Punane terror
|
See artikkel räägib peamiselt Nõukogude Venemaa poliitikast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Punane terror (täpsustus) |
Punane terror on kommunistlikule ideoloogiale tuginev vägivallarežiim, mis valitses Venemaal aastatel 1917–1922 ja kus hukkus u 1 miljon inimest, Hiinas 1966–1976 (u 7 miljonit hukkunut), Kambodžas 1975–1979 (u 2 miljonit hukkunut), Etioopias 1976–1978 (u 1 miljon hukkunut) jm.
Venemaa
muuda19. sajandi lõpupoolel tegutses Venemaal kümneid terroristlikke rühmitusi, kes pidasid end revolutsioonilisteks, korraldasid pommiplahvatusi, atentaate jmt. Tuntumaid neist olid Narodnaja Volja, Sotsialistide-Revolutsionääride Võitlusorganisatsioon jmt. 1878. aastal tulistas Vera Zassulitš Peterburi politseiülemat Fjodor Trepovit, teda raskelt haavates. 1881. aastal tapeti keiser Aleksander II, 1887. aastal üritati Aleksandr Uljanovi eestvedamisel tappa keiser Aleksander III jne. Mõisted "terrorist" ja "terrorism" olid tol ajal rahva hulgas üsna populaarsed. 1878. aastal toimunud kohtuprotsessil mõistis näiteks vandekohus Vera Zassulitši teguviisi õigeks ja ta vabastati vahi alt.[1][2]
Pärast bolševike võimuhaaaramist ehk oktoobrirevolutsiooni sai Nõukogude Venemaal punasest terrorist riiklik poliitika.
Esimene poliitiliste vastaste kohtuväline represseerimine toimus juba 28. novembril 1917, kui Vladimir Lenin allkirjastas dekreedi, mille kohaselt "… kõik kadettide partei kui rahvavaenlaste partei juhtivorganite liikmed kuuluvad vahistamisele ja Revolutsioonilise tribunali kohtu alla andmisele".
- Veebruaris 1918 andis Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu välja määruse «Социалистическое отечество в опасности», millega anti Tšekaale õigus kohtuvälisteks repressioonideks, sh mahalaskmiseks. Moodustati ka esimene kohtuväline repressiivorgan Troika, kuhu kuulusid Feliks Dzeržinski, Vjatšeslav Aleksandrovitš ja Jēkabs Peterss.
- 5. september 1918 andis Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu välja dekreedi "Punasest terrorist", mille alusel täiendati erakorralise komisjoni ridu ja anti tollele õigus mahalaskmisteks ning juhtida toiduainete, vilja ning kütuse konfiskeerimist elanikelt, samuti sai Tšekaa volitused repressioonideks sundkorjanduse vastustajate suhtes. Tavaline karistus oli mahalaskmine.
- 4. veebruar 1919 Vabariigi Revolutsiooninõukogu määrusega määrati, et Revolutsioonilise Sõjatribunali otsused ei kuulu edasikaebamisele ning viiakse täide 24 tunni jooksul.
- 14. märts 1919 andis Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu välja dekreedi Tööliste distsiplinaarkohtutest («О рабочих дисциплинарных судах»), mille alusel võis töödistsipliini rikkujaid ja isikuid, kes ei täitnud töönorme, karistada kuni 6 kuise kinnipidamisega sunnitöölaagrites.
- 11. aprill 1919 võttis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee vastu määruse "Sunnitöölaagritest" («О лагерях принудительных работ»), mille täitmiseks pidi Tšekaa organiseerima kõigis kubermangulinnades kolme kuu jooksul laagrid.
- 17. jaanuaril 1920 muudeti ära nii Tšekaa kui ka maakondlike Sõjatribunalide õigus lasta maha nõukogude võimu vastaseid, kuid see õigus jäi alles relvastatud röövimistega tegelevate gruppide suhtes.
- Aastal 1920 laiendati Tšekaa õigusi saata kahtlusaluseid ("töödistsipliini rikkujaid, revolutsioonilise korra ohustajaid ja parasiitlikke elemente", kelle suhtes ei suudetud koguda kohtulikke süüd tõendavaid tõendeid) kuni 5 aastaks töölaagritesse. Tapmised asendati peagi sunnitöö massilise rakendamisega totalitaarse süsteemi orjamiseks, olgu siis töölaagreis või väljasaadetuina Siberisse ja teistesse kaugematesse piirkondadesse.
- 29. mail 1920 anti piiriäärsetele Tšekaa osakondadele jälle Sõjatribunalide õigused kohtuvälisteks mahalaskmisteks.
- 9. mail 1921 taotles Tšekaa õigust karistada mahalaskmisega isikuid, kes "desorganiseerivad riigi majanduselu" ning 14. mail 1921 VK(b)P KK selle õiguse ka andis.
Hukati tsaariarmee ohvitsere, kõrgemaid ametnikke, tööstureid ja pankureid ning vaimulikke.
Üheks repressioonide põhimõtteks oli läti päritolu tšekisti Mārtiņš Lācise väljaöeldud tees:
„"Ärge otsige süüdistatavate asjus asitõendeid selle kohta, kas ta on vastu hakanud Nõukogude võimule relva või sõnaga. Esimese asjana peate te temalt küsima, mis klassi ta kuulub, milline on ta päritolu, milline on ta haridus ja milline on ta elukutse. Kõik need küsimused peavad otsustama süüdistatava saatuse. Selles on punase terrori põhimõte."“
– M. Lacis
Enne bolševike võimuhaaramist, aastatel 1905–1917, hukati Venemaal üle 15 000 inimese, kuid Vladimir Lenini valitsemise ajal hukati punase terrori käigus vähemalt 200 000 inimest.
Punane terror jätkus stalinistliku terroriga, mille kõrgaeg Nõukogude Liidus langes aastaile 1934–1954. Noil aastail toimus riiklik terror NSV Liidu elanike suhtes kvoodi printsiibil, kui halduspiirkonna NKVD juhile anti kindel arvuline kvoot, mille alusel tuli represseerida kahes kategoorias: 1. mahalaskmine ja 2. asumisele ja töölaagritesse saatmine.
Aastatel 1937–1938 võeti teiste vähemusrahvuste vastu suunatud direktiivide seas vastu ka NKVD direktiiv repressioonide kohta NSV Liidus elavate eestlaste suhtes.
- 14. detsembril 1937 mõisteti "Eesti liinis" süüdi 9735 inimest ja neist lasti maha 7998.
- 24. juunil 1938 Kaitse Rahvakomissariaadi määrus kõigi mittevene päritolu (sakslased, eestlased, lätlased, leedulased, soomlased, rumeenlased, korealased jt) sõjaväelaste vallandamiseks armeest.
Punane terror vaibus ajapikku Stalini surma järel. Aastail 1953–1959 lubati enamikul küüditatuist tulla tagasi koju ja hakati süüdimõistetuid amnesteerima ja rehabiliteerima.
Punase terrori ja Stalini-aegsete repressioonide käigus hukkus Venemaal umbes miljon inimest, sealhulgas viimane Venemaa keiser Nikolai II.[4]
Venemaal pole punast terrorit kunagi täielikult hukka mõistetud ning Lenin on jätkuvalt au sees.
Hiina
muudaHiina Rahvavabariigis valitses punane terror aastatel 1966-1976, kui Mao Zedong oli vallandanud "kultuurirevolutsiooni", mille eesmärgiks pidi olema Hiina vabastamine "liberaalsest väikekodanlusest" ja "revolutsioonilise klassivõitluse" jätkamine.
18. augustil 1966 toimus Pekingis suur koosolek, millest võttis osa umbes 1,5 miljonit inimest ja kus kutsuti rahvast üles "Suureks Proletaarseks Kultuurirevolutsiooniks". Selle teostajateks said noored relvastatud "punavalvurid", hungveipingid ja zaufanid. Nende ülesanne oli hävitada kõik kodanlik, vana ja traditsiooniline ning neil oli piiramatu voli vägivallaks, piinamisteks ja tapmisteks.
Järgnenud aastakümnel lõhuti ja hävitati massiliselt templeid ja kloostreid; põletati raamatuid, keelustati igasugune kunst, muusika, kirjandus ja filosoofia. Koolides ja ülikoolides seiskus õppetöö. Õpetajaid ja ülikoolide professoreid saadeti ümberkasvatamiseks vangilaagritesse või maapiirkondadesse tootvale tööle. Õpilased ja üliõpilased võisid oma õpetajatega teha mida tahes. Toimus palju rööve, tapmist, vägistamist, massihukkamist, sagenesid enesetapud....
Kultuurirevolutsiooni käigus hukkus umbes 7 miljonit inimest.[5]
Alates Deng Xiaopingi võimuletulekust on Hiina juhtkond kultuurirevolutsiooni hukka mõistnud ning represseerituid on rehabiliteeritud, ometi on Mao Zedong endiselt au sees.
Pikemalt artiklis Kultuurirevolutsioon
Kambodža
muudaKambodžas valitses punane terror punaste khmeeride valitsemise ajal aastatel 1975–1979.
Punased khmeerid kehtestasid kommunistlikule ideoloogiale tugineva terrorirežiimi. Linnaelanikud küüditati maale sunnitööle. Kaotati raharinglus, kaubandusvõrk ja eraomand, suleti koolid, kaotati perekonna mõiste. Üle kuueaastased lapsed võeti vanematelt ära ja sunniti tööle.
Pandi toime massilisi inimsusvastaseid kuritegusid. Senise valitsusega seotud inimesi ning haritlasi hukati valimatult. Samuti hävitati vietnamlasi, hiinlasi, taisid ja muid rahvusvähemusi, samuti kristlasi, muslimeid ja buda munki. Tapeti ligi 1,5 miljonit inimest (eri hinnangutel 850 000 kuni 3 miljonit), ligi neljandik-viiendik kogu elanikkonnast. Inimesi hukati massiliselt, neid suri nälga ja hukkus sunnitööl.
1979. aastal algasid Kambodžas kohtuprotsessid, kus mõisteti partei juht Pol Pot ja tolleaegne välisminister Ieng Sary tagaselja surma. 1997. aastal moodustati Kambodža parlamendi otsusega rahvusvaheline tribunal punaste khmeeride tegevuse uurimiseks. Kohtuprotsessid jätkuvad senini.
Etioopia
muudaEtioopias valitses punane terror aastatel 1976–1978, mil võimul oli Mengistu Haile Mariami loodud kommunistlikule ideoloogiale tuginev sõjaväeline hunta Derg. Sel ajal hukkus umbes miljon inimest, sealhulgas Etioopia viimane keiser Haile Selassie I.
1994. aastal algasid Etioopias kohtuprotsessid Dergi juhtide üle. 26. mail 2008 mõistis Etioopia Ülemkohus Mengistu Haile Mariami tagaselja surma.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Anatoli Koni. Mälestusi Vera Zassulitši kohtuasjast. – Loomingu Raamatukogu nr 41-43, 1977
- ↑ Lugupeetud vannutatud mehed. – Loomingu Raamatukogu nr 9/10, 1982
- ↑ [1]
- ↑ Erlikhman, Vadim Viktorovich (2004). Poteri narodonaseleniya v XX veke [Population losses in the XX century]. Moscow: Russkaya panorama. ISBN 5-93165-107-1.
- ↑ Rummel, R. J. (1991). China's Bloody Century: Genocide and Mass Murder Since 1900. Transaction Publishers. p. 263. ISBN 978-1412814003.
Kirjandus
muuda- Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn, 2005. ISBN 9949-411-77-7
- Karel Bartosek, Stephane Courtois, Jean-Louis Margolin, Andrzej Paczkowski, Jean-Louis Panne ja Nicolas Werth. Kommunismi must raamat: Kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn, 2000. 972 lk; kaasautorid Sylvain Boulouque, Pascal Fontaine, Remi Kauffer, Mart Laar, Pierre Rigoulot, Yves Santamaria; tõlkijad Marri Amon, Marvi Järve, Tunne Kelam, Tõnis Lukas, Tiiu Relve, Enn Sarv ja Indrek Õis. ISBN 9985-3-0190-0
- Enamlaste dokumenteeritud veretööd Eestis. – Võitleja, oktoober 1960, nr 10, lk 3.