Okupatsioon

Enne 19. sajandit oli okupeerivatel võimudel kombeks territoorium annekteerida ning pidada seda enda omaks. Sellest ajast peale on seoses relvastatud jõu kasutamise taunimisega seisukoht muutunud ning nüüd peetakse okupatsiooni ajutiseks olukorraks, millega ei ole võimalik territooriumi omandada. Sellele on kaasa aidanud Stimsoni doktriin ning ÜRO põhikirjas sisalduv riikide territoriaalse terviklikkuse austamise põhimõte.

Maasõja õiguste ja tavade konventsioonide kohaselt (Haagi konventsioonid aastatest 1899 ja 1907) loetakse okupatsiooniks üksnes olukorda, kus territoorium on tegelikult allutatud võõrale võimule ja viimane on territooriumi oma valdusse võtnud, st suudab oma võimu säilitada ning tagada avaliku korra ja julgeoleku. Seetõttu ei teki okupatsioon kohe invasiooniga. Haagi konventsioonide kohaselt peab okupeeriv võim "austama, kui see absoluutselt võimatu pole, riigis kehtivat õigust."

Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsiooni artikkel 6 piirab okupatsiooni ajalist kestust ühe aastaga. Hoolimata sellest jääb okupeerinud võim, juhul kui ta jääb territooriumi haldama, seotuks mõningate okupatsiooni reguleerivate IV konventsiooni normidega.

Okupeeriv võim ei või sundida okupeeritud maa-ala elanikke teenima oma relvajõududes, samuti on keelatud sellesuunaline propaganda (Art 51). Okupeeriv võim ei või muuta avalike teenistujate ega kohtunike seisundit ega rakendada nende suhtes sanktsioone (Art 54).

Okupeeriv võim on kohustatud tagama elanikkonna varustatuse toidu ja ravimitega (Art-d 55 ja 56).

Okupeeritud territooriumil kehtinud karistusõigust ei tohi muuta, välja arvatud juhul kui see ohustab okupeerivat võimu või Genfi konventsioonide rakendamist (Art 64).

12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokolli rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta artiklis 75 on samuti loetletud mõned õigused, mis peavad okupatsiooniolukorras tagatud olema.

• Lääne-Sahara – Maroko poolt
• Paapua – osaliselt annekteeritud Indoneesia poolt alates 1961
• Tiibet – Hiina poolt
• Krimmi poolsaar - Venemaa Föderatsiooni poolt alates märtsist 2014

• Põhja-Küpros – Türgi poolt aastast 1974

• Ida-Timor – okupeeritud Indoneesia armee poolt 1975–2002
• Iraak – USA sõjaväe poolt aastatel 2003–2004, mõnel hinnangul tänini kestev (vt Iraagi okupatsioon)
• Jordani Läänekallas, Põhja-Samaaria ja Gaza sektor – Iisraeli poolt alates 1967 (vt Iisraeli ja Palestiina konflikt)
• Kuriili saared: Kunashir/Kunashiri, Iturup/Etorofu, Shikotan, Habomai – annekteeritud Venemaa poolt 1945. aastal

• Kashmir – kolme riigi poolt: Pakistan, Hiina ja India

• Nõukogude okupatsioon Eestis
• Saksa okupatsioon Eestis
• Tsiviilokupatsioon
• Anneksioon
• Rahvusvaheline humanitaarõigus
• Vastupanuliikumine