Oja

See artikkel räägib veekogust; teiste tähenduste kohta vaata Oja (täpsustus)

Oja on jõest väiksem looduslik vooluveekogu. Piir jõe ja oja vahel on tinglik. Tavaliselt on oja laius mõnekümnest sentimeetrist mitme meetrini, pikkus ei ületa mitut kilomeetrit ja sügavus on alla 1,5 m^[viide?].

Ojad tekivad vihma- või sulavee äravoolu korral või kohtades, kus põhjavesi jõuab maapinnale ja allikana edasi voolab. Ojad moodustavad liitudes jõgesid.

Kanal erineb ojast selle poolest, et tema säng on inimeste loodud, ojasäng on looduslik.

Ojasid võib jaotada alatisteks ja ajutisteks, tasasteks ja mägisteks^[viide?].

Looduslike ojade sängid tavaliselt eriti ei muutu, aga mõned looduslikud nähtused (erosioon, maalihe, maavärin) võivad nende asukohta, kuju ja suurust muuta. Ajutised ojad võivad muuta oma sängi ja isegi voolu suunda peaaegu iga aastal. Sageli muutub ojasängi suund inimtegevuse tagajärjel.

Sugugi kõik maapinnale langevad sademed ei jõua pinnaveekogudesse. Suur osa sellest aurub tagasi atmosfääri. Osa veest satub taimedesse ja aurub nende kaudu – aurumist taimelehtede pinnalt arvestab evapotranspiratsioon. Osa veest imendub maapinda ja muutub põhjaveeks. Põhjaveest suurem osa jõuab siiski kunagi vooluveekogudesse. Kui maapind on veest küllastunud, siis ülejääv osa moodustab äravoolu, mis võib kergesti jõuda vooluveekokku või selle moodustada. Osa langenud sademeist salvestatakse liustikku või igilumme, aga selle sulades võib vesi siiski vooluveekokku jõuda. Üsna tüüpiline on, et liustiku alumisest otsast algab oja, mis toitub liustiku sulamisveest.

Parasvöötmes, sealhulgas Eestis, on ojas vett tavaliselt igal aastaajal. Niisugust oja nimetatakse alaliseks ojaks. Väljaspool parasvöödet on palju selliseid ojasid, kus vett leidub ainult aeg-ajalt. Neid nimetatakse ajutisteks ojadeks. Seal on vett tavaliselt vihmahooajal või pärast äikesevihmu. Ajutistel ojadel on ka piirkondlikke nimesid, näiteks araabia maailmas vadi ja Austraalias kriik. Kaartidel tähistatakse alalised ojad tavaliselt sinise pidevjoonega ja ajutised ojad sinise katkendliku joonega.

Ripaaliks nimetatakse veekogu sügavusvööndit, mis ulatub kaldast kuni põhjataimestiku lõpuni. Ojadele on tüüpiline, et ripaal hõlmab oja kogu laiuses.

Ojad on olulised bioloogilise mitmekesisuse suurendamiseks ja säilitamiseks. Nad pakuvad loomadele võimalust vett juua ja võimaldavad kasvada taimedel, mis vajavad palju vett.