Romulus
|
See artikkel räägib Remuse kaksikvennast; Michigani linna kohta vaata artiklit Romulus (Michigan). |
Romulus (24. märts 771 eKr Alba Longa[1] – 5. juuli[2] või 7. juuli 716 eKr[1] Rooma) oli legendaarne tegelane, Remuse kaksikvend, kellele annaalide pärimus omistab Rooma asutamise ning Rooma riigi põhiliste poliitiliste institutsioonid rajamise ning kes annaalide pärimuse järgi oli esimene Vana-Rooma kuningas ja kelle nimest annaalide pärimuse järgi pärineb Rooma nimi.[1][3] Tema ajaloolisuse üle on uurijad alates 19. sajandi algusest vaielnud.
Pärimuse järgi asutas latiini päritolu Romulus, jumal Marsi ja Rhea Silvia, Alba Longa kuninga Numitori tütre poeg,[1] märkides maha selle pühad piirid[4] (pomerium), 21. aprillil 753 eKr.[5] Seoses sellega tappis ta oma kaksikvenna Remuse, kes oli pühast piirist relvis üle astunud.[5] Kui Palatinuse künkale oli linn rajatud, kutsus Romulus oma linna kurjategijaid, põgenenud orje, pagendatuid ja teisi heidikuid, tõotades neile varjupaika. Nõnda asustas Romulus viis Rooma seitsmest künkast. Hiljem röövisid noored roomlased Romuluse nõuandel endale naised, kes olid pärit sabiinidega asustatud naaberlinnast Curesest, (sabiinitaride röövimine). See tõi kaasa sõja, mis lõppes rahulepinguga, mille järgi sabiinid võisid elama asuda naabruses Quirinalise künkal. Sabiinide kuningas Titus Tatius jagas viis aastat Romulusega võimu.[6][7]
Romulus jaotas rahva võitlusvõimelisteks ja võitlusvõimetuteks. Ta moodustas suursugusematest linlastest Senati, mille liikmete järeltulijatest kujunes vabariigi ajastu Rooma riigi eliit. Romulus asutas ka kuriaatsed komiitsid, kellele ta andis ülesandeks muu hulgas seaduste ratifitseerimise. Romulus pidas ka vallutussõdu. Ta jagas Rooma tollase rahvastiku kolmeks triibuseks: Tities, Ramnes ja Luceres. Igaüks neist jagunes kümneks kuuriaks. Iga kuuria pidi ohu korral Rooma sõjaväkke välja panema sada jalaväelast ja kümme ratsaväelast, nii et kokku saadi 3000 jalaväelast ja 300 ratsaväelast.[8] Triibuste liikmete järeltulijatest said patriitsid. Legendi järgi võeti Romulus pärast 40 aastat kestnud valitsemist ühe tormi ajal taevasse. Tema enda soovil austati teda pärast surma jumal Quirinusena. See oli sabiinide jumal, keda austati Quirinalise künkal.[4][9]
Legendid
muudaPäritolu
muudaLegendi järgi oli Romuluse ja Remuse isa jumal Mars ja nende ema oli vestaal Rhea Silvia, Alba Longa kuninga Numitori, Aineiase otsese järeltulija tütar.[10] Seega pärines Romulus ema poolt Alba Longa kuningate soost. Plutarchos jutustab, et keegi Lucius Taruntius, matemaatik, astroloog ja Marcus Terentius Varro (teose "De lingua Latina" autori) sõber arvutas välja kaksikute eostamise ja sünni täpse kuupäeva (24. juuni 772 eKr ja 24. märts 771 eKr).[1][11]
Pärast Troojast põgenemist jõudis Aineias Latiumi. Seal võttis teda vastu kuningas Latinus, kes tutvustas talle oma tütart Laviniat. Aineias armus Laviniasse, aga Lavinia oli juba lubatud rutulite kuningale Turnusele.[10] Latinus kuulas Aineiase ära, kuid kartes Turnuse kättemaksu, ei võtnud ta Aineiase kosimist vastu.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eutropius, Breviarium historiae Romanae, I, 1.
- ↑ Plutarchos, Romuluse elu, 27, 4.
- ↑ Giovanni Geraci, Arnaldo Marcone. Storia romana, lk 19, 2004.
- ↑ 4,0 4,1 Florus, Epitome rerum Romanarum,, I, 1.16–18.
- ↑ 5,0 5,1 Titus Livius, Ab urbe condita libri, I, 7.
- ↑ Plutarchos. Vita di Romolo, 23, 1–3.
- ↑ Strabon, Geōgraphika, V, 3,7.
- ↑ Titus Livius, Ab urbe condita libri, I, 13.
- ↑ Plutarchos, Romuluse elu, 27–29; Titius Livius, Ab urbe condita libri, I, 15.
- ↑ 10,0 10,1 Strabon, Geōgraphika, V, 3,2.
- ↑ Plutarchos, Romuluse elu, 12, 3–5.
| Eelnev – |
Vana-Rooma kuningas 753–715 eKr |
Järgnev Numa Pompilius Pomponis |