks.

Sergius I suri 7. septembril või 8. septembril 701 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse.

Sergiust austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 8. septembril.

• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Liber Pontificalis.

• Artikkel Sergius I kohta. (inglise keeles)
• Artikkel Sergius I kohta. (inglise keeles)
• 7. sajandi kardinalid.
• Sergius I dokumendid.