[go: up one dir, main page]
Vikipeedia

Neurootilisus

Mitte segi ajada Neuroosiga.

Neurootilisus on psühholoogias suure viisiku teooria järgi üks isiksuse viiest omadusest.

Inimesed, kelle neurootilisus on keskmisest suurem, on tõenäoliselt emotsionaalsed ja tunnevad ka keskmiselt tihedamini selliseid emotsioone nagu ärevus, mure, hirm, viha, kadedus, armukadedus, süütunne, depressioon ja üksindus[1][2]. Neurootilisemad inimesed reageerivad negatiivsemalt stressitekitajatele, tõlgendavad tavalisi olukordi ohtlikena ja väikseid pettumusi lootusetult keerulistena. Suure neurootilisusega inimesed on tihti endassetõmbunud ja arglikud, neil võib olla probleeme oma tungide kontrollimise ja rahuldusvajaduse edasilükkamisega.[1] Väga suur neurootilisus võib olla põhjuseks levinud vaimsete häirete arenemiseks:[3] depressioon, foobia, paanikahäired, muud ärevushäired, sõltuvushäired – neuroosiga esinevad sümptomid.[3][4][5][6]

Emotsionaalne stabiilsus

muuda

Inimesed, kelle neurootilisus on väga väike, on emotsionaalselt stabiilsemad ja ei reageeri pingele. Nad on rahulikud, tasakaalukad ning tunnevad end harva pinges või häirituna. Kuigi neil esineb vähem negatiivseid emotsioone, ei tähenda see, et neil oleks rohkem positiivseid emotsioone. Kõrge positiivsete emotsioonide tase on eraldi element, mis on ekstravertsuse osa. Näiteks neurootilised ekstraverdid kogevad rohkem nii negatiivseid kui ka positiivseid emotsioone. Inimesed, kelle neurootilisus on väike (eriti need, kellel on suur ekstravertsus) hindavad end keskmisest õnnelikumaks ja rahulolevamaks.[7]

Mõõtmine

muuda

Esimesed isiksusetestid töötati välja 1920. aastatel selleks, et muuta kiiremaks ja lihtsamaks personalivalikut, eriti just sõjaväes.

Nagu teisedki iseloomujooned, on neurootilisus pideval skaalal asuv dimensioon, mitte kindel olek. Neurootilisust esineb inimeste hulgas piisavalt suure valimi korral normaaljaotuse lähedaselt.

Neurootilisuse taset hinnatakse tavaliselt enesekohaste testidega, kuigi kasutada võidakse ka lähedaste ja kolmandate osapoolte tähelepanekuid. Enesekohased mõõdikud on kas leksikaalsed[2] või põhinevad väidetel.[8] Mõõdiku või selle tüübi valimine sõltub sellest, kui ulatuslikke andmeid on plaanis koguda ning millised on uuringu läbiviimiseks planeeritud aeg ja tingimused.

Leksikaalsete mõõdikute puhul kasutatakse üksikuid omadussõnu, mis peegeldavad neurootilisi iseloomujooni nagu ärevus, kadedus, armukadedus, tujukus. Uuringute läbi viimiseks on taolised mõõdikud oma vähese ajakulukuse ja vähenõudlikkuse tõttu väga efektiivsed. Goldberg (1992)[9] töötas välja 20-sõnalise mõõdiku, mis on osa tema 100-sõnalise suure viisiku testist. Saucier (1994)[10] lõi lühema, 8-sõnalise mõõdiku, osana tema 40-sõnalisest minitestist. Thompson (2008)[2] redigeeris neid mõõdikuid süstemaatiliselt, et koostada rahvusvaheline ingliskeelne minimarkerite test (International English Mini-Markers ingl k.), millel on parem reliaablus ja valiidsus nii Põhja-Ameerika rahvastiku siseselt kui ka väljaspool Põhja-Ameerikat. Sisemine reliaablus on viimati mainitud testi puhul inglise keelt emakeelena rääkivate seas 0,84 ja inglise keelt võõrkeelena rääkivate seas 0,77.

Väidetel põhinevad mõõdikud sisaldavad rohkem sõnu ning vajavad seega rohkem ressursse. Testitäitjatelt küsitakse näiteks nende hinnangut, kuivõrd rahulikuks nad jäävad pingelises olukorras või kuivõrd on nad nõus väitega, et neil esineb tihti tujukõikumisi.[8] Kuigi mõned väidetel põhinevad neurootilisuse mõõdikud on Põhja-Ameerika rahvastiku seas sama heade psühhomeetriliste omadustega kui leksikaalsed mõõdikud, on väidetel põhinevad mõõdikud nende kultuuripõhiselt väljatöötatud sisu tõttu muudes maailma paikades kasutamiseks vähem sobivad.[11] Näiteks väljendid nagu "Seldom feel blue" või "Am often down in the dumps" on tihti inglise keelt võõrkeelena rääkivatelele inimestele raskestimõistetavad.

Neurootilisust on uuritud ka Gray biopsühholoogilise isiksuseteooria aspektist, kasutades skaalat, mis mõõdab isiksust kahedimensiooniliselt. Need dimensioonid on käitumusliku inhibitsiooni süsteem (BIS) ja käitumusliku aktivatsiooni süsteem (BAS).[12][13] On leitud, et neurootilisus on positiivselt korreleeritud BIS skaalaga ja negatiivselt korreleeritud BAS skaalaga.[14]

Psühhopatoloogia

muuda

Uuringute põhjal arvatakse, et väga paljud kliinilised vaimsed häired üldises rahvastikus on seotud suurenenud neurootilisusega.[3][15][16] Häired, mis on seotud suure neurootilisusega, on bipolaarne häire, ärevushäired, söömishäired, skisofreenia, skisoafektiivne häire, dissotsiatiivne häire ja hüpohondria. Afektiivsed häired näivad olevat neurootilisusega tugevamini seotud kui muud häired.[3] Isiksusehäireid, mis on DSM-IV nimekirjas, seostatakse üldiselt suurenenud neurootilisusega.[3][17] Metaanalüüs tõi välja, et ebastabiilne, paranoiline, skisotüüpne, vältiv ja sõltuv isiksus olid seotud neurootilisusega (korrelatsioonid 0,28 ja 0,49). Ülejäänud isiksusehäiretel oli neurootilisus kas mõõdukas, positiivne või mitteoluline seos.

Neuropsühholoogia

muuda

On ilmnenud, et neurootilisus on seotud aju füsioloogiliste erinevustega. Hans Eysencki teooria kohaselt on neurootilisus aju limbilise süsteemi aktiveerituse tulemus. Tema uuringud viitavad sellele, et suure neurootilisusega isikutel on sümpaatiline närvisüsteem aktiivsem kui teistel isikutel ning nad on tundlikumad keskkonnast tulevale stimulatsioonile.[18] Käitumusliku geneetika teadlased on leidnud, et olulist osa neurootilisuse mõõdetud variatiivsusest saab seletada geneetiliste faktoritega.[19]

Vaimse müra hüpotees

muuda

Uuringud on näidanud, et keskmised reaktsiooniajad suure ja väikese neurootilisusega inimeste vahel ei erine, kuid üksikute katsete lõikes on neurootiliste inimeste reaktsiooniaja variatiivsus suurem: mõnikord on neurootilised inimesed keskmisest aeglasemad, mõnikord aga kiiremad. On olemas teooria, et see variatiivsus reaktsiooniaegades tuleneb vaimse müra olemasolust informatsioonitöötluse protsessis või põhilistes kognitiivsetes protsessides (regulatsioonimehhanismides) ning et sellisel müral on kaks allikat, püsivad segavad mõtted või reageerimine ebaolulisele.[20]

Soolised erinevused

muuda

Ühe uuringu tulemused näitasid, et naiste neurootilisus on mõõdukalt suurem kui meeste oma. Uuriti soolisi erinevusi suure viisiku isiksuseteooria põhjal 55 riigis. Leiti, et soolised erinevused olid riikide lõikes suure viisiku isiksusejoonte seas kõige suuremad neurootilisuse puhul.[21] 49 riigis 55-st oli naiste neurootilisus suurem kui meeste oma, üheski riigis ei olnud meeste neurootilisus statistiliselt oluliselt suurem kui naistel. Botswanas ja Indoneesias oli meeste neurootilisus veidi suurem kui naiste oma. Väike sugudevaheline erinevus (vähem kui ±0,2 SD) neurootilisuses esines Bangladeshis, Tansaanias, Etioopias, Kreekas, Jaapanis, Botswanas ja Indoneesias. Sellest suuremad erinevused (umbes ±0,8 SD) leiti Iisraelis ja Marokos. Aafrika, Aasia ja Lõuna-Aasia riikides olid väiksemad isiksusejoonte sugudevahelised erinevused kui läänemaailma riikides (Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika). Meeste neurootilisuse tase oli riigiti varieeruvam, meeste neurootilisus oli võrreldes Aasia ja Aafrika piirkondadega lääneriikides väiksem. Kõrgema inimarenguga riikides oli meeste neurootilisus väiksem.

Geograafilised erinevused

muuda

USA-s on võrreldud isiksusejoonte erinevusi osariikide kaupa. Idaosariikides (New York, New Jersey, Lääne-Virginia ja Mississippi) on mõõdetud keskmisest suurem neurootilisus. Lääneosariikides (Utah, Colorado, Lõuna-Dakota, Oregon ja Arizona) on inimeste neurootilisus väiksem. Osariikides, kus neurootilisus on suurem, esineb ka sagedamini südamehaigusi ja eeldatud eluiga on seal väiksem.[22]

Evolutsioonipsühholoogia

muuda

Üks teooriatest, mida hõlmab evolutsiooniline lähenemine depressioonile, keskendub neurootilisusele. Mõõdukas neurootilisuse tase võib olla kasulik, tuues kaasa näiteks suurema motiveerituse ja produktiivsuse, kuna neurootilisuse puhul on inimene tundlikum negatiivse tagasiside osas. Liiga suur neurootilisus seevastu võib produktiivsust häirida või põhjustada depressiooni. Evolutsiooniteooria kohaselt on neurootilisuse tase rahvastikus siiski optimaalne. Kuna neurootilisusel on populatsioonis normaaljaotus, on väike osa inimesi siiski suure neurootilisusega.[23]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 Allik, Jüri. Isiksus ja rahvuslik iseloom. Lk lk 102.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Thompson, E.R. (October 2008)."Development and Validation of an International English Big-Five Mini-Markers". Personality and Individual Differences 45 (6): 542–548.doi:10.1016/j.paid.2008.06.013.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Ormel J.; Jeronimus, B.F.; Kotov, M.; Riese, H.; Bos, E.H.; Hankin, B. (2013)."Neuroticism and common mental disorders: Meaning and utility of a complex relationship".Clinical Psychology Review 33 (5): 686–697.doi:10.1016/j.cpr.2013.04.003.
  4. ↑ Hettema, J. M.; Neale, M. C.; Myers, J. M.; Prescott, C. A.; Kendler, K. S. (2006). "A population-based twin study of the relationship between neuroticism and internalizing disorders". American journal of Psychiatry 163(5): 857–864.
  5. ↑ "Personality correlates of male sexual arousal and behavior"
  6. ↑ Carducci, Bernardo J (2009-02-20). "The Psychology of Personality: Viewpoints, Research, and Applications". ISBN 978-1-4051-3635-8.
  7. ↑ Passer, Michael W.; Smith, Ronald E. (2009).Psychology: the science of mind and behaviour. McGraw-Hill Higher Education.ISBN 978-0-07-711836-5.
  8. ↑ 8,0 8,1 Goldberg, L.R.; Johnson, JA; Eber, HW et al. (2006). "The international personality item pool and the future of public-domain personality measures". Journal of Research in Personality40 (1): 84–96. doi:10.1016/j.jrp.2005.08.007.
  9. ↑ Goldberg, L.R. (1992). "The development of markers for the Big-Five factor structure".Psychological Assessment 4 (1): 26–42.doi:10.1037/1040-3590.4.1.26.
  10. ↑ Saucier, G (1994). "Mini-Markers – a brief version of Goldberg’s unipolar big-five markers".Journal of Personality Assessment 63 (3): 506–516. doi:10.1207/s15327752jpa6303_8.PMID 7844738.
  11. ↑ Piedmont, R.L.; Chae, J.H. (1997). "Cross-cultural generalizability of the five-factor model of personality – Development and validation of the NEO PI-R for Koreans". Journal of Cross-Cultural Psychology 28 (2): 131–155.doi:10.1177/0022022197282001.
  12. ↑ Gray, J.A. (1981). A critique of Eysenck's theory of personality, In H.J. Eysenck (Ed.) A model for personality (pp 246–276)
  13. ↑ Gray, J.A. (1982). The neuropsychology of anxiety: An enquiry into the functions of the septo-hippocampal system.
  14. ↑ Carver, C.S. & White, T.L. (1994). "Behavioral Inhibition, Behavioral Activation, and Affective Responses to Impending Reward and Punishment: The BIS/BAS Scales". Journal of Personality and Social Psychology 67 (2): 319–333. doi:10.1037/0022-3514.67.2.319.
  15. ↑ Malouff, J.M., Thorsteinsson, E.B., & Schutte N.S. (2005). "The relationship between the five factor model of personality and symptoms of clinical disorders". Journal of Psychopathology and Behavioral Assessment 27 (2): 101–114.doi:10.1007/s10862-005-5384-y.
  16. ↑ Jeronimus, B.F., Ormel, J., Aleman, A., Penninx, B.W.J.H., Riese, H. (2013). "Negative and positive life events are associated with small but lasting change in neuroticism".Psychological Medicine 43 (11): 2403–15.
  17. ↑ Saulsman, L.M. & Page, A.C. (2004). "The five-factor model and personality disorder empirical literature: A meta-analytic review".Clinical Psychology Review 23 (8): 1055–1085.doi:10.1016/j.cpr.2002.09.001.PMID 14729423.
  18. ↑ Hans Jürgen Eysenck and Michael W. Eysenck (1985). Personality and individual differences: A natural science approach. Perspectives on individual differences. Plenum Press (Springer). ISBN 0-306-41844-4.
  19. ↑ Viken RJ, Rose RJ, Kaprio J, Koskenvuo M. (April 1994). "A developmental genetic analysis of adult personality: extraversion and neuroticism from 18 to 59 years of age". Journal of personality and social psychology 66 (4): 722–30. doi:10.1037/0022-3514.66.4.722.PMID 8189349.
  20. ↑ Robinson, M.D & Tamir, M. (2006). "Neuroticism as mental noise: a relation between neuroticism and reaction time standard deviations". Journal of Personality and Social Psychology 89 (1): 107–114. doi:10.1037/0022-3514.89.1.107. PMID 16060749.
  21. ↑ Schmitt, David P.; Realo, A.; Voracek, M.; Allik, J. (2008). "Why can't a man be more like a woman? Sex differences in big five personality traits across 55 cultures.". Journal of Personality and Social Psychology 94 (1): 168–182.doi:10.1037/0022-3514.94.1.168.PMID 18179326.
  22. ↑ Stephanie Simon (2008-09-23). "The United States of Mind. Researchers Identify Regional Personality Traits Across America". WSJ.com.Original research article: Peter J. Rentfrow, Samuel D. Gosling and Jeff Potter (2008). "A Theory of the Emergence, Persistence, and Expression of Geographic Variation in Psychological Characteristics". Perspectives on Psychological Science 3 (5): 339–369.doi:10.1111/j.1745-6924.2008.00084.x.
  23. ↑ Allen, N.; Badcock, P. (2006). "Darwinian models of depression: A review of evolutionary accounts of mood and mood disorders".Progress in Neuro-Psychopharmacology and Biological Psychiatry 30 (5): 815–826.doi:10.1016/j.pnpbp.2006.01.007.PMID 16647176. edit
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Neurootilisus&oldid=6379150"