Rootsi-Norra sõda

Juba 1812. aastal, enne samal aastal aset leidnud Napoleoni sõjakäiku Venemaale, oli Rootsi kroonprints Karl Johan sõlminud kokkuleppe tsaar Aleksander I-ga, et Venemaa toetab Rootsi rünnakut Norrale, sundimaks Taani-Norrat oma põhjapoolsemat osa Rootsile loovutama.^[1] Ent Rootsi rünnakust Norra vastu keelduti ja Rootsi väed suunati hoopis Prantsuse esimese keisririigi vastu Kesk-Euroopas. Suurbritannia ja Preisimaa diplomaatide ning Karl Johani vaheliste kokkulepete tulemusena saadeti Rootsi väed Napoleoni vägede vastu ja vastutasuks pidi pärast seda, kui Prantsusmaa ja selle liitlased (kelle hulka kuulus ka Taani-Norra) on alistatud, Norra Rootsile loovutatama.^[2]

1814. aasta jaanuaris sõlmitud Kieli rahulepingu tulemusena pidi Taani-Norra kuningas Frederik VI Taani-Norra ja Prantsusmaa vahelise liidu ja Napoleoni sõdade hilisemates faasides saadud kaotuse tõttu Norra Rootsile loovutama. Ent norralased seda lepingut ei tunnistanud.

Prints Christian Frederick, Taani ja Norra eeldatav troonipärija ning Norra kindralkuberner, asus vastuhaku etteotsa ja kutsus kokku asutava kogu. Viimane võttis vastu 17. mai liberaalse põhiseaduse ning Christian Frederick valiti sõltumatu Norra kuningaks.

Vastloodud riigi peana püüdis Christian Frederick Norra sõltumatuse säilitamiseks meeleheitlikult Suurbritannia või mõne teise Kuuendasse koalitsiooni kuulunud suurvõimu toetust saada. Ent välisriikide diplomaadid ei andnud norralastele lootust mistahes välisele toele.

Norra armee kogus kokku 30 000 meest ja nad võtsid flankeerimist kartes sisse positsioonid Rootsi piirist kaugemal. Norralastel oli väga vähe laevasid ning enamik neist olid paigutatud Hvaleri saarte lähistele, mitte kaugele Rootsist.

Rootsi armee koosnes 45 000 mehest, kelle näol oli tegemist kogenud ja hästi varustatud sõduritega. Rootsi mereväel oli hulk suuri laevasid ja võimekus vägede liigutamiseks ning dessantide korraldamiseks.

• Jean Baptiste Bernadotte – endine Prantsusmaa marssal ja Rootsi eeldatav troonipärija
• Magnus Fredrik Ferdinand Björnstjerna – Rootsi kindral
• Johannes Klingenberg Sejersted – Norra kindralmajor
• Frederik Gottschalck von Haxthausen – Norra rahandusminister ja Oberhofmarschall

Sõjategevus algas 26. juulil Rootsi mereväe kiire rünnakuga Hvaleris asunud Norra suurtükipaatide vastu. Norra armee evakueeriti ja laevadel õnnestus põgeneda, kuid ülejäänud sõjas need enam ei osalenud. Peamine Rootsi rünnak toimus üle piiri Haldeni lähedal, möödudes Fredriksteni kindlusest ja seejärel seda ümber piirates ning jätkates liikumist põhja suunas. Teine 6000 sõdurist koosnev vägi maabus Fredrikstadi lähistel Kråkerøy saarel. Fredrikstad alistus järgmisel päeval. Sellega algas Rakkestadis asunud Norra sõjaväe peamise osa sisse piiramine.

Kongsvingeri suunas liikuval rindel olid jõud võrdsemad ja Norra armee peatas lõpuks 2. augustil Rootsi edasitungi Lieri juures ning sai veel ühe võidu 5. augustil Matrandi all. 3. augustil jõudis kuningas Christian Frederick Østfoldi juures asunud rindele ja teda veendi oma strateegiat muutma ning kasutama Rakkestadi paigutatud 6000 meest selleks, et rootslastele vastulöök anda. 5. augustil anti küll käsk vasturünnakuks, kuid see võeti mõni tund hiljem tagasi ja selle tulemusena taganesid Norra väed üle Askimi vallas Langnes'i külas asuva Glomma jõe.^[3] Sõja viimane suurem lahing peeti 9. augustil Langnesi sillapeal, kus Rootsi väed uuesti tagasi tõrjuti.^[4]

Kuigi Norra sõjavägi oli olnud Langnesis võidukas, oli ikkagi nii Norra kui Rootsi sõjaväevõimudele selge, et Norra kaotus oli vältimatu.^[4] Kuigi viimased olid suutnud oma rünnakutega rootslastele mõned väiksemad löögid anda, survestades seeläbi Rootsit Norrat suveräänse riigina tunnustama, peeti rootslaste peatamist pikemas perspektiivis võimatuks.^[4] Kuna sõda oli Norra riigikassat ka kõvasti kurnanud, võeti vastu Rootsi pakkumine läbirääkimisteks. Iga päev, mis Norra kindlalt enda valdusse saamist edasi lükkas, tõi rootslastele kindlusetust lõpptulemuse suhtes ja seega olid sõja kiirest lõpust huvitatud mõlemad osapooled.

Tavalise Norra sõduri jaoks näis see sõda halvasti ettevalmistatu ja ka võidelduna.^[4] Kaotuses süüdistati Christian Frederickut ja Norra kindralit Haxthausenit, keda süüdistati ka riigireetmises. Norra valitsuse jaoks oli ilmselt tegemist aga läbirääkimiste jaoks parima võimaliku positsiooni saamisega, kuna ilma suurvõimude toetuseta oli Norra iseseisvust võimatu tagada. Ent nõustudes läbirääkimistega pärast võitu Langnesis, olid nad olukorras, kus oli võimalik hoida ära tingimusteta alistumine.

7. augustil esitas Bernadotte norralastele relvarahu ettepaneku. Ettepanekus oli ka suurem järeleandmine – Bernadotte aktsepteeris Rootsi valitsuse nimel Eidsvolli põhiseadust. Sel viisil loobus ta vaikides ka mistahes nõuetest sellele, et Norrast saaks ainult Rootsi provints. Läbirääkimised algasid Norras Mossi linnas 10. augustil 1814 ja pärast mõnepäevaseid keerulisi läbirääkimisi allkirjastati 14. augustil nime Mossi konventsioon kandev relvarahu kokkulepe.

Kuningas Christian Frederick oli küll sunnitud troonist loobuma, kuid Norra jäi personaalunioonis Rootsiga nimeliselt siiski iseseisvaks. Riigi põhiseadus kinnitati koos vaid selliste parandustega, mida oli vaja personaaluniooni loomiseks. Kaks ühendatud kuningriiki säilitasid eraldi institutsioonid, välja arvatud kuningas, välisteenistus ja poliitika.

• Norra aastal 1814

• Angell, Henrik (1914). Syv-aars-krigen for 17. mai 1807-1814. Kristiania: Aschehoug. ISBN 82-90520-23-9.
• Steen, Sverre (1989). 1814. J. W. Cappelens Forlag A/S. ISBN 82-02-11935-9.
• Dyrvik, Ståle; Feldbæk, Ole (1996). Aschehoughs Norgeshistorie - Mellom brødre - 1780–1830. Kd 7. Oslo: H. Aschehough & Co. ISBN 82-03-22020-7.
• Ulf Sundberg. "Svenska krig 1521-1814" ("Rootsi sõjad 1521-1814")