SIM

SIM ehk SIM-kaart (inglise Subscriber Identification Module – 'abonendi tuvastusmoodul') on kiipkaart, millel sisalduvad andmed identifitseerivad abonendi mobiilside teenusepakkuja võrgule. Ilma SIM-kaardita ei ole terminal mobiilsidevõrgule abonendina tuvastatav ning seetõttu pole võimalik sellega ka teenuseid tarbida, kuna pole teada, keda selle eest maksustada. Erandina saab siiski ka ilma SIM-kaardita helistada standardsele hädaabinumbrile 112. Peale selle sisaldab SIM-kaart vähesel hulgal mälu telefoniraamatu ja mõningate seadete (näiteks SMS-keskuse number) hoiustamiseks. SIM-kaart sisestatakse mobiiltelefoni või muusse andme- või kõnesideterminali (näiteks GSM-modemisse).

Võrgule juurdepääsuks sisaldab SIM-kaart IMSI-koodi (mis on soovi korral vabalt loetav), mida võib vaadelda kui kasutajanime, ning K_I-koodi, mille aga SIM-kaart hoiab enda teada. Autoriseerimiseks saadab terminal (tavaliselt mobiiltelefon) võrku tagasi võrgu saadetud kontrollsõna, mis on SIM-kaardi poolt K_I-koodiga töödeldud. Kuna mobiilsidevõrgule on K_I-koodi väärtus teada, siis teostab see ise kontrollsõnaga samasuguse töötluse. Kui töödeldud kontrollsõnad ühtivad, siis loetakse autoriseering õnnestunuks ja klient lubatakse võrku. Seega on K_I-koodi olemus keerulisem kui lihtsalt paroolil, pigem on see võrreldav näiteks pankade PIN-kalkulaatoritega.

Lisaks võrgu juurdepääsukoodidele sisaldab SIM ka teisi koode (näiteks PIN-kood), mis on vajalikud tema enda funktsioonidele juurdepääsuks.