Rainer Maria Rilke

René Karl Wilhelm Johann Josef Maria Rilke sündis Prahas Josef Rilke ja Sophie Entzi pojana. Rilke ema kutsus oma poega Sophiaks ja sundis teda kuni viienda eluaastani kandma tütarlaste riideid – arvatavasti kompenseerides nii oma imikuna surnud tütre kaotust. See fakt jättis sügava jälje Rilke hilisemale loomingule. Samas mõjutas ema oluliselt Rilke teed luule juurde.

Rilke vanemad lahutasid, kui tulevane luuletaja oli üheksa-aastane. Kümneselt saatis isa Rilke sõjaväeakadeemiasse, kus poiss veetis järgmised kuus aastat. Karm sõjaväeline elu puhtalt meeste seltskonnas traumeeris tundlikku poissi väga ning ta jättis kuus aastat hiljem tervise tõttu kooli pooleli. Seejärel õppis ta Linzi ärikoolis, kust visati aasta hiljem välja lubamatu armuafääri tõttu mõni aasta vanema lapsehoidjaga. Nüüd olid sõjaväelase ja ärimehekarjäär tema jaoks välistatud. Ta jätkas oma õpinguid hiljem Praha, Müncheni ja Berliini ülikoolides, õppides kirjandust, kunstiajalugu, filosoofiat ning lõpuks õigusteadust.

Rilke luuletajadebüüt toimus 1894. aastal, "Leben und Lieder" oli kirjutatud traditsioonilises Heinrich Heine stiilis. Noore Rilke peamiseks mõjutajaks ja suureks armastuseks oli sel ajal Rilkest vanem ja abielus vene päritolu intellektuaal Lou Andreas-Salomé, kes omakorda oli olnud Friedrich Nietzsche õpilane. Ka pärast nende suhte purunemist jäi see naine tema tähtsaimaks sõbraks ja nõuandjaks.

1899 käis Rilke Moskvas, kus kohtus ka kirjanik Lev Tolstoiga.^[1] 1900. aastal reisis ta Peterburi ja Moskvasse, aga sõitis ka risti läbi Venemaa ja piki Volga jõge ülespoole.

Rilke abiellus 1901. aastal kujur Clara Westhoffiga (1878–1954). Kooselu kestis napilt aasta; sündis tütar Ruth. Pärast Clarast lahkuminekut kolis Rilke Pariisi, kus töötas raamatu kallal Auguste Rodinist. Pariisi-aastad (1903–1906) olid Rilke loomingu seisukohast ühed olulisemad, just sel ajal kujunes lõplikult välja Rilke lüürilise luule stiil. Sellest hoolimata oli luuletajal hirmutavas suurlinnas esialgu raske, saadud kogemusi kasutas ta hiljem oma ainsas romaanis "Malte Laurids Brigge ülestähendused".

Rilke suhteline noorus ning kuulsus tegid tast eeskuju paljudele tolle aja teistele noortele luuletajatele. Aastatel 1903–1908 oli Rilke kirjavahetuses noore ja algaja saksa luuletaja Franz Xaver Kappusega, kes pärast Rilke surma 1929 avaldas selle kirjavahetuse pealkirja all "Kirjad noorele luuletajale" ("Briefe an einen jungen Dichter").

1906–1910 reisis Rilke ringi, viibides vaheldumisi Pariisis, Firenzes ja Roomas, ning sõlmis kontakte toonase kultuurieliidiga.

1910, kui kirjanik oli Leipzigis lõpetanud "Malte Laurids Brigge ülestähendused", tekkis tal sügav, kaksteist aastat kestnud loominguline kriis. Sel ajal tegeles ta prantsuskeelse ilukirjanduse tõlkimisega. Otsides inspiratsiooni, asus ta uurima klassikuid, esimest korda põhjalikumalt ka Goethet ja Shakespeare’i. 1912 alustas ta luuletsüklit "Duineser Elegien", kuid suutis selle lõpetada alles kümme aastat hiljem.

Esimese maailmasõja puhkedes oli Rilke parajasti Saksamaal ja Pariisi tagasi minna ei saanud. Suurema osa sõjaajast veetis ta Münchenis. 1916 kutsuti Rilke sõjaväkke ning ta pidi läbi tegema sõjaväeõppused Viinis. Tänu mõjukatele sõpradele aga suunati ta veel samal aastal tööle sealsesse sõjaarhiivi ja pressiteenistusse. Traumaatiline kogemus sõjaväeõppusega, mis meenutas talle sõjaväekooli aegu, pani Rilke luuletajana pikaks ajaks peaaegu täiesti vaikima.^[2]

1919 sõitis luuletaja sõjajärgse segaduse eest pääsemiseks Šveitsi ja jätkas seal poolelijäänud luuletsükli kirjutamist. Pärast sekeldusi elukoha leidmisega lõpetas ta veebruaris 2022 mõne nädala jooksul tsükli "Duineser Elegien". Üsna pea valmisid mõlemad osad luuletsüklist "Sonette an Orpheus". Neid kaht teost peetakse Rilke loomingu kõrgpunktiks.

1923–1926 võitles Rilke juba terviseprobleemidega, käies korduvalt sanatooriumides ja kolides tervise turgutamiseks ajutiselt Pariisi. Sel perioodil suutis ta veel kirjutada mitmeid luuletusi.

1926 kirjutas Rilke oma Milanos elavale Mussolini-vastasele tuttavale Aurelia Gallaratti Scottile mitu kirja, milles ülistas Mussolini võimu, pidas Itaaliat õnnelikuks riigiks ja väitis, et humanism ja vabadus olevat vaid kujutlused, mis oleksid Euroopa äärepealt juba hävitanud.^[3]

Rilke suri 29. detsembril Prantsusmaal Motreaux’ lähedal sanatooriumis leukeemiasse. Ta on maetud Šveitsi Raroni mägikalmistule oma viimase elukoha läheduses.^[4]

Schopenhauerist ja Nietzschest mõjutatud Rilke teoseid iseloomustab terav kriitika kristluse teispoolsuseülistuse ja ühekülgse teaduslik-ratsionaalse maailmatõlgenduse suhtes. 1911 Tuneesias, Egiptuses ja Hispaanias käies tutvus ta islamiga, mis muutus tema jaoks „moonutamata maailmaruumi religiooniks“. Samuti paelus teda väga araabia keel.

Kolmeosaline "Das Stunden-Buch", mis on kirjutatud 1899–1903 (ilmus esimest korda 1905) on luuletaja varase loomingu esimene kõrgpunkt ning väljendab panteistlikku jumalapilti. Kunstiliselt põimitud riimide ja voolava rütmiga on see luuletsükkel kirjandusliku juugendstiili peateos.

Keskmisest loomeperioodist 1902–1910 kerkivad esile "Neuen Gedichte" ja romaan "Malte Laurids Brigge ülestähendused". Neis teostes pöördub ta inimlike põhikogemuste poole, kuid ei vaatle enam inimese siseelu nagu varasel perioodil, vaid selle sümboolseid peegeldusi kogetud asjadel.

Hilistes teostes, 1912–1922, valab Rilke luulevormi oma elujaatuse ning tegeleb nii elu kui surma hõlmava olemisega. Ta viimaste eluaastate teosed jagunevad eri gruppideks: mõned luuletused on rõõmsameelsed ja muretud, sageli täpsed ja lakoonilised loodusluuletused, teised aga jahedad eksperimendid keelega.

• "Malte Laurids Brigge ülestähendused". Tõlkinud ja järelsõna: Tiiu Relve. Loomingu Raamatukogu 1989, nr 32–35.
• "Kirjad noorele luuletajale; Luuletusi". Tõlkinud Tiiu Relve ja Ain Prosa. Loomingu Raamatukogu 1995, nr 13.
• Rilke kirjavahetus Marina Tsvetajeva ja Boriss Pasternakiga. Tõlkinud ja eessõna: Mari Tarvas – Akadeemia 1995, nr 2, 3 ja 4.
• "Duineser Elegien: zweisprachige Ausgabe = Duino eleegiad: kakskeelne väljaanne". Tõlkinud, järelsõna ja kommentaarid: Mati Sirkel. Vagabund, Tallinn 2005.
• "Armastusest" (noorpõlve lühiproosat, armastuslood aastatest 1894–1901). Tõlkinud ja järelsõna: Tiiu Relve. Loomingu Raamatukogu 2007, nr 23/24.
• "Kaks Praha lugu". Tõlkinud Tiiu Relve. Loomingu Raamatukogu 2020, nr 18/19.

• Artur Adson, "Rainer Maria Rilke" – Looming 1927, nr 1, lk 81–86 (tekstis ja ka lk 44–47 Marie Underi tõlked)
• Stefan Zweig, "Eilne maailm. Eurooplase mälestused". Tõlkinud Jaan Kross, Eesti Raamat 1988, lk 98–102 (sama katkend pealkirjaga "Rilke" on ilmunud ka Linnar Priimäe tõlkes ja saatesõnaga ajalehes Edasi, 28. november 1981)
• Elo Rohult, "Perspektiivi muutumisest tõlgetes" – Keel ja Kirjandus 2002, nr 6, lk 415–430