[go: up one dir, main page]
Vikipeedia

Saturn

 See artikkel räägib planeedist; astroloogia kohta vaata artiklit Saturn (astroloogia); filmiauhinna kohta vaata artiklit Saturn (auhind); kino kohta vaata artiklit Saturn (kino); Eesti puksiirlaeva kohta vaata Saturn (laev); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Saturn (täpsustus).

Saturn on kuues planeet Päikesest ja Päikesesüsteemi suuruselt teine planeet. See on hiidplaneet, mis on Maast üheksa korda suurema läbimõõduga. Saturni kõige iseloomulikum tunnus on tema rõngad. Saturn on ainus planeet Päikesesüsteemis, mis on veest hõredam (ligi 30%) ja kuigi Saturni tuum on veest oluliselt tihedam, on planeedi keskmine tihedus vaid 0,69 g/cm3 gaasilise väliskihi tõttu.[1] Saturni mass on 95 Maa massi[2]. Planeedile on antud nimi Vana-Rooma põllutöö ja viljakasvu jumala Saturnuse järgi, kelle sirp meenutab Saturni astronoomilist sümbolit (♄).[3][4]

Saturn ♄
Saturn pildistatuna Cassinilt juulis 2008
Orbiidi omadused
Afeel 10,086 aü
Periheel 9,024 aü
Keskmine kaugus Päikesest 9,5 aü
Orbiidi ekstsentrilisus 0,05555
Tiirlemisperiood 29,5 Maa aastat
Orbitaalkiirus 9,68 km/s
Orbiidi kalle ekliptika tasandi suhtes 2,485°
Füüsikalised omadused
Diameeter 120 600 km
9,4 Maa diameetrit
Pindala 4,27×1010 km2
83 Maa pindala
Ruumala 8,2713×1014 km3
Mass 5,6846 * 1026 kilogrammi
95 Maa massi
Tihedus 0,687 g/cm3
Raskuskiirendus ekvaatoril 10,44 m/s2
Paokiirus 35,5 km/s
Pöörlemisperiood 10 tundi 32 minutit 15 sekundit
Pöörlemiskiirus ekvaatoril 9,87 km/s
Kaaslasi 146
Albeedo 0,342

Saturni koosneb tuumast, mille moodustavad arvatavasti raud, nikkel ja silikaatne kivim ja mida ümbritseb paks kiht metallilist vesinikku. Järgmiseks tuleb vedela vesiniku ja vedela heeliumi vahekiht, mida omakorda ümbritseb väline gaasikiht.[5] Planeet näib helekollane atmosfääri ülemistes kihtides asuvate ammoniaagi kristallide tõttu. Arvatakse, et planeedi magnetvälja tekitab läbi metallilise vesiniku kihi jooksev elektrivool. Saturni magnetväli on Maa magnetväljast pisut nõrgem ning moodustab ainult 1/20 Jupiteri magnetväljast.[6] Planeedi atmosfäär on üldjuhul ühetooniline ja tema värvide kontrastsus on väike, kuid aeg-ajalt võib esineda selgeid ja kaua kestvaid atmosfäärinähtusi.[7] Saturnil võib tuul puhuda kiirusega 1800 km/h, mis on suurem kiirus kui Jupiteril, aga väiksem kui Neptuunil.[7]

Planeedil on silmapaistev rõngaste süsteem, mis koosneb üheksast rõngast ja kolmest katkendlikust kaarest. Rõngaste süsteem koosneb peamiselt jääosakestest ja vähesel määral väiksematest kividest (rocky debris – kiviprahist) ja tolmust.

Saturnil on 146[8][9] teadaolevat kuud, millest 53-le on antud ametlik nimi. Nende hulka ei ole arvatud väikesi "kuukesi" (väikesed looduslikud satelliidid) Saturni rõngastes. Saturni suurim kuu Titan, mis on ühtlasi Päikesesüsteemis suuruselt teine kuu ja suurem kui planeet Merkuur, on ainus kuu Päikesesüsteemis, mis suudab hoida märkimisväärset atmosfääri.[10] Enamik Saturni kuudest on traditsiooniliselt nimetatud Titaanide järgi Kreeka mütoloogiast.

Füüsikalised omadused

muuda
 
Maa võrrelduna Saturniga

Saturn on hiidplaneet ja see koosneb peamiselt vesinikust ja heeliumist. Planeedil puudub tahke pind, aga arvatakse, et sel võib olla tahke tuum[11]. Planeedi pöörlemisest tingituna on Saturn poolustelt kokku surutud sferoid. Ekvatoriaal- ja polaarne raadius erinevad peaaegu 10% (60 268 km vs. 54 364 km)[2]. Saturn on ainus planeet Päikesesüsteemis, mis on veest hõredam (ligi 30%) ja kuigi Saturni tuum on veest oluliselt tihedam, on planeedi keskmine tihedus vaid 0,69 g/cm3 gaasilise väliskihi tõttu.[1] Jupiteri mass on 318 Maa massi ja Saturni mass on 95 Maa massi[2]. See tähendab, et Saturn ja Jupiter moodustavad 92% Päikesesüsteemi planeetide kogumassist.[12]

Sisemine struktuur

muuda
 
Diagramm Saturni sisemusest

Planeedi põhiliseks koostisosaks on vesinik, mis veeldub tiheduse tõustes üle 0,01 g/cm3. Selle tiheduseni jõutakse raadiuse juures, mille sisse jääb 99,9% Saturni massist. Temperatuur, rõhk ja tihedus tõusevad ühtlaselt sügavuse kasvades, mis planeedi sügavamates kihtides põhjustab vesiniku ülemineku metalliliseks.[13]

Standardne planeetide mudel viitab sellele, et Saturni sisemine struktuur sarnaneb Jupiteri omaga, millel on väike kivituum ümbritsetud vesinikust ja heeliumist ning vähesel määral erinevatest lenduvatest madala keemistemperatuuriga osakestest.[14] Selline tuum sarnaneb Maa keemilise koostisega, kuid on tihedam. Prantsusmaa astronoomid Didier Saumon ja Tristan Guillot uurisid planeedi gravitatsioonilist liikumist võrdluses planeedi siseehituse füüsikalise mudeliga ja jõudsid 2004. aastal järeldusele, et Saturni tuuma mass peaks olema 9–22 Maa massi.[15][16] Saturni tuuma ümbritseb tihe vedela metallilise vesiniku kiht, millele järgneb vedel molekulaarse vesiniku kiht, mis on küllastunud heeliumiga ja kõrguse kasvades tasapisi läheb üle gaasilisse olekusse. Saturni atmosfäär on 100 km paksune.[17][18][19]

Temperatuur planeedi tuumas küündib 11 700 °C. Ühtlasi kiirgab Saturn 2,5 korda rohkem energiat kosmosesse, kui seda Päikeselt saabub. Enamik kiirguvast energiast pärineb aeglasest gravitatsioonilisest kokkusurumisest (Kelvini-Helmholtzi mehhanism), mis aga ei pruugi seletada kogu Saturnilt kiirgava soojuse hulka. Saturni soojusenergia genereerimises võib täiendavat rolli mängida mehhanism, mis seisneb heeliumi piiskade "välja sadestumises" sügavale planeedi sisemusse. Selle protsessi käigus eraldub soojus läbi hõõrdumise, mis tekib heeliumi piiskade langemisel läbi madalama tihedusega vesiniku. Selle protsessi tulemusena on planeedi väline kiht jäänud heeliumivabaks[20][21] ning need langenud piisad võivad olla akumuleerunud tuuma ümbritsevaks heeliumi kihiks.

Atmosfäär

muuda

Saturni atmosfäär koosneb 96,3% ulatuses molekulaarsest vesinikust ja 3,25% heeliumist.[22] Sellel tasemel on heeliumi osakaal oluliselt väiksem võrreldes tema osakaaluga Päikese koostises.[14] Heeliumist raskemate elementide osakaal ei ole täpselt teada, kuid eeldatakse, et see on sarnane nende elementide esmase tasakaaluga Päikesesüsteemi tekkimisel. Raskemate elementide, millest suur osa asetseb Saturni tuuma ümbruses, kogumass moodustab hinnanguliselt 19–31 Maa massi.[23]

Saturni atmosfääris on tuvastatud väikestes kogustes ka ammoniaaki, atsetüleeni, etaani, propaani, fosfiini ja metaani.[24][25][26] Ülemise kihi pilved koosnevad ammooniumi kristallidest; madalama taseme pilved koosnevad tõenäoliselt kas ammoonium vesiniksulfiidist (NH4SH) või veest.[27] Ülemistes atmosfäärikihtides põhjustab Päikese ultraviolettkiirgus metaani fotokeemilist lagunemist, mis annab tõuke süsivesinike keemilisteks ahelreaktsioonideks, mille saadusi viivad alla hoovused ja difusioon. Seda fotokeemilist tsüklit kujundab Saturni aastaaegade käik.[26]

Pilvede koostis varieerub sõltuvalt nende kõrgusest ja rõhust. Ülemistes pilvekihtides, kus temperatuur on 100–160 K (−173,15 kuni −113,5 °C ) ja rõhk 0,5–2 baari vahemikus, koosnevad pilved jäätunud ammoniaagi osakestest. Veest ja jääst koosnevad pilved algavad tasemel, kus rõhk on 2,5 baari ja ulatuvat 9,5 baari tasemeni, temperatuurivahemikuks on 290–253 K (16,85 kuni −20,15 °C). Madalamates kihtides, kus rõhk on 10–20 baari ja temperatuur 270–330K (−3,15 kuni 56,85 °C), on piirkond, kus veepiisku moodustab ammoniaagi vesilahus.[28]

Saturni tavapäraselt ühesuguses atmosfääris on näha pikaajalisi ovaale ja teisi kujundeid, mis on omased ka Jupiterile.[29][30] Saturni tuuled on kiiruse poolest Päikesesüsteemis Neptuuni järel teisel kohal. Voyageri andmed näitavad tuult kiirusega kuni 500 m/s (1800 km/h).[31] Infrapunapildid näitavad, et Saturni lõunapoolusel on soe polaarvorteks (polaartsüklon), mis on meie Päikesesüsteemis ainulaadne. Kui temperatuur Saturnil on tavaliselt −185 °C, siis temperatuur vorteksis võib tõusta kuni −122 °C tasemeni, mis on ühtlasi kõige soojem koht Saturnil.[32] See lõunapooluse torm võib olla miljardite aastate vanune. Suuruse poolest on see õhukeeris võrreldav Maaga ja sealsed tuuled puhuvad kiirusega keskmiselt 153 m/s (550 km/h).[33]

 
Saturni polaaralade virmalised

Põhjapooluse arktilise tsükloni ümber püsiv heksagonaalne muster on põhjustanud mitmeid spekulatsioone. Suurem osa astronoome usuvad, et selle põhjustab atmosfääris eksisteeriv seisulaine. Katseliselt on hulknurkseid kujundeid suudetud tekitada laboratooriumis vedelike diferentsiaalse pöörlemise abil.[30][34]

Magnetosfäär

muuda

Saturnil on lihtsa kujuga sümmeetriline dipoolne magnetväli. Magnetvälja tugevus ekvaatoril on 0,2 gaussi (20 µT), mis on hinnanguliselt 1/20 Jupiteri magnetväljast ja ühtlasi pisut nõrgem kui Maa magnetväli.[6] Selle tulemusel on Saturni magnetosfäär ka palju väiksem kui Jupiteril, ulatudes vaid 1,1 miljoni km-ni. Tõenäoliselt on Saturni magnetväli genereeritud sarnaselt Jupiteri magnetväljaga – vedelas metallilise vesiniku kihis toimuvate liikumistega (metallilise vesiniku dünamo).[35] Saturni poolustel esineb virmalisi nii nagu ka Jupiteri poolustel.[36]

Orbiit ja pöörlemine

muuda
 
Saturn ja tema rõngad oktoobris 2016

Keskmine kaugus Päikese ja Saturni vahel on 1,4 miljardit kilomeetrit (9 AU). Keskmise kiirusega 9,69 km/s kulub Saturnil tiiru tegemiseks ligikaudu 29,5 Maa aastat.[2][37] Kuna Saturni orbiit on pisut ekstsentriline, muutub planeedi kaugus Päikesest 155 miljoni kilomeetri ulatuses.[2]

Saturni pöörlemiskiirust arvestatakse kolmes tsoonis, millest esimene, ekvaatoril asetsev Süsteem I, pöörleb perioodiga 10 tundi 14 minutit 00 sekundit. Süsteem II pöörlemisperiood on 10 tundi 38 minutit 25,4 sekundit ja süsteem III oma 10 tundi 39 minutit 22,4 sekundit. Saturni sisemuse pöörlemisperiodi ei ole suudetud täpselt määratleda, sest planeedi magnetiline pöörlemiskiirus ja planeedi enda pöörlemiskiirus ei ole täpselt kooskõlas seoses kuu Enceladus mõjuga.[38][39] Viimane ennustus Cassini 2007. aasta andmete põhjal on 10 tundi 32 minutit 35 sekundit.

Kuud ja rõngad

muuda

Kuud

muuda
  Pikemalt artiklis Saturni kuud
 
Saturni kuud Tethys, Hyperion ja Prometheus

Saturnil on 2023. aasta seisuga teada 146 kaaslast, millest viiekümne kolmele on antud ametlik nimi[8][9]. Lisaks on teadlased Saturni rõngastest avastanud kümneid või isegi sadu "kuukesi", mille diameeter on 40–500 meetrit ning mida ei arvestata kuudena. Saturni suurim kuu, Titaan, moodustab üle 90% Saturni ümber tiirlevast massist. Saturni suuruselt teine kuu, Rhea, omab väga hõredat atmosfääri[40][41][42] ja algselt arvati, et see võib omada ka oma rõngaid[43]. 2010. aastal selgus, et Rheal siiski ei ole oma rõngasüsteemi[44][45].

Mitmed Saturni kuud on väikesed: 14 kuud on diameetriga 10–50 km ja 34 kuu diameeter on vähem kui 10 kilomeetrit[46]. Enamik Saturni kuudest on traditsiooniliselt nimetatud Titaanide järgi Kreeka mütoloogiast. Titaan on Päikesesüsteemi ainus kuu, millel on tihe atmosfäär ja kus toimuvad keemilised protsessid. Lisaks on see ainus kuu, millel on etaanist ja metaanist koosnevad järved[47].

Rõngad

muuda
  Pikemalt artiklis Saturni rõngad

Saturni rõngad asuvad ekvatoriaaltasandil ja nende kogulaius ületab planeedi läbimõõdu. Rõngad avastas Galileo Galilei, kes 1610.[48] aastal märkas oma väikese teleskoobi abil Saturni küljes kahte moodustist, kuid ta ei suutnud välja selgitada, millega on tegemist. Hüpoteese oli palju, kuid esimese sõnastas hollandi astronoom Christiaan Huygens 1655. aastal, mil ta väitis et "ta on ümbritsetud õhukese ja tasase rõngaga, mis ei puutu teda kuskil ja on ekliptika suhtes kaldu."[48] Saturni rõngad on nimetatud nende avastamise järgi tähestikulises järjekorras.

Roche arvutuste järgi ei saa lähemal kui 2,44 planeedi raadiust suuri kaaslasi tekkida ning kui nad sinna satuvad, siis nad purunevad. Saturni rõngad asuvad just sellises vahemikus ning see on viinud arvamuseni, et materjal, millest muidu oleks tekkinud mõned kuud, on jäänud rõngastesse. Rõngad ulatuvad 6630–120 700 km-ni Saturni ekvaatorist ja on keskmiselt 20 meetri paksused. Rõngad koosnevad 93% jäätunud veeosakestest, kus on ka väikestes kogustes metaani ja ammoniaaki ning ülejäänud 7% moodustab amorfne süsinik. Osakeste suurus kõigub mikromeetrist kilomeetrini[49].

Pioneer 11 piltide põhjal jõudsid uurijad arvamusele, et F-rõngast "karjatatakse": kaks kuud, Prometheus ja Pandora tiirlevad teine teisel pool rõngast[50][51]. Saturni kuud Pan ja Atlas tekitavad orbiidil lineaarseid tiheduslaineid, mis on võimaldanud nende massi täpselt mõõta, ning teadlaste arvates sarnanevad need Pandora ja Prometheusega[52].

 
Saturni rõngad

Saturni uurimise ajalugu

muuda
  Pikemalt artiklis Saturni uurimise ajalugu

Saturn on üks viiest planeedist, mida on võimalik näha palja silmaga[53][54] ning seetõttu on selle olemasolu teatud iidsetest aegadest saati. See on viiest palja silmaga nähtavast planeedist kaugeim ja tähtis tegelane mitmes mütoloogias. Rooma mütoloogias oli Saturnus nimetatud Kreeka jumala Kronose järgi ning mõlemas mütoloogias oli ta põllutööjumal.

Eurooplaste vaatlused (17.–19. sajand)

muuda

Saturni rõngaste nägemiseks on vaja head teleskoopi ning seetõttu avastati need 1610. aastal, mil Galileo Galilei neid esimesena vaatles. Galilei pidas oma avastust kaheks kuuks, kuni Hollandi astronoom Christiaan Huygens selle hüpoteesi ümber lükkas, kasutades Saturni vaatlemisel võimsamat teleskoopi. Huygens avastas ka esimese Saturni kaaslase, Titaani, millele Giovanni Cassini vaatlustega lisandusid Iapetus, Rhea, Tethys ja Dione. 1675. aastal avastas Cassini, rõngastes 4700 km laiuse tühja ala, mida tänapäeval tuntakse Cassini piluna[55].

Järgmine suurem avastus tehti 1789. aastal, mil William Herschel avastas veel kaks kuud, Mimase ja Enceladuse[56]. 1848. aastal avastasid Briti astronoomid veel ühe kuu, mis sai nimeks Hyperion.

1899. aastal avastas William Henry Pickering Phoebe[57], mis ei pöörle Saturniga sünkroonitult. Phoebe on esimene selline kuu ja sel kulub Saturni ümber tiiru tegemiseks üle aasta[58].

Uurimine kosmosesondidega

muuda

Pioneer 11

muuda
 
Pioneer 11 foto Saturnist
  Pikemalt artiklis Pioneer 11

Esimese kosmoseaparaadina lendas Saturnist mööda planeetidevaheline automaatjaam Pioneer 11, möödudes planeedist septembris 1979 20 000 km kauguselt. Pioneer 11 pildistas planeeti ja mõnda kuud, kuid piltide kvaliteet oli pinnavormide eristamiseks liiga madal. Kosmoseaparaat uuris ka Saturni rõngaid ning avastas F-rõnga. Lisaks Saturni uurimisele, mõõtis Pioneer 11 Titaani temperatuuri.

Voyagerid

muuda

Järgmine kosmoseaparaat, mis külastas Saturni, oli planeetidevaheline automaatjaam Voyager 1, mis lendas novembris 1980 Saturnist mööda[59]. Voyager 1 tegi planeedist, selle rõngastest ja kuudest esimesed kõrge lahutusvõimega fotod ning nendelt piltidelt nähti esimest korda mitmete kuude pinnavorme. Voyager 1 möödus Titaanist väga lähedalt ning saatis selle atmosfääri kohta tähtsat infot. Voyager 1 uuringud viitasid, et Titaani atmosfäär on läbipaistmatu, ja seetõttu pole kosmoseaparaatidel võimalik selle pinda pildistada. Pärast Saturnist möödalendu võttis Voyager 1 kursi Päikesesüsteemist välja.

Peaaegu aasta hiljem, augustis 1981, saabus Saturni juurde Voyager 2[60], mis jätkas eelmise Voyageri algatatud uuringuid ja tegi veel fotosid Saturni kuudest. Voyager 2 avastas, et Saturni atmosfääris ja rõngastes toimub muutusi. Paraku kiilus Voyager 2 kaameramast kinni ja mitu esialgu plaanitud pildistamist jäi ära. Voyager 2 kasutas Saturni möödalendu oma trajektoori korrigeerimiseks gravitatsioonilise lingutamise abil, et suunduda pärast Saturni juurest lahkumist Uraanile.

Planeetidevahelised automaatjaamad Voyager avastasid möödalendudel mitu uut kuud, kinnitasid mitme kuu olemasolu ning avastasid rõngastes Maxwelli pilu ja Keeleri pilu.

Cassini-Huygens

muuda
  Pikemalt artiklis Cassini-Huygens
 
Enceladuse geisrid
 
Maa (tähistatud noolega) vaadatuna Saturni orbiidilt

1. juulil 2004 sisenes Saturni orbiidile kosmoseaparaat Cassini, mis oli planeete ja selle kuusid asunud uurima juba enne orbiidile sisenemist[61][62].

Cassini möödalendudel Titaanist tegi automaatjaam radaripilte suurtest järvedest, milles on saari ja mägesid. Cassini lendas orbiidile jäämise järel Titaanist kaks korda mööda ja 25. detsembril 2004 eraldus sond Huygens oma emalaevast[63] ja sisenes 14. jaanuaril 2005 Titaani atmosfääri, edastades selle kohta infot laskumise ajal ning ka pärast maandumist[64]. Cassini jätkas Huygensi eraldumise järel oma uuringuid ning möödus veel mitu korda Titaanist ja teistest kuudest.

Alates 2005. aastast jälgisid teadlased Saturni äikest, mille võimsus on Maal esinevast äikesest 1000 korda suurem[65].

2006. aastal teatas NASA, et Cassini leidis tõendeid vedela vee reservuaaride olemasolust Saturni kuul Enceladusel, mis purskavad geisritena. Enceladuselt on leitud üle 100 geisri ja NASA arvates võivad sellel Saturni kaaslasel olla suure tõenäosusega olla sobivad tingimused eluks[66][67].

Cassini fotod viisid ka teiste märkimisväärsete avastusteni. Fotode abil avastati G ja E-rõnga vahelt veel üks rõngas ja juulis 2006 leiti Titaani põhjapooluselt Kaspia mere suurune meri[68][69]. Oktoobris 2006 tuvastas Cassini Saturni lõunapoolusel möllava tormi, mille diameeter on 8000 km[70].

Aastatel 2004–2009 avastas Cassini kaheksa uut kaaslast. Saturni tehiskaaslase põhimissioon lõppes 2008. aastal[71], mil see oli teinud 74 tiiru ümber Saturni. Cassini missiooni pikendati 2010. aastani ja seejärel 2017. aastani, et uurida ühe Saturni aasta jooksul planeedi aastaaegu[72].

Cassini missioon lõppes 15. septembril 2017, mil see sisenes Saturni atmosfääri ja põles ära[73].

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 "Saturn – The Most Beautiful Planet of our solar system".Preserve Articles. January 23, 2011.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Williams, David R. (September 7, 2006). "Saturn Fact Sheet". NASA.
  3. ↑ Brainerd, Jerome James (November 24, 2004). "Characteristics of Saturn". The Astrophysics Spectator.
  4. ↑ "General Information About Saturn". Scienceray. July 28, 2011.
  5. ↑ Brainerd, Jerome James (October 27, 2004). "Giant Gaseous Planets". The Astrophysics Spectator.
  6. ↑ 6,0 6,1 Russell, C. T.; Luhmann, J. G. (1997). "Saturn: Magnetic Field and Magnetosphere". UCLA – IGPP Space Physics Center.
  7. ↑ 7,0 7,1 "The Planets ('Giants')". Science Channel. June 8, 2004.
  8. ↑ 8,0 8,1 Scott S. Sheppard Saturn moons. 13. aprill 2024
  9. ↑ 9,0 9,1 Nasa Saturni kaaslaste leht Saturn Moons. 13. aprill 2024.
  10. ↑ Munsell, Kirk (April 6, 2005). "The Story of Saturn". NASA Jet Propulsion Laboratory; California Institute of Technology.
  11. ↑ Melosh, H. Jay (2011). Planetary Surface Processes. Cambridge Planetary Science 13. Cambridge University Press. p. 5. ISBN 0-521-51418-5.
  12. ↑ A New Approach to Earth History:The solar nebula hypothesis
  13. ↑ Fortney, Jonathan J.; Nettelmann, Nadine (May 2010). "The Interior Structure, Composition, and Evolution of Giant Planets". Space Science Reviews 152 (1–4): 423–447. arXiv:0912.0533.
  14. ↑ 14,0 14,1 Guillot, Tristan et al. (2009). "Saturn's Exploration Beyond Cassini-Huygens". In Dougherty, Michele K.; Esposito, Larry W.; Krimigis, Stamatios M.,. Saturn from Cassini–Huygens. Springer Science+Business Media B.V. p. 745. arXiv:0912.2020.Bibcode:2009sfch.book..745G. doi:10.1007/978-1-4020-9217-6_23. ISBN 978-1-4020-9216-9.
  15. ↑ Fortney, Jonathan J. (2004). "Looking into the Giant Planets".Science 305 (5689): 1414–1415.doi:10.1126/science.1101352. PMID 15353790.
  16. ↑ Saumon, D.; Guillot, T. (July 2004). "Shock Compression of Deuterium and the Interiors of Jupiter and Saturn". The Astrophysical Journal 609 (2): 1170–1180. arXiv:astro-ph/0403393. Bibcode:2004ApJ...609.1170S.doi:10.1086/421257.
  17. ↑ Faure, Gunter; Mensing, Teresa M. (2007). Introduction to planetary science: the geological perspective. Springer. p. 337.ISBN 1-4020-5233-2.
  18. ↑ "Saturn". National Maritime Museum.
  19. ↑ "Structure of Saturn's Interior". Windows to the Universe.Archived from the original on 2011-08-21.
  20. ↑ de Pater, Imke; Lissauer, Jack J. (2010). Planetary Sciences(2nd ed.). Cambridge University Press. pp. 254–255. ISBN 0-521-85371-0.
  21. ↑ "NASA – Saturn". NASA. 2004.
  22. ↑ Saturn. Universe Guide. Retrieved 29 March 2009.
  23. ↑ Guillot, Tristan (1999). "Interiors of Giant Planets Inside and Outside the Solar System". Science 286 (5437): 72–77.Bibcode:1999Sci...286...72G. doi:10.1126/science.286.5437.72.PMID 10506563.
  24. ↑ Courtin, R. et al. (1967). "The Composition of Saturn's Atmosphere at Temperate Northern Latitudes from Voyager IRIS spectra". Bulletin of the American Astronomical Society 15: 831.Bibcode:1983BAAS...15..831C.
  25. ↑ Cain, Fraser (January 22, 2009). "Atmosphere of Saturn". Universe Today.
  26. ↑ 26,0 26,1 Guerlet, S.; Fouchet, T.; Bézard, B. (November 2008). Ethane, acetylene and propane distribution in Saturn's stratosphere from Cassini/CIRS limb observations. In Combes, C. "SF2A-2008: Proceedings of the Annual meeting of the French Society of Astronomy and Astrophysics". "SF2A-2008: Proceedings of the Annual meeting of the French Society of Astronomy and Astrophysics Eds.: C. Charbonnel: 405. Bibcode:2008sf2a.conf..405G
  27. ↑ Martinez, Carolina (September 5, 2005). "Cassini Discovers Saturn's Dynamic Clouds Run Deep". NASA.
  28. ↑ Dougherty, Krimigis; Esposito, Esposito; Krimigis, Stamatios M. (2009)."Saturn from Cassini-Huygens". In Dougherty, Stamatios M.; Esposito, Larry W; Krimigis, Stamatios M. Saturn from Cassini-Huygens. Edited by M.K. Dougherty (Springer): 162. Bibcode:2009sfch.book.....D. doi:10.1007/978-1-4020-9217-6. ISBN 1-4020-9216-4
  29. ↑ Pérez-Hoyos, S.; Sánchez-Laveg, A.; French, R. G.; J. F., Rojas (2005). "Saturn's cloud structure and temporal evolution from ten years of Hubble Space Telescope images (1994–2003)". Icarus 176 (1): 155–174.Bibcode:2005Icar..176..155P. doi:10.1016/j.icarus.2005.01.014.
  30. ↑ 30,0 30,1 Ball, Philip (May 19, 2006). "Geometric whirlpools revealed". Nature. doi:10.1038/news060515-17. Bizarre geometric shapes that appear at the centre of swirling vortices in planetary atmospheres might be explained by a simple experiment with a bucket of water but correlating this to Saturn's pattern is by no means certain.
  31. ↑ Hamilton, Calvin J. (1997). "Voyager Saturn Science Summary". Solarviews.
  32. ↑ "Warm Polar Vortex on Saturn". Merrillville Community Planetarium. 2007.
  33. ↑ "A Hurricane Over the South Pole of Saturn". NASA. NASA. November 13, 2006. Retrieved 2013-05-01.
  34. ↑ Aguiar, Ana C. Barbosa; Read, Peter L.; Wordsworth, Robin D; Salter, Tara; Hiro Yamazaki, Y. (April 2010). "A laboratory model of Saturn's North Polar Hexagon". Icarus206 (2): 755–763. Bibcode:2010Icar..206..755B.doi:10.1016/j.icarus.2009.10.022. Retrieved 20 February 2013. Laboratory experiment of spinning disks in a liquid solution forms vortices around a stable hexagonal pattern similar to that of Saturn's.
  35. ↑ McDermott, Matthew (2000). "Saturn: Atmosphere and Magnetosphere". Thinkquest Internet Challenge.
  36. ↑ http://www.windows2universe.org/saturn/saturn.html
  37. ↑ Cain, Fraser (January 26, 2009). "Orbit of Saturn". Universe Today.
  38. ↑ "Enceladus Geysers Mask the Length of Saturn's Day" (Press release). NASA Jet Propulsion Laboratory. March 22, 2007.
  39. ↑ Gurnett, D. A. et al. (2007). "The Variable Rotation Period of the Inner Region of Saturn's Plasma Disc". Science 316 (5823): 442–5.Bibcode:2007Sci...316..442G. doi:10.1126/science.1138562.PMID 17379775.
  40. ↑ Science Daily:Thin air: Oxygen atmosphere found on Saturn's moon Rhea
  41. ↑ Daily Mail:Oxygen found on Saturn moon: Nasa spacecraft discovers Rhea has thin atmosphere rich in O2
  42. ↑ "NASA:Thin Air - Cassini Finds Ethereal Atmosphere at Rhea". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. august 2012. Vaadatud 7. aprillil 2017.
  43. ↑ "NASA:Saturn's Moon Rhea Also May Have Rings". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. aprill 2017. Vaadatud 7. aprillil 2017.
  44. ↑ Planetary Society:"A very sad story": No rings for Rhea after all
  45. ↑ Universe Today:Ring Around Rhea? Probably Not
  46. ↑ "Saturn's Known Satellites". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. veebruar 2019. Vaadatud 7. aprillil 2017.
  47. ↑ VOA News:Methane Lakes Found on Saturn's Largest Moon
  48. ↑ 48,0 48,1 36 http://www2.jpl.nasa.gov/saturn/back.html
  49. ↑ Poulet F.; Cuzzi J.N. (2002). "The Composition of Saturn's Rings". Icarus 160 (2): 350. Bibcode:2002Icar..160..350P. doi:10.1006/icar.2002.6967.
  50. ↑ Astronomy Now:Origin of Saturn’s F Ring and its shepherd moons revealed
  51. ↑ EarthSky:Origin of Saturn’s F ring and shepherd moons
  52. ↑ Science Daily:NASA's Cassini Spacecraft Continues Making New Discoveries
  53. ↑ "Reference.com:Which planets can be seen without a telescope?". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. aprill 2017. Vaadatud 8. aprillil 2017.
  54. ↑ The Naked Eye Planets
  55. ↑ NASA Solar System:Saturn Rings
  56. ↑ Space.com:William Herschel Biography
  57. ↑ Britannica:William Henry Pickering
  58. ↑ Britannica:Phoebe
  59. ↑ "NASA:35th Anniversary of the Voyager 1 Saturn Flyby". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. juuni 2017. Vaadatud 18. aprillil 2017.
  60. ↑ Space.com:Happy Anniversary, Voyager 2! NASA Probe Flew by Saturn 35 Years Ago
  61. ↑ ESA:Cassini-Huygens enters orbit around the ringed planet
  62. ↑ "CNN:Cassini enters Saturn orbit". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. aprill 2017. Vaadatud 18. aprillil 2017.
  63. ↑ ESA:Huygens sets off with correct spin and speed
  64. ↑ Imperial College London:Huygens Probe Release
  65. ↑ Science Daily:Astronomers Find Giant Lightning Storm At Saturn
  66. ↑ Daily Galaxy:Saturn's Enceladus Moves to Top of "Most-Likely-to-Have-Life" List
  67. ↑ Nature:Enceladus named sweetest spot for alien life
  68. ↑ BBC News:Probe reveals seas on Saturn moon
  69. ↑ New Scientist:Titan’s largest lake rivals Earth’s Caspian Sea
  70. ↑ BBC News:Huge 'hurricane' rages on Saturn
  71. ↑ JPL:Cassini About the Mission
  72. ↑ Spaceflight Now:Cassini gets another extended mission until 2017
  73. ↑ JPL:The Grand Finale Toolkit

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Saturn&oldid=6764522"