Robert Fico

Fico elas oma perega Hrušovany külas kuni kuueaastaseks saamiseni, mil nad kolisid lähedalasuvasse Topoľčany linna. Tema isa Ľudovit Fico oli tõstukioperaator ja ema Emilie Ficová töötas kingapoes. 1982 lõpetas Topoľčany gümnaasiumi ja asus õppima Bratislava Comeniuse ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1986. aastal spetsialiseerudes kriminaalõigusele.

1986–1987 läbis ajateenistuse Janovices sõjaväeuurija abina. 1986–1995 töötas Slovakkia justiitsministeeriumi õigusinstituudis (1992–1995 asedirektorina) kaitstes õigusteaduste kandidaadikraadi teemal "Surmanuhtlus Tšehhoslovakkias". Pärast seda õppis ta Masaryki stipendiumiga Londoni Slaavi ja Ida-Euroopa uuringute koolis, 2002. aastal sai dotsendiks.

1986 liitus Tšehhoslovakkia kommunistliku parteiga olles esitanud avalduse juba 1984. aastal. Pärast 1989. aasta sametrevolutsiooni ja Tšehhoslovakkia kommunistliku režiimi kokkuvarisemist liitus Fico kommunistliku partei järglasega Slovakkias Demokraatliku Vasakparteiga (SDĽ). Esimest korda valiti ta Slovakkia parlamendi liikmeks 1992. aastal. Aastatel 1994–2000 esindas Fico Slovakkiat õigusnõustajana Euroopa Inimõiguste Kohtus, kuid kaotas kõik 14 kohtuasja, millega ta tegeles.^[1] 1998. aastal valiti ta erakonna aseesimeheks. Hiljem samal aastal kandideeris Fico peaprokuröri ametikohale, kuid tema partei toetas selle asemel teist kandidaati, väites, et Fico on liiga noor.^[2]

1998. aasta valimistel, mille käigus langes Vladimír Mečiari valitsus, sai Fico oma parteikaaslastest kõige rohkem eelishääli. Aasta hiljem, kui SDĽ toetus langes allapoole parlamenti pääsemiseks nõutavat künnist, lahkus ta parteist, öeldes, et on valitsuse tööviisis pettunud.^[2] Fico tegutses sõltumatu parlamendiliikmena kuni 2002. aasta valimisteni. 1998. aasta sügisel moodustus neljaliikmeline rühmitus, kuhu kuulusid Fico, tema kaaslane Frantisek Határ, poliitstrateeg Fedor Flašík ja meediajuht Monika Flašíková-Beňová. Hakati arutama ja koostama plaane uue vasakerakonna loomiseks. 1999 asutas antud rühmitus uue partei "Suund – Sotsiaaldemokraatia (SMER)", mille Fico nimetas esmalt kolmanda tee parteiks, mille juhiks oli tema ise. Fico kehtestas uuele erakonnale ranged reeglid, mida nimetatakse "puhaste käte" poliitikaks. Reeglite kohaselt ei tohtinud parteifunktsionäriks saada endise kommunistliku režiimi või teiste erakondade taustaga isikud. Samuti pidid kõik partei regionaalsed üksused olema finantsiliselt 100% isemajandavad ning kõik rahalised annetused tuli meedias avalikustada.^[3][4]

Aastatel 2002–2006 oli SMER Slovakkia parlamendi peamine opositsioonipartei. 2004. aastal ühines see peaaegu kõigi Slovakkia poliitilisel areenil aktiivsete vasakpoolsete parteidega, sealhulgas oma emapartei SDĽga, saades Slovakkia domineerivaks erakonnaks.

2006. aasta parlamendivalimistel võitis SMER 29,1% häältega. Valimisvõit tuli pärast kampaaniat, mis keskendus sügavalt ebapopulaarsete kokkuhoiureformide tagasipööramisele tervishoiu- ja haridussektoris. Fico moodustas koalitsioonivalitsuse koos Vladimír Mečiari Rahvapartei – Liikumine Demokraatliku Slovakkia Eest (HZDS) ja Ján Slota Slovakkia Rahvusparteiga (SNS). SNS on parempopulistlik partei, mis on tuntud roma- ja Ungarivastaste kommentaaride esitamise poolest. Üks reaktsioon koalitsioonile tuli Euroopa Sotsialistide Erakonnalt (PES), kes peatas SMERi taotluse PES-iga liitumiseks. 2008. aasta veebruari lõpus taastas PES-i assamblee aga taotluse tingimuslikult pärast seda, kui nii SMER, kui ka SNS allkirjastasid kirja, millega kohustuvad austama vähemuste õigusi. Fico pole kunagi SNS-i väljaütlemisi ja kõnesid avalikult hukka mõistnud ning Slovakkia ja Ungari suhted valitsustasandil tema esimesel ametiajal halvenesid.

Fico oli peaminister kuni 2010. aasta valimisteni, jäädes 2010–2012 opositsiooni. 2012. aasta valimistel võitis SMER parlamendis absoluutse enamuse ja Fico moodustas modernse Slovakkia esimese üheparteivalituse. Fico kandideeris 2014. aasta Slovakkia presidendivalimistel, kuid jäi teises voorus alla Andrej Kiskale.

15. märtsil 2018 astus ta uuriva ajakirjaniku Ján Kuciaki mõrva järel vallandunud poliitilise kriisi tulemusel ametist tagasi, kuid jäi valitsusjuhi kohusetäitjaks kuni uue valitsuse moodustamiseni. Kuciak uuris Itaalia maffia 'Ndrangheta tegevust Slovakkias. Politsei hinnangul võis Fico assistendil Mária Troškoval olla sidemed 'Ndranghetaga.^[5]

Pärast võimuletulekut 2006. aastal teatas Fico, et Slovakkia suhted Venemaaga paranevad pärast kaheksa aastat kestnud "hooletusse jätmist".^[6] 2008. aastal andis Venemaa Slovakkiale üle 12 Mig-29 hävitajat, mis olid vastavalt NATO standarditele moderniseeritud. Slovakkia ei ostnud uusi lennukeid läänest.^[7] Fico süüdistas 2008. aasta Venemaa-Gruusia sõjas Gruusiat Venemaa provotseerimises.^[8] Ta nimetas 2014. aasta Euroopa Liidu sanktsioone Venemaale Ukraina ründamise pärast "mõttetuks" ja "ohuks Slovakkia majandusele", lisades, et Ukraina laguneb.^[9] 29. augustil 2022 kutsus Fico Slovakkia rahvusliku ülestõusu tähistamise puhul lavale esinema Vene diplomaadi Igor Bratšikovi. Seda tehti vaatamata sellele, et Venemaa on Venemaa sissetungi ajal Ukrainasse lisanud Slovakkia oma ebasõbralike riikide nimekirja.^[10] Kui Slovakkia sõlmis veebruaris 2022 USA-ga kaitsekoostöölepingu, nimetas Fico seda "riigireetmiseks." Ta oli küll sunnitud hukka mõistma Venemaa kallaletungi Ukrainale veebruaris 2022, kuid teatas, et NATO väed Slovakkia pinnal on sarnane "Wehrmachti vastuvõtmisega".^[11]

15. mail 2024, pärast valitsuse istungit Handlová linnas, tehti Robert Fico vastu mõrvakatse. Ta viidi mitme kuulihaavaga haiglasse. Teda tulistanud isik, 71-aastane kirjanik Juraj Cintula peeti kohapeal kinni.