Nukleiinhapped

Nukleiinhapped on biopolümeerid, mille monomeerid on nukleotiidid. Nukleotiidid koosnevad lämmastikalusest, suhkrust ja fosforhappejäägist. Üksikud nukleotiidid on ühendatud polünukleotiidahelaks fosfaat-suhkur sidemetega. Nukleotiidide järjestust on võimalik kindlaks teha sekveneerimise abil, mis annab tulemuseks märkidest koosneva tõlgenduse, mida nimetatakse sekventsiks.

Eristatakse kahte tüüpi nukleiinhappeid: desoksüribonukleiinhape (DNA) ja ribonukleiinhape (RNA). Kui DNA ehituskomponendid on desoksüribonukleotiidid, kus suhkruks on desoksüriboos, siis RNA koosneb ribonukleotiididest, mille suhkruks on riboos. Nukleotiidide oluline koostisosa on ka lämmastikalus, mida on viit tüüpi: adeniin, guaniin, tsütosiin, tümiin ja uratsiil. Kui esimesed kolm esinevad nii DNA-s kui ka RNA-s, siis tümiin esineb ainult DNA-s ja uratsiil ainult RNA-s – see on teine oluline erinevus DNA ja RNA vahel.

Nukleiinhapped avastas Friedrich Miescher aastal 1869 valgelible rakutuumas. Ladina keeles on tuum nucleus – sellest tuleb ka nukleiinhapete nimetus.

Nukleiinhapete funktsioon rakus on säilitada ja edastada geneetilist informatsiooni, mis on kodeeritud DNA nukleotiidide järjestusse. Teine oluline nukleiinhapete funktsioon on geeniekspressioon RNA vahendusel.