Punk rock

Väljendit punk rock (sõna punk tähendab inglise keeles muu hulgas ka algajat) kasutati esimest korda 1960. aastate keskpaigas USA-s arvukate briti rokki (British Invasion) jäljendanud ansamblite kohta. Praegu arvatakse nad garage rock'i alla. Tähtsamad neist olid The Sonics Seattle'ist, MC5 ja The Stooges Detroitist, The Seeds Austinist ning The Standells Los Angelesest. Need ansamblid olid küll kohalikus muusikaelus tuntud ning mõjukad, kuid nad ei saavutanud üleriigilist tuntust. Paljud neist olid oma rohmaka pillikäsitsusega suunanäitajad ka psühhedeelsele rokile.

Oluliseks suunanäitajaks sai New Yorgis tegutsenud ansambel The Velvet Underground, mis oli USA avalikkusele vastuvõetamatu. Teine oluline New Yorgi suunanäitaja oli lühikest aega tegutsenud New York Dolls, mis šokeeris inimesi The Rolling Stonesist inspireeritud äärmiselt lihtsustatud rock'n'roll'i mängimise ning laval naisteriiete kandmisega. Bänd esines põhiliselt kohaliku tähtsusega klubis Max's Kansas City, andis välja kaks albumit ning enne lagunemist oli lühikest aega selle mänedžer hilisem Sex Pistolsi mänedžer Malcolm McLaren.

Punkroki kui muusikastiili alguseks võib pidada aastat 1974, kui New Yorgi klubides CBGB-s ja Max's Kansas City hakkasid regulaarselt esinema ansamblid Television, Ramones ja Blondie. Hiljem lisandusid neile endise New York Dollsi liikme Johnny Thundersi bänd The Heartbreakers ning Televisioni endise basskitarristi Richard Helli ansambel The Voidoids.

Mõiste punk kinnistasid aga ajakirjanik Legs McNeil ja kunstnik John Holmstrom oma DIY-ajakirjaga Punk Magazine. Värske meediaväljaande reklaamimiseks kleepisid nad New Yorgi tänavanurkadele flaiereid kirjaga Watch out, punk is coming!. Esialgu jäi punkrokk siiski vaid kitsa ringkonna siseasjaks. Esimest korda pälvisid New Yorgi punkansamblid laiemat tähelepanu 1975. aasta suvel toimunud kahepäevase CBGB festivaliga. Umbes samal ajal hakkasid trenditeadlikumad väikeplaadifirmad CBGB bände ja artiste üles korjama. Patti Smith ja Ramones olid esimesed väljavalitud. Ramonese endanimeline debüütalbum, mida paljud kriitikud peavad esimeseks tõeliseks punkalbumiks, ilmus 1976. aasta aprillis. Tõustes Billboardi edetabelis 111. kohale, lõi see album bändile maine, millele lisasid värvi plaadifirma katsed bändi esinema sundida koos Foreigneri ja Black Sabbathiga. Erinevalt bändi omapäi antud klubikontsertidest kukkusid need suured esinemised läbi. New Yorgis tekkis aga järjest uusi ansambleid. 1976. aastal lisandusid karismaatilise pungiikooni Stiv Batorsi bänd Dead Boys ning väidetavalt maailma esimene psychobilly ansambel, hullumeelse lavaetendusega The Cramps.

4. juunil 1976 mängis Ramones Londonis, andes sel moel suuna kätte Suurbritannia esimese laine punkbändidele. Paljud tulevased Inglismaa pungiikoonid nagu Joe Strummer, Captain Sensible ja Johnny Rotten tulid enne kontserti lava taha kiibitsema. Viimasele neist, juba tollal skandaalsele Johnny Rottenile, pakkus Ramones proovilepanekuks õlle pähe uriini. Asjaosaliste mäletamist mööda olla Rotten küll klaasi tühjaks joonud, kuid püsinud seejärel pikalt vait.

Ramonesi 1976. aasta Londoni kontsert ja esimesed kohalikud punkbändid, nagu Sex Pistols ja The Clash, andsid inspiratsiooni paljudele Suurbritannia punkansamblitele. Enne aasta lõppu tekkis Inglismaal palju uusi kollektiive, näiteks The Damned, The Vibrators, The Slits, X-Ray Spex, Siouxsie & the Banshees, Eater, The Subversives (hiljem UK Subs), The Adverts, London, Chelsea (hiljem Generation X), Subway Sect, Stinky Toys, Buzzcocks, Tom Robinson Band ja Eddie & the Hot Rods. Pungilainega läksid kaasa ka mitmed varem tegutsenud bändid, näiteks The Stranglers ja The Jam.

1976. aasta oktoobris andis The Damned välja Suurbritannia esimese punksingli "New Rose". Ka Sex Pistols ei hiilanud oma mängutasemega, kuid nad tulid esile õigel ajal ehk kui oli tekkinud nõudlus selle muusika järele. Juba mõnda aega edetabelites võimutsenud lihvitud ja taltsas diskomuusika vajas vastukaaluks midagi karmimat ja agressiivsemat. Ka diskolaulude tekstid, mis keerlesid peamiselt armastuse ümber, ei pakkunud midagi neile noortele, kelle probleemid olid vaesus, töötus, kuritegevus tänavatel ja kõige sellega kaasnev tüdimus.

Pungi eetilise tuuma sõnastas Mark Sinker: "Soov šokeerida kasvas välja utoopilisest püüdlusest ja soovist, et need žestid ei tohiks šokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina – või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse päris vägivallale, tõelisele obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, sõda, ebaõiglus, kõik ülejäänu); aga mitte soengutele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. /---/ Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise."

Kui Inglismaa punkrokk oli moelaine, mis käis kõrgelt ja jooksis kiirelt liiva, siis USA-s jäi punkliikumine pikaks ajaks põranda alla. Konservatiivne USA ühiskond keeldus punki omaks võtmast, kuigi kohalik skeene oli pea igas suuremas keskuses. Enamus neist sai inspiratsiooni liikumise algkodust, New Yorgist. Tõuke tegutsemiseks andis tihtipeale juhuslikult nähtud Ramonesi kontsert.

Olulistest USA skeenedest võib välja tuua California osariigi, mis sünnitas hardcore punk'i. Suunda näitasid ansamblid Black Flag, Circle Jerks ja Dead Kennedys. Omalaadseks inkubaatoriks kujunes paremkonservatiivne Orange'i maakond, kust on pärit näiteks Mike Nessi country-punk'i ansambel Social Distortion ja The Offspring.

Washingtoni skeenel tekkis straight-edge liikumine, suunanäitaja Ian MacKaye oma ansamblitega Minor Threat ja Fugazi. Põranda all jagati aktiivselt infot. Bändifirmad asutasid tihti bändid ise oma materjali väljaandmiseks. Niimoodi alustasid Black Flagi firma SST ja Ian MacKaye label Dischord.

Bändid, kellest kunagi ametlikus muusikapressis ei kirjutatud, olid populaarsemad kui üldtunnustatud hüpiknukud-ikoonid. Punkroki avastasid enda jaoks tollal põranda all olnud rulasportlased, kelle ajakiri Trasher pühendas lehekülgi mõne punkbändi tutvustamisele. Väikestes tiraažides levitatud rulavideotes mängis tihti taustaks tempokas punkrokk. Rulatamisest inspireeritud või rulatajate seas austatud valdavalt hardcore punk'i viljelevaid bände nimetati skate-punk'iks. Esimeste skate-punk bändide hulka kuuluvad Suicidal Tendencies, The Hunns, US Bombs ja NOFX.

USA ühiskonna konservatiivsed kihid võitlesid aga pidevalt pungi vastu. Ansambleid süüdistati ühiskonna moraali ning väärtushinnangute õõnestamises. Suuresti just kohtuasjade tõttu läksid peaaegu samal ajal laiali Dead Kennedys ja Black Flag. Vastukaaluks paljude meelest liiga macho'ks muutunud hardcore punk'ile tekkis emo liikumine, mis algul oli rangelt põrandaalune ning võimalikult mittetulunduslik. Kui hardcore scene 1980. aastate teisel poolel oma otsa leidis, pöördus USA punkliikumine tagasi algse New Yorgi stiilis punk rock'i juurde. Märksõnaks sai meloodilisus. Tekkis mõiste pop punk (ka punk pop), mis esialgu tähendas Ramonesi muusikalise lihtsuse ja tempokuse ühendamist The Beach Boysi stiilis meloodilisusega. Olulised selle stiili esindajad olid ansamblid The Queers ja Green Day.

1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel tekkis indie rock'i underground'is punk rock'i taaselustav uus stiil garage punk.

1990. aastate keskpaigas, pärast grungelainet, Ameerika Ühendriikide punk kommertsialiseerus. Meedia haibimasin ja plaadifirmad korjasid pärast grungelaine liivajooksmist üles sellised bändid nagu Green Day ja The Offspring, mis vahelduva eduga tänaseni kuulsust naudivad. Punkringkondade austuse on nad aga minetanud. Suurplaadifirmade üles korjatud punkbändid liigitatakse pop punk'i viljelejaks. Lahjendades mässumeelsuse oma muusikas olematuks ning esitades kärisevate kitarride saatel armastuslaule, pole sellel liikumisel algse punkliikumise ega tõekspidamistega midagi ühist.

• Punk
• 100 Club Punk Festival

• United Punk Resource Directory
• Genre: Punk at Bandnews.org
• Punk '77! Punk Rock In The UK 1976–1979
• punkrock.org
• maximumrocknroll.com
• Truepunk Dot Com – Popular Punk Resource
• Punknews.org – Daily Punk News Source
• PunkConnect.com – Largest Punk Personals Site on the Net
• Stiff Records
• Glämmrokk (glitter rock)