Oidipuse kompleks

Oidipuse kompleks on psühhoanalüütilises teoorias esinev käsitlus, mille kohaselt lastel kujuneb välja seksuaalne tõmme vastassoost vanema suhtes ja armukadedus samast soost vanema suhtes. Fantasmaatilises teadvustamata plaanis väljendub oidipuse kompleks soovina tappa samasooline vanem ja abielluda vastassoost vanemaga.

Klassikalises psühhoanalüütilises teoorias on oidipuse kompleksil oluline koht, seda peetakse hilisemate neurooside üheks sõlmpunktiks, selle lahendamist küpse psüühilise arengu eeltingimuseks. Oidipuse kompleksi mõiste võttis 1910. aastal kasutusele Sigmund Freud, sisuliselt käsitles ta seda alates 1897. aastast. Mõistet on käsitlenud ka paljud teised autorid, nende hulgas Melanie Klein ja Carl Gustav Jung.

Psühhoanalüüsi teooria kohaselt teadvustuvad allasurutud alateadvuslikud tungid, sealhulgas kompleksid, muutunud kujul: sümbolite, piltide, kunstiteoste, unenägude, kõnevääratustena vms. Freud toob hulgaliselt näiteid Oidipuse kompleksi avaldumisest kultuuriloos, tõstes sealt esile müüdi Teeba kuningast Oidipusest, kes teadmatusest tappis oma isa ja abiellus oma emaga.

Oidipuse kompleksi universaalset esinemist ja selle rolli psüühika arengus on mõned hilisemad psühhoanalüütiliste ja etnoloogiliste ringkondade teoreetikud ka küsimuse alla seadnud.