Põltsamaa saksa kalmistu

Põltsamaa saksa kalmistule vihjas esimeste seas Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel oma "Topographische Nachrichteni" kolmandas köites, mis ilmus 1782. aastal ^[1]. Hupel tõmbas oma Põltsamaa kirjelduses paralleele 1774. aastal ilmunud väljaande esimese köitega ja kirjutas, et vahepeal on rajatud asulasse ka saksa surnuaed. Seega võib oletada, et kalmistu rajati 1774.–1782. aasta vahel. Kaarel Aret on raamatukeses "Mõningaid andmeid Põltsamaa ajaloost" (1931) maininud, et saksa surnuaed rajati Põltsamaale 1750.–1789. aasta vahel.^[2]

Kalmistu rajamist tõukas tagant Venemaa Keisririigi Valitseva Senati ukaas, mille Katariina II allkirjastas esimest korda 1772. aasta 19. mail ja teist korda sama aasta 19. detsembril. Ukaasi kohaselt tuli sanitaarsetel kaalutlustel lõpetada surnute matmine kirikutesse ja kirikaedadesse. Uued matmispaigad tuli rajada kirikutest, eeslinnade ja alevite majadest vähemalt 100 sülla, s.o 213 meetri kaugusele^[3].

Saksa surnuaed rajati Põltsamaalt Võhma teed välja minnes umbes 600 meetri kaugusele kirikust. Tänapäeval paikneb see Põltsamaa linna edelaservas Pika tänava ääres Kalmistupargi kinnistul. Surnuaia pindala on 3620 m², kalmistu kirdeosas paikneb kalmistuvahi maja (Pikk tn 3), mis kuulus 2012. aastani Põltsamaa linnale.

Kalmistu kõrval paiknes Vana-Põltsamaa mõisa lubjaahi^[4]. Viimast on maininud oma mälestustes ka hilisem ajaloolane ja diplomaat Evald Uustalu, kes käis 1920. aastatel lapsena sageli saksa koguduse surnuaial, mille kõrval asuva lubjaahju ümbruses karjatas kalmistu vaht kitsi. "Üks kitsedest kuulus tavaliselt ka meile ja kui oskas nii olla, et kitsed pusklema ei pääsenud, osutus nendega tegelemine toredaks ajaviiteks," meenutas Uustalu.^[5]

Üks vanemaid kalmistu kirjeldusi pärineb 1846. aastast. See märgib muuhulgas, et Viljandi maantee ääres, umbes versta kaugusel kirikust, Põltsamaa lossi põllul paikneb asula surnuaed. "See on ümbritsetud uuest kivimüürist. Kalmistu nurgas paikneb surnukamber, mis köidab tähelepanu puude latvadeni ulatuva kõrge kupliga. Kabel on mõeldud lohutama Samson von Himmelstjerna kurbust. Kalmistut kaunistavad mitmed kuldsete kirjadega marmorist mälestusmärgid ja mõned teised mälestusmärgid, samuti üks kabel sissepääsu juures."^[6]

Saksa surnuaiale on iseloomulik kalmistu kagunurgas paiknev klassitsistlikus stiilis kabel, mida on nimetatud ka rotundkabel-kellatorniks.^[7] Kabelil on sarnasusi Keri tuletorniga. Vanemas ajakirjanduses on hoonet kirjeldatud ka "Hollandi tuuliku kere värki" kivist ehitusena.^[8] Kabeli torn meenutab lameda kaelaga pudelit, mille läbimõõt on umbes 5–6 meetrit.

Kabel koosneb kahest osast: alumine võlvistiku osa asub künkaks kuhjatud mullavallis, pealmine osa tornina vallil. Mullavallis paiknev võlvistik olevat kuulunud Rutikvere ja pealmine osa Lustivere mõisa omanikule. 1873. aastani olevat kabeli võlvistikus paiknenud 17 hauda, mis viidud üle Rutikvere Rutikvere mõisa kalmistule. Kabeli ülemise osa tarvitamise kohta puuduvad andmed.^[9]

Kabeli sisekujundust kaunistavad kolm ümarkaarset nišši, milles võisid paikneda skulptuurid või mälestustahvlid. Seintel on näha neli kinnituskohta ja raamijäljend. Ühe võimalusena võisid just neis paikneda mälestustahvlid.^[10]

Lisaks tornkabelile paikneb saksa surnuaial Kochide erakabel. Kristjan Valdma on 1927. aastal pakkunud, et kabel on ehitatud Rutikvere metsaülema Kochi poolt 1801. aastal (aastanumber on maalitud valge värviga ukse kohale).^[9] Usutavam on aga see, et kabeli rajas Johan Koch, kes oli 18.-19. sajandi vahetusel Vana-Põltsamaa mõisa rentnik.^[11]

Kochide kabel on kivist, seest ja väljast valgeks lubjatud seinte ja roheliseks värvitud neljakülgse nägusa plekkist katusega. Kunagi asunud sellel kolmeharuliste otstega mustaks värvitud ladina rist. Kabel on ruudukujulise põhiplaaniga (seest 280 x 280 cm, väljast 480 x 480 cm). Kalmistut 2021. aastal inspekteerinud Kadri Tael on leidnud Kochi kabelil sarnasusi Hiiumaal Pühalepa kirikuaia kabeliga, Järvamaal Purdi mõisa kalmistu kabeliga ja Võrumaal Vastseliina mõisa kalmistu kabeliga.^[12]

Kabelite arhitekte ega ehitusmeistreid ei ole seni teada.^[13]

1954. aasta 30. oktoobril andis Põltsamaa linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (TSN TK) Kochide kabeli Põltsamaa rajooni TSN TK Tööstuskominaadi laoruumideks. Enne seda oli kabelit panipaigana kasutanud Hedvig Lumet.^[13]

 

 

 

Kalmistu ümber rajati 19. sajandi esimesel poolel^[6] kivist aed, millest suurem osa on säilinud tänaseni. Ehitustehniliselt ja stilistiliselt eristub ka punastest tellistest laotud kalmistu peavärav, mis võib samuti olla rajatud 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses.

Mõneti segaseks jääb kalmistu staatus 1919. aasta maareformi valguses. Kuigi maaseaduse järgi ei kuulunud teiste hulgas võõrandamisele surnuaedade alune pind, ilmnes 1939. aastal, et kalmistu kuulub Põltsamaa linnale.^[14] Segadus tuli päevavalgele siis, kui Põltsamaa linnavolikogu nõudis koguduselt kalmistuvahi maja renoveerimist. Kogudus ei olnud sellega nõus, põhjendades keeldumist sellega, et "kalmistu ei kuulu temale ega anna temale ka tulu". Linn pakkunud küll kalmistut kogudusele tagasi, kuid kogudus esitanud selle peale omapoolsed nõudmised, millega linnavolikogu ei nõustunud. Koguduse juhatus soovis ruumipuudusele viidates kalmistu tagant juurde lisamaad. Samuti sooviti seda, et linn kohustaks kalmistu platsi omanikke tasuma iga ruutjala kohta 20 senti lisatasu.

Samas, kui lugeda Põltsamaa kiriku 1938. aasta inventariraamatut, siis ilmneb, et ka saksa kalmistu vara on seal koguduse varana üles loetletud. Raamatu järgi kuulus kogudusele saksa kalmistu kabel, mille väärtuseks hinnati toona 500 krooni (nt kiriku väärtus oli 45 000 krooni), surnuaiavahi maja (600 kr) ja kaev (250 kr). Surnuaia varana oli arvel surnu kanderaam, kahed rohu- ja hekikäärid, reha, labidas, kastekann ja liivakast labidaga.^[15]

Üldiselt on saksa kalmistut enne II maailmasõda peetud kõige kaunimaks ja kõige paremini hooldatud Põltsamaa surnuaiaks. 1930. aastal võtsid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased usuteaduse korralise professori Olaf Silla juhendamisel Põltsamaa kihelkonna kalmistute 19. sajandi mälestusmärkidest mõned jäljendid, mida säilitatakse Tartu Ülikooli raamatukogus.^[16] Säilinud on jäljendid viielt hauakivilt.

Peasissepääsu ja kabelite juures tunduvad hauatähiste järgi olevat vanimad matused. See osa on ka korrapäratuma planeeringuga. Korrapärasem planeering on hilisem ja iseloomustab rahula keskosa ning kaugemat kalmistu osa kuni tagumise piirdemüürini.^[10]

1939. aastal kalmistuvahi majja kolinud Hedvig Lumet on meenutanud, et tema ema oli tuttav perekond Stammbergiga, kes olid kunagi Uue-Põltsamaa mõisas kõrtsipidajad. Eakate inimestena ei jõudnud nad oma lähedaste hauaplatsi hooldada. "Siis proua Stammberg tellis, et Anu Kull (Hedvig Lumeti ema) hoolitseks nende hauaplatsi eest. Mälestusmärk oli juba ammu haual. Tellis, et hauda korrastataks ja ümbruses olevad kõnniteed siluks. Seda hooldustööd tegi Anna Kull veel hulga aega pärast II maailmasõda."^[17]

Sõja lõppedes oli kalmistu paar aastat veel matmispaigana kasutuses. Seejärel see hüljati ja ajapikku võsastus. 1987. aastal möönis koduloolane Helle Kull^[17], et saksa kalmistu on kui "sõdade tallermaa, kus ümbruskonna poisid käivad sõjamänge pidamas ja haudadel kolamas. Ilma silma pilgutamata ronivad nad kergejalgsetena ka üle raudaedade matmisplatsidele. Kabel on kole ja klaasikilde täis, surnuaed on võsasse kasvanud, kuigi seal on ka ilusaid põlispuid.

Saksa kalmistu hauatähiste ja -piirete stilistika on rikas ja teostus enamasti meisterlik: on rauast ja kivist hauamonumente. Ainus signeeritud hauamonument on Arvid Seelandi (1860–1908) haual ja see on valmistatud Carl Julius Lesta raidkivitöökojas.^[10]

Kohalikud ajaloohuvilised on püüdnud saksa kalmistut kevadistel hoogtöödel jõudumööda hooldada. Kalmistu korrastamine oli ka Põltsamaa Muinsuskaitseseltsi tööobjekt 1987. aastal ^[18] ja Põltsamaa Ajalooseltsi esimene suurem algatus 2024. aasta mais.^[19]

Vaatamata kõigile pingutustele on aeg ja vandaalid teinud kalmistule hindamatut kahju. Suur osa hauatähistest on purunenud või hävinud, paljudelt ristidelt on eemaldatud värvilisest metallist nimeplaadid ja hauad on jäänud kõdukihi alla. 2013. aasta sügisel varastati kalmistu värava sepisosad.^[11] Säilinud on kalmistut ümbritsev müür ja punastest tellistest peavärav, aimatav on kalmistu struktuuri moodustav teedevõrk ühes kvartalitega.^[10]

1987. aastal Eesti Rahva Muuseumile saadetud kohalikku usuelu kajastanud kaastöös kirjutas Põltsamaa koduloolane Helle Kull, et kalmistu servas paiknev surnuvahimaja on kindlasti rohkem kui sada aastat vana. See kuulunud kogudusele ja selles elas enne sakslaste ümberasumist Indreko-nimeline perekond. 1939. aastal omandas maja Põltsamaa linnavalitsus ning müüs selle 14. augustil 1939 enampakkumisel 1100 krooni eest Eduard Kullile. Majaalune maa jäi linna omandusse, ostja sai seda kasutada tasuta, kuni maja püsib oma praegusel kohal. Lepingus oli veel kirjas, et maja eluiga on veel umbes 30 aastat ehk 1. jaanuarini 1970. Pärast maja elamiskõlbmatuks tunnistamist tuleb see lammutada ja hoone-alune maa tasandada.^[17]

Vaatamata toonastele lepingutingimustele seisab kalmistuvahi maja jätkuvalt oma koha peal ka 2020. aastatel.

Saksa kalmistule on maetud suurem osa 18. sajandi viimasel veerandil ja 19. sajandil Põltsamaal elanud ja surnud baltisakslastest (erandiks on Wahlide, Lilienfeldide ja Pistohlkorside perekonnad, kel olid oma perekonnakalmistud). Tõenäoliselt on surnuaiale maetud ka arst ja esimese eestikeelse perioodilise trükise "Lühhike Öppetus" väljaandja Peter Ernst Wilde.^[11]

1920. aastatel oli kalmistul vanimaks identifitseeritavaks hauatähiseks 1810. aastal püstitatud hauakivi.^[9] 2024. aasta maiks on suur osa vanemaid hauatähiseid hävinud. Vanimate säilinud hauatähiste hulgas on Maria Margaretha Samson von Himmelstjerna hauaplaat 1838. aastast^[19], major Leopold von Schwanenbergi rist (1847) ning imikutena surnud Polly ja Mary Rathlefi hauatähised (1853).^[11]

Viimane matus Põltsamaa saksa kalmistule toimus 16. jaanuaril 1947, kui sinna maeti 86-aastaselt surnud Alide Limberg.^[20] 1940. aastatel maeti surnuaiale 10 inimest.^[11] Pärast seda jäi kalmistu kasutuseta.

Tuntumad inimesed, kes on leidnud viimse puhkepaiga Põltsamaa saksa kalmistul:

• Georg Heinrich Woecke – apteeker
• Karl Gustav von Wahl – kihelkonnakohtunik
• Carl Friedrich Leihberg – ettevõtja ja kaupmees. Tema kaubamajast osteti 1880. aastatel alguses kangas esimese sinimustvalge õmblemiseks
• Leopold von Schwanenberg – Venemaa keisririigi kõrge sõjaväelane
• Martin Andreas Wilberg – eesti koorijuht ja muusikategelane, esimese eesti segakoori asutaja
• Emil Henri Rathlef – Eesti vaimulik, Kolga-Jaani Johannese koguduse õpetaja
• Ludwig Franz Schröder – arst
• Franz Paul Alexis Leihberg – Vabadussõjas 1. piiriküti pataljoni vanemarst, suri Narvas 5. märtsil 1920 plekilisse tüüfusesse
• Paul Erich Heinrichson – 2. jalaväepolgu reamees Vabadussõjas, langes Petserimaal 28. veebruaril 1919
• Ermil Volt – velsker, langes 20-aastaselt Vabadussõjas Mõniste mõisa juures 11. veebruaril 1919
• Arvid Seeland – titulaarnõunik, Loopre mõisa rentnik
• Carl Georg Emil Rathlef – Põltsamaa arst, korporatsiooni Livonia vilistlane
• Heinrich Ewald Paslack – vaimulik, Karula koguduse õpetaja
• Paul Johann Lehmann – suurärimees, mitmete märgilise tähtsusega hoonete rajaja Põltsamaal
• Carl Schmidt – Põltsamaa viimane alevivanem ja esimene linnapea

Põltsamaa saksa kalmistu kohta on säilinud ka üks rahvapärimuslik lugu. See räägib sellest, kuidas Põltsamaa lossi öövaht sattunud ühel südaööl olema surnuaia lähedal ja näinud, kuidas valge kogu hüpanud üle kalmistu müüri ja jooksnud lossi poole. See kordunud igal ööl. Lõpuks rääkinud öövaht seda härrale. Härra ei uskunud vahi juttu ja tulnud ise vaatama. Kell hakanud juba kaksteist saama, kui härra ütelnud: "Sa valetad, midagi ei ole!" – "Oodake, oodake, härra!" vastanud öövaht. Kui kirikukell südaöötundi löönud, hüpanud kogu jälle üle müüri ja jooksnud lossi poole. Härra koer jooksnud sellele vastu ja hakanud vaimu kallale. Kui mehed vaatama läinud, kakelnud koer juba vaimuga, kes polnud muu kui surnuaiavahi suur valge koer. See käinud öösiti lossi õuelt söömas.^[21]

Põltsamaa saksa kalmistut ei ole kunagi tervikuna kaitse alla võetud. Küll aga on kaitse all olnud ümara põhiplaaniga kabel ja mõned hauatähised. 1925. aasta Eesti kultuurimälestiste registris on kaitsealustena märgitud lisaks kabelile, mille ehitusaastaks on mälestise puhul nimetatud 1780^[22], neli hauatähist. Need on 1) Samson von Himmelstjerna hauaplaat (sünd Taube, surnud aastal 1838), 2) Kulbachide hauamonument (marmorist sammas kahekordsel nelinurksel alusel, üleval kuldmuna ja rist, 3) apteeker Georg Heinrich Woecke (1787–1835) paekivist hauamonument ja 4) Adam Friedrich Grüneri (1800–1840) ja tema perekonna hauamonument.^[23] Hiljem, tõenäoliselt Nõukogude okupatsiooni ajal eemaldati Põltsamaa saksa kalmistu objektid muinsuskaitse registritest.

Kunagistest kaitsealustest tähistest on lisaks kabelile 2024. aasta seisuga alles veel Samson von Himmelstjerna hauaplaat ja Kulbachide perekonna marmorist hauasammas ilma kuldmuna ja ristita.^[19]

•  
  Carl Friedrich Leihbergi hauatähis 2013. aastal
•  
  Põltsamaa saksa kalmistu värav 2013. aastal
•  
  Põltsamaa saksa kalmistu kabel 2023. aasta detsembris
•  
  Emil Rathlefi haud Põltsamaa saksa kalmistul 2023. aasta detsembris
•  
  Andreas Martin Wilbergi haud Põltsamaa saksa kalmistul 2023. aasta novembris
•  
  Põltsamaa saksa kalmistu 2023. aasta detsembris

• Kristjan Waldmann. Põltsamaa kihelkonna minewikust ja mälestusmärkest. Tartu 1926
• Harald Rebane. Väikekalmistud Põltsamaal ja lähikonnas. [I osa] "Vooremaa", 12. september 1996
• Harald Rebane. Väikekalmistutest Süda-Eestis. // Linnade haljastud ja nende kaitse. Tartu–Tallinn 2001. Lk 101–102
• Taavi Pae. Eesti kalmistute kujunemine ja paiknemise seaduspärasused. // Magistritöö Tartu Ülikooli Geograafia Instituudis. Tartu 2002
• Kadri Tael. Põltsamaa kalmistute pärand. II osa. "Vali Uudised", 31. jaanuar 2014. Lk 6
• Robert Treufeldt. "Põltsamaa kalmistud Eesti kalmistute pärandis, 2. osa". Vali Uudised nr 25, 28. märts 2014. Lk 5
• Taavi Kelder. "Vallavolikogu istung Lustiveres". Vali Uudised nr 82, 24. oktoober 2018. Lk 3
• Kadri Tael. "Põltsamaa saksa kalmistu. Pikk tänav, Kalmistupargi, Põltsamaa, Jõgevamaa. Ajalugu, seisukorra analüüs ja konserveerimisettepanekud". Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri konserveerimise ja restaureerimise täiendkoolituskursuse lõputöö. Tallinn 2021
• Raivo Suni, Kadri Tael. "Aeg on äratada Põltsamaa kaunitar!" Põltsamaa valla uudised ja teated, 4. detsember 2023
  • Raivo Suni, Kadri Tael. "Aeg on äratada Põltsamaa kaunitar!" Põltsamaa Vallaleht, märts 2024. Lk 3
• Kadri Tael. "Põltsamaa kalmistute pärand". // Põltsamaa Muuseumi Toimetised III. Koostaja Merli Sild. Põltsamaa 2023. Lk 138–144

• Põltsamaa saksa kalmistu Veljo Ranniku kogus. Muinsuskaitseameti fotokogu
• Põltsamaa saksa kalmistu Jaan Vali kogus. Muinsuskaitseameti fotokogu