Rubens Barrichello

Nii Rubensi isa kui ka isapoolse vanaisa eesnimi on Rubens. Lisaks on tal isaga sama sünnipäev. Sellepärast hüütakse Barrichellot väikeseks Rubensiks ehk Rubinhoks [rub'inju].

Barrichello tuli eri võistlusklassides viis korda Brasiilia meistriks kardispordis. 1989 oli ta Brasiilia Vormel Ford sarjas 4.

1990. aastal osales ta Lõuna-Ameerika Vormel 3 sarja 3 etapil, millest ühe ta võitis. See andis kokkuvõttes 8. koha. Seejärel sõitis ta Euroopasse. Seal tegi ta kaasa Vormel Opel Lotuse eurosarjas, kus võitis 6 etappi ja kogu sarja samuti. Vormel Vauxhall Lotuse sarjas sõitis ta 4 etappi, ei võitnud neist ühtegi ja oli kokkuvõttes 11.

1991 osales ta Briti Vormel 3 sarjas, kus 16 etapist võitis 4. Sellest piisas sarja võitmiseks üldkokkuvõttes David Couldharti ees.

1992 sõitis ta Vormel 3000 sarjas. Ta ei võitnud 10 sõidust ühtki, kuid kokkuvõttes tuli 3. kohale ja sai lepingu Vormel 1 Jordani meeskonnaga.

1993. aastal oli Jordani meeskond vilets ja auto oli vilets. Barrichello sõitis hooaja algusest lõpuni läbi, kuid tal oli tervelt viis meeskonnakaaslast, kellest kõik (nagu ka Barrichello) katkestasid vähemalt pooled sõidud.

Halbu tingimusi arvestades sõitis Barrichello üsna kenasti. Juba kolmandal etapil startis ta 12. kohalt, kuid tõusis avaringi lõpuks 4. kohale ja oli vahepeal 2., kuid viimasel ringil 3. kohal sõites lõppes autol bensiin. Barrichellole anti 10. koht. Eelviimasel etapil Jaapani Grand Prix'l lõpetas ta 5. kohal, tema kaaslane Eddie Irvine oli 6. ja need olid Jordani ainsad punktid sel hooajal. Barrichello oli hooaja kokkuvõttes 18., Irvine 22., Jordani meeskond 11.

Järgmisel aastal oli olukord paranenud. Barrichello kõrval sõitis Irvine. Juba avaetapil, kodurajal peetud Brasiilia Grand Prix'l tuli Barrichello 4. kohale ja järgmisel, Vaikse ookeani Grand Prix'l Jaapanis koguni kolmandaks. Kahe sõidu kokkuvõttes oli ta Michael Schumacheri järel teisel kohal.

Kuid kolmandal etapil, San Marino Grand Prix'l oleks ta kvalifikatsioonis peaaegu surma saanud, kui tema auto pööras katusele ja Barrichello keel blokeeris tema hingamisteed. Arstid suutsid tema elu päästa. Samas sattusid õnnetustesse Ayrton Senna ja Roland Ratzenberger, kes hukkusid, ning Kurt Wendlinger, kelle hooaeg sellega lõppes.

Belgia Grand Prix'l võitis Barrichello kvalifikatsiooni, saades 22 aasta ja 97 päeva vanuselt kõigi aegade noorimaks Vormel 1 kvalifikatsioonivõitjaks. 2003. aasta Malaisia Grand Prix'l ületas selle rekordi Fernando Alonso, kes oli alla 22 aasta vana.

Kokkuvõttes saavutas Barrichello 19 punktiga 6. koha, Irvine oli 6 punktiga 16., Irvine'i vahepeal asendanud Andrea de Cesaris 4 punktiga 20. ja Jordan 28 punktiga 5.

 

 

1995. aasta helgeim moment oli Kanada Grand Prix, mille Barrichello lõpetas 2. ja Irvine 3. kohal: kummalegi oli see senise karjääri tipp. Kõigist ülejäänud sõitudest tuli kummalegi 3 punktikohta ning kokkuvõttes oli Barrichello 11 punktiga 11., Irvine 10 punktiga 12. ja Jordan 21 punktiga 6. Kolme sõidu viimasel ringil kaotas Barrichello kokku 7 punkti ühe kokkupõrke ja kahe tehnilise rikke tõttu.

1996. aastal napsas Ferrari Irvine'i endale ja Jordan palkas tema asemele Martin Brundle'i. Barrichello oli 14 punktiga 8. ja Brundle 8 punktiga 11. Irvine katkestas märksa paremast autost hoolimata 10 sõitu 16-st, oli ainult korra poodiumil (sinna Jordan küll ei jõudnud) ja oli 11 punktiga 10. Meeskondadest oli Jordan 22 punktiga 5.

Hooaja lõpul lahkusid mõlemad sõitjad: Barrichello äsja moodustatud Stewartisse ja Brundle loobus spordist, hakates telekommentaatoriks. Neid asendasid Ralf Schumacher ja Giancarlo Fisichella, kes märksa paremini sõitsid.

Kolmekordne Vormel 1 maailmameister Jackie Stewart ja tema poeg Paul Stewart asutasid 1996. aastal uue vormelimeeskonna Stewart Grand Prix. Meeskonda palgati Barrichello ja Vormel 1 debütant Jan Magnussen Taanist, testisõitjat ei olnudki. Auto ei olnud töökindel, sest 17 etapist suutis Barrichello lõpetada vaid 3 ja Magnussen 4. Mõlemad sõitsid oma hooaja parima tulemuse välja Monaco Grand Prix'l, kus vahetult enne starti hakkas vihma sadama ja Stewart sõitis ühena vähestest vihmarehvidega – teised meeskonnad üldiselt ootasid, et ilm paraneb, aga läks ainult hullemaks. Barrichello lõpetas Michael Schumacheri järel teisena ja Magnussen 7. kohal. Nii saadud 6 punkti andsid Barrichellole 13. koha ja Stewartile 12 meeskonna seas 9. koha, Magnussen oli 20.

1998. aastal ei olnud auto oluliselt parem, sest Barrichello suutis lõpetada 6 etappi ja tema meeskonnakaaslased samuti 6. Kanada Grand Prix'l suutsid mõlemad Stewartid esimest korda punktikohale saada: Barrichello oli 5. ja Magnussen 6., kuid just see etapp jäi Magnusseni vormelikarjääri viimaseks. Ta asendati hollandlase Jos Verstappeniga, kes sõitis aga veelgi halvemini (tema parimaks kohaks jäi 12.). Hooaja kokkuvõttes oli Barrichello 4 punktiga 12., Magnussen 1 punktiga 17. ja Verstappen viimane, 23. Stewart oli 11 meeskonna seas 8.

 

1999. aastal sõitis Barrichello kõrval Johnny Herbert, kes oli eelmisel aastal Sauberis üksnes 1 punkti saanud. See oli Stewarti parim hooaeg: mõlemad sõitjad lõpetasid enam kui pooled etapid. Barrichello teenis 3 kolmandat kohta ja võitis Prantsusmaa Grand Prix'l kvalifikatsiooni. Euroopa Grand Prix kujunes Stewarti suurpäevaks: hoovihmaga kulgenud etapil taibati ainsaina esimese vihmahoo ajal kuivailmarehvidega jätkata, aga teise vihmahoo alguses kohe vihmarehvid alla vahetada. Herbert saavutas seal Stewarti ainsa ja enese viimase etapivõidu, Barrichello oli kolmas. See oli ainus Vormel 1 etapp, kus mõlemad Stewartid lõpetasid esikolmikus. Ka järgmisel etapil Malaisia Grand Prix'l jõudsid mõlemad Stewartid punktikohale. Hooaja kokkuvõttes oli Barrichello 21 punktiga 7., Herbert 15 punktiga 8. ja Stewart 36 punktiga 4.

Hooaja lõpul müüsid isa ja poeg Stewartid oma osaluse vormelimeeskonnas Fordile ja meeskond hakkas kandma nime Jaguar Racing. Herbert jätkas Jaguaris, kuid ei suutnud enam endisi tulemusi näidata, nagu ka Jaguar ei suutnud Stewarti 1999. aasta tulemusi näidata.

 

2000. aastaks palkas Barrichello Scuderia Ferrari meeskond. Ferrarist oli lahkunud Eddie Irvine, kes polnud rahul teise sõitja rolliga ja sellega, et pidi, kui käsk tuli, Michael Schumacheri endast mööda laskma. Irvine läks Barrichello asemele Jaguari esisõitjaks.

Schumacher tuli 108 punktiga maailmameistriks, võites 4 viimast etappi. Järgnesid tiitlikaitsja Mika Häkkinen ja David Coulthard McLarenist. Juba avaetapil Austraalia Grand Prix'l saavutas Barrichello Schumacheri järel teise koha, sõites ühtlasi oma elu esimese kiireima ringi. Kokku saavutas ta 1 kvalifikatsioonivõidu ja 3 kiireimat ringi. Saksamaa Grand Prix'l saavutas ta ka oma elu esimese Vormel 1 etapivõidu, sealjuures pärast 18. kohalt startimist. Ta oli esimene brasiillane pärast Ayrton Sennat, kes võitis Vormel 1 etapi. Kokkuvõttes saavutas ta 62 punktiga neljanda koha ja tagas Ferrarile 170 punktiga esikoha McLareni (152) ees.

2001. aastal Barrichello etapivõitu, kvalifikatsioonivõitu ega kiireimat ringi ei saavutanud, aga sellegipoolest tuli ta 56 punktiga kolmandaks Schumacheri (123) ja Coulthardi (65) järel. Meeskondlikult saavutas Ferrari McLareni ees kindla esikoha (179:102).

 

2002. aastal saavutas Barrichello Schumacheri järel teise koha, sealjuures saavutas Ferrari 9 kaksikvõitu, sealjuures lõppes kaksikvõiduga 5 viimast etappi. Meeskondlik võit oli mäekõrgune (Ferrari 221, WilliamsF1 92). Barrichello võitis 4 etappi ja 3 kvalifikatsiooni ning sõitis 5 kiireimat ringi.

2003. aastal saavutas Barrichello 2 etapivõitu, 3 kvalifikatsioonivõitu ja 3 kiireimat ringi. Hooaja kokkuvõttes jäi ta Schumacheri (93), Kimi Räikköse (91) ja Juan Pablo Montoya (82) järel neljandaks. Meeskondlikult suutis Ferrari 158 punktiga võita Williamsi (144) ees.

2004. aastal võitis Schumacher hooaja 13 esimesest etapist 12 ja tuli 148 punktiga maailmameistriks. Lõpupoole saavutas Barrichellogi 2 etapivõitu, millele lisandusid 4 etapivõitu ja 4 kiireimat ringi. 8 etappi lõppes Ferraride kaksikvõiduga. Barrichello saavutas 114 punktiga kindla teise koha. Meeskondlikult võitis Ferrari 262 punktiga BARi (119) ees.

2005. aasta Vormel 1 hooaeg läks Ferraridel palju halvemini. Barrichello saavutas 2. koha avaetapil Austraalias ja ainus kaksikvõit saadi USA-st, kus osales üksnes 6 sõitjat. Kokku oli Schumacher 62 punktiga 3., Barrichello 38 punktiga 8. ja Ferrari 100 punktiga 3. Maailmameistriteks tulid Fernando Alonso ja Renault F1.

2006. aastaks palgati Barrichello asemele Ferrarisse tema kaasmaalane Felipe Massa, kes tuligi tiitlit kaitsnud Alonso ja Schumacheri järel kolmandaks. Barrichello sai koha Honda F1 esisõitjana Jenson Buttoni kõrval. See meeskond oli endine BAR, millest Honda oli varemgi omanud 45%, nüüd ostis ta ära ka ülejäänu ja nimetas meeskonna enda järgi ringi. Viimati oli Honda oma nime all osalenud 1968 ja tema parim koht oli aasta varem ühe sõitjaga (John Surtees) saadud 4. koht.

 

Barrichello sõitis enam kui pooltel etappidel punktidele, aga esikolmikusse ei jõudnudki. Button osutus temast paremaks, sõites 3 korda esikolmikusse ja võites Ungaris etapigi. Button oli 56 punktiga 6., Barrichello 30 punktiga 7. ja Honda meeskondlikult 86 punktiga 4.

2007. aastal oli meeskonna esisõitja juba Button. Kuid tulemused jäid viletsateks: Button sai midagigi (6 punktiga 15.), Barrichello mitte (0 punktiga 20.). Meeskondlikult oli Honda siiski 11 meeskonna seas 8.

2008. aasta tõi väikese paranemise: Barrichello oli 11 punktiga 14., tulles Suurbritannias isegi esikolmikusse. Seevastu ebaõnnestus Button, saades 1 punktikoha ja olles 3 punktiga 18. Honda meeskond oli 11 meeskonna seas 9.

Ülemaailmse majanduskriisi tõttu tõmbus Honda Vormel F1-st tagasi ja müüs meeskonna Ross Brawnile. Mõlemad sõitjad jäid siiski meeskonda edasi. Ühtäkki selgus, et meeskonnal on väga hea auto.

2009. aasta hooajal võitis Barrichello kaks etappi ning sai kokkuvõttes 77 punktiga kolmanda koha. Maailmameistriks tuli Button, kes hooaja 7 esimesest etapist võitis 6. Hooajal saavutati ka 4 kaksikvõitu. Meeskondlikult saavutas Brawn GP 172 punktiga esikoha Red Bulli (153,5) ees.

2010. aastal lahkus Barrichello Brawnist, mille ostis ära Mercedes ja nimetas enda järgi ümber. Mercedes palkas endale Williams F1 liidri Nico Rosbergi ja Barrichello siirdus tema asemele Williamsisse. Tema partneriks sai Nico Hülkenberg, kes asendas eelmisel hooajal viletsalt sõitnud Kazuki Nakajimat. Kumbki ei suutnud sõita esikolmikusse, ehkki Hülkenberg võitis eelviimase kvalifikatsiooni. Seevastu sõitis Barrichello rohkem kui pooltel etappidel punktikohale. Hooaja kokkuvõttes oli Barrichello 47 punktiga 10. ja Hülkenberg 22 punktiga 14. Meeskondlikult oli Williams 69 punktiga 6., koha võrra kõrgemal kui aasta varem.

Rubens Barrichello elab São Paulos.

Tema pikkus on 172 cm ja kaal 77 kg.

Ta on 24. veebruarist 1997 abielus Silvana Giafonnega. Neil on pojad Eduardo (sündis 23. septembril 2001) ja Fernando (sündis 12. septembril 2005).

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Rubens Barrichello

• Rubens Barrichello koduleht (portugali keeles)
• Rubens Barrichello Formula One DataBase andmebaasis (www.f1db.com) (inglise, hollandi ja portugali keeles)
• Rubens Barrichello Formula1 History and Statistics andmebaasis (www.4mula1.ro) (inglise keeles)