Pepsi

Pepsi (varasema nimega Pepsi-Cola, algselt Brad's Drink) on karastusjook, mida toodab PepsiCo.

Pepsi leiutas 1893 ameerika apteeker Caleb Bradham ja nimetas selle enda järgi nimega Brad's Drink. 1898 nimetas ta joogi ümber Pepsi-Colaks. Joogi nime esimene pool tähendas, et Bradham soovitas seda düspepsia ehk seedimisprobleemide raviks, ja teine pool näitas, et tegu on koolajoogiga. Jutud sellest, et nimi pärineb seedeensüümi pepsiini nimest, ei vasta tõele, sest pepsiin pole kunagi pepsi koostisse kuulunud.

1902 moodustas Bradham oma joogi tootmiseks Pepsi-Cola Company ja patenteeris oma joogi retsepti 1903. Pärast Esimest maailmasõda hakkas ettevõte suhkruhindadega hangeldama, mis aga lõppes halvasti ja ettevõte läks 1923 pankrotti.

Pankrotivara ostis Roy Megargel, kellel ei läinud äri aga paremini ja 6. juunil 1931 läks ettevõte teist korda pankrotti. Seejärel ostis ettevõte Charles Guth. Tükk aega läks äri endiselt kehvasti. Kolmel korral (esimest korda 1922, viimast korda 1933) pakuti Coca-Cola Companyle võimalust äri ära osta. Coca-Cola lükkas kõik pakkumised tagasi.

1930. aastate teisel poolel muutus äri edukaks. Sellele aitas kaasa reklaamistrateegia, millega keskenduti mitte niivõrd laiale üldsusele kui mitmesugustele niššidele. Propaganda jaoks oli hea seegi, et 1955 abiellus Pepsi-Cola tegevjuht Alfred Steele filmitähe Joan Crawfordiga, kes hakkas ise samuti pepsit propageerima ja paigutas mitmes oma filmis nähtavale kohale pepsipudeleid.

1960. aastatel oli USA endine president Richard Nixon ettevõtte Pepsi-Cola müügiõiguste ametlik esindaja.^[1]

Pepsi-Cola Nõukogude Liidus

Nõukogude ajal Leningradis Stepan Razini tehases toodetud Pepsi-Cola silt

Pepsi-Cola ja Vana Tallinna pudelid Neitsitorni 1980. aastate kohviku ekspositsioonis

Õpilased Pepsi-Cola kioski juures Moskvas (1981)

Pepsi-Colat hakati NSV Liidus tootma pingelõdvenduse ajal. Alguse sai see PepsiCo presidendi Donald Kendalli kohtumisest NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe Aleksei Kossõginiga 1971. aastal. Kohtumisel peeti läbirääkimisi võimaliku majanduskoostöö üle. Aastal 1972 jõuti NSV Liidu ja USA kahepoolse kaubandusleppe raames koostööleppeni. PepsiCo sai USA-s Stolitšnaja (kuni viis miljonit dekaliitrit) ja Sovetskaja viinamarkide maaletoojaks viieks aastaks ning NSV Liidus hakkas Sojuzplodimport müüma kontsentraadist valmistatud Pepsi-Colat (esimene partii tuli müügile aprillis 1973^[2]).^[1] Lisaks sai NSV Liit 38 400 tonni Fanta kontsentraati, vastutasuks importis NSV Liit 3 miljonit dekaliitrit viina.^[1] Seejärel hakati NSV Liidus ehitama Pepsi-Cola tehaseid (esimest hakati ehitama 1974. aastal Novorossiiskis^[3]).

24.–25. augustil 1978 peatus PepsiCo president dr Hammer abikaasaga Aleksander III Sosnovka palees. Ta läks avama Pepsi-Cola villimistsehhi Jevpatorijas.^[4]

1979. hakati hakati Moskvas pepsit müüma firmakioskites.^[5] Aastal 1979 tegutses Moskvas 73 müügikioskit.^[1] 0,33-liitrine pudel maksis 45 kopikat.^[6].

6. veebruaril 1981 hakati Pepsi-Colat tootma Novosibirskis.

Eesti NSV-s tootis jooki Tallinna Karastusjookide Katsetehas alates 1978. aastast.^[1] Tootmist alustati ajal, mil valmistuti Moskva olümpiamängude purjeregatiks Tallinnas.

1987. aastal ostis NSV Liit Coca-Cola^[küsitav] kontsentraati Žiguli välismaal müümise tulude eest.^[1]

1989. aastal vahendas Pepsi 20 mahakantud Nõukogude sõjalaeva müüki Norrasse. Lisaks ostis Pepsi mitu Nõukogude naftatankerit ja laskis koos Norra ettevõtetega ehitada Nõukogude Liidu laevatehastes veel 85 naftatankerit. 1989. aastaks tegutses NSV Liidus 21 Pepsi-Cola tehast.^[1]