Samo

 

Arheoloogilised leiud näitavad, et riik paiknes tänapäeva Moravas, Slovakkias, Alam-Austrias ja Sloveenias. Slovaki ajaloolase Richard Marsina järgi on ebatõenäoline, et Samo hõimuliidu keskus oli tänapäeva Slovakkia territooriumil. Hilisemate Morava ja Nitra vürstkondade asustus (vaata Suur-Määri riik) on sageli kattuv sellega, mis oli Samo riigi ajal. Kuna ei ole otseseid dokumente slaavi hõimude, nende nimede või poliitilise organisatsiooni kohta 6. ja 7. sajandi vahel ega ka ühtegi konkreetset ürikut järgnenud 150 aastast, pole ka ajaloolisi tõendeid mingistki seosest Samo kuningriigi ja slovakkide kujunemise vahel.

Čechy, Lausitz Elbel ja Karantaania said riigi osadeks arvatavasti 630. aastatel. Kuigi slaavlased suutsid kuningas Samo juhtimisel võita kõiki avaaride rünnakuid, sundisid slaavlaste konfliktid Frangi kaupmeestega, milles kaupmehed tapeti ja kaubad rööviti, neid frankide vastu võitlema.

Riigi ajalugu pärast Samo surma aastal 658 või 659 on suuresti ebaselge: üldiselt arvatakse, et see kadus pärast Samo surma. Arheoloogilised leiud näitavad, et avaarid tulid tagasi oma endistele territooriumitele (vähemalt tänapäeva Slovakkia lõunaossa) ja segunesid slaavlastega, kusjuures territooriumid avaaride khaaniriigist põhjas olid puhtalt slaavi territooriumid. Esimene kindel asi, mis on teada nende slaavlaste ja avaaride saatuse kohta, on Morava ja Nitra vürstkondade olemasolu 8. sajandi lõpul, mida ründasid avaarid, ja avaaride kaotus Karl Suure frankidele aastal 799 või 802-803, pärast mida lakkasid avaarid kiiresti olemast.

Samo tähtpäevad põhinevad Fredegaril, kes ütleb, et Samo läks slaavlaste juurde Chlothar II (623–624) neljakümnendal aastal ja valitses 35 aastat. Fredegari tõlgendamine, mis paneb Samo valitsemise alguse tema saabumise aastasse, on küsitav seetõttu, et vendid oleks tõenäoliselt mässanud pärast avaaride khaani kaotust esimesel Konstantinoopoli piiramisel aastal 626. Avaarid saabusid esmalt Pannoonia tasandikule ja allutasid kohalikud slaavlased 560. aastatel. Samo võis olla üks kaupmeestest, kes varustas relvadega slaavlasi nende regulaarsetes mässudes. Ükskõik, kas ta sai kuningaks 623.-624. aasta mässu või selle mässu ajal, mis paratamatult järgnes avaaride kaotusele aastal 626, kasutas ta viimast kahtlemata ära oma seisundi kindlustamiseks. Võitude jada avaaride üle tõestas tema kasulikkust (utilitas) tema alamatele ja tagas tema valimise kuningaks (rex). Samo tagas oma trooni abieludega suurtesse vendi suguvõsadesse, tehes pulmad vähemalt 12 naisega ning sigitades 22 poega ja 15 tütart.

Kõige kuulsam sündmus Samo kärjääris oli tema võit Dagobert I Frangi kuningliku armee üle aastal 631 või 632. Provotseerituna tegevusse "vägivaldse riiu poolt avaaride või hunnide Pannoonia kuningriigis" oma 9. aastal (631–632), viis Dagobert kolm armeed vendide vastu, suurim oli ta enda Austraasia armee. Frangid suundusid Wogastisburgi (ladina: castrum Wogastisburc), tundmatusse kohta, mis tähendas "Vogasti kindlust/linnust". Suurem osa sissepiiratud armeedest tapeti, ülejäänud väed põgenesid, jättes maha vedelema relvi ja muud varustust. Pärast vendide võitu tungis Samo mitu korda Frangi Tüüringisse ja rüüstas seda. Sorbide vürst Derwan hülgas frangid ja "asetas enda ja oma rahva Samo riigi alla".

Aastal 641 otsis mässuline Tüüringi hertsog Radulf liitu Samoga oma suverääni Sigibert III vastu. Samo säilitas ka kauged kaubandussidemed. Pärast tema surma ei pärinud tema pojad siiski tiitlit. Lõpuks saab Samot tunnustada vendide identiteedi kinnistajana, rääkides kogukonna nimel, kes tunnistas tema võimu.

 

Peamine kirjalik teave Samo ja tema riigi kohta on Fredegarii Chronicon, 7. sajandi keskpaigas (u. 660) kirjutatud Frangi kroonika. Kuigi teooriaid mitmest autorist on küllaga, on mõiste ühest ja ainsast "Fredegarist" tänapäeval akadeemiliselt tavaline. Fredegarile omistatakse lühiülevaade vendidest, kus leidub parimat ja ainsat tolleaegset teavet Samo kohta. Fredegari järgi oli "Samo frank sünnilt [või rahvuselt] Senon[ag]ia provintsist", mis võib olla tänapäeva Soignies Belgias või Sens Prantsusmaal. Kuigi ta oli Frangi päritolu, nõudis Samo Dagobert I (frankide kuningas) saadikult (Sicharius), et see paneks enne tema lossi sisenemist slaavi rõivad.

Kõik teised allikad Samo kohta tulenevad Fredegarist ja on palju hilisemad. Gesta Dagoberti I regis Francorum ("Frankide kuninga Dagobert I teod") kirjutati 9. sajandi esimesel kolmandikul. Conversio Bagoariorum et Carantanorum ("Baierlaste ja karantaanialaste ristiusku pööramine") Salzburgist (Baieri vaimuli keskus) kirjutati aastal 871-72 ja on väga ühepoolne allikas, nagu selle nimi viitab. Peamiselt Conversio järgi oli Samo Karantaania kaupmees.

Vendide kirjelduse koostamisel kasutatud "Fredegar" allikad on teadmata. Mõned õpetlased on rünnanud kogu kirjeldust kui väljamõeldist, kuid Fredegar näitab kriitilist suhtumist ja detailseid teadmisi, mis viitab vastupidisele. On võimalik, et tal oli pealtnägija Sichariuse isikus, kes oli Dagobert I saadik slaavlaste juures. Fredegari järgi on "vendid" olnud pikka aega avaaride alamad ja befulci. Befulci on mõiste, mis on suguluses sõnaga fulcfree teoses Edictum Rothari, mis tähendab "usaldatud [valvama]", vanaülemsaksa tüvest felhan, falh, fulgum ja keskülemsaksa tüvest bevelhen. Fredegar näib olevat kujutanud vende sõjalise üksusena avaaride juures. Ilmselt põhineb tema kirjeldus "põlistel" vendi kirjeldustel. Fredegar on kirja pannud loo vendide origo gentis (rahva juurtest). Vendid olid slaavlased, kuid Samo oli ainus vendide kuningas, vähemalt Fredegari silmis.

On ka vihjatud, et Fredegari allikad võisid olla kristlike misjonäride ettekanded, eriti Columbanuse ja Luxeuil' kloostri jüngrite. Kui see on nii, võib see selgitada, miks ta on märkimisväärselt vaba paganlike slaavlaste tavalistest stereotüüpidest: ta oli vendidega tuttav kui just paganliku rahvaga.

• Tšehhi ajalugu