Narva lahing (1918)

28. oktoobril 1918 algasid Saksa sõjalaevastikus rahutused, mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. 15. novembril läks Narvas võim Saksa soldatite nõukogu – Soldatenrati kätte.

Esimese katse Narvat vallutada pani Punaarmee toime juba 22. novembril 1918,

„,,Poliitiline olukord nõuab, et meie väed kohe vallutaksid Narva ja Pihkva. Saabunud teadetel on sakslased evakueerumas, kuid samal ajal organiseeritakse valgekaartlaste salku. Narva on tugevasti kindlustatud. On olemas traattõkked elektrivooluga. Positsioonidel seisavad neli patareid, helgiviskajad ja kuulipildujad.

Kästakse:

1. Jamburgi salk: 46. kütipolk, Viljandi eesti polk, meremeeste salk, 2 patareid, 2 eskadroni, 2 soomusautot – kokku 2200 meest – ja

2. Oudova salk: 3 roodu – 520 meest – 22. novembril kell 0500 üle piiri minna. Narva ära võtta ja eelväe osad asetada Narva-Jõesuu, Utria, Auvere jaama, Kulgu joonele.

3. Reserv: 54. polk, 47. polk (I pataljon), soomusrong, 2 eskadroni – kokku 685 meest – jääda Jamburgi ja olla täieliselt lahinguvalmis.

Peale Narva võtmist suurtükiväge mitte Narva linna sisse viia, vaid sisse võtta positsioonid Narva jõe idakaldal Jamburgi salga ülema näpunäidete järgi."

21. november 1918“

– Johannes Käspert "Proletaarne revolutsioon Eestis" 1928, nr 6 lk 10.

Narva jõe idakaldal asusid suunas Narva pealetungile Nõukogude Venemaa punakaardi 46. ja 47. kütipolk ja 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu 1. pataljoni (formeeritud Jamburgis septembris 1918, ülem Eduard Teiter) allüksused. Pealetungi toetasid 1–2 patareid (1. Eesti kommunistlik raskepatarei), mis avasid tule Narva linna pihta kell 7.30. Punaarmee väeosade pealetungi suund oli Jamburgi–Narva kivitee.

Jalaväe ahelikud liikusid linna poole mõlemal pool Narva–Jamburgi maanteed. Sakslased juhtisid oma suurtükitule Nõukogude patarei pihta, jalaväeosi lasid nad tulla traattõkete lähedusse ja siis avati nende pihta läheda maa peal tugeva kuulipilduja- ja suurtükitule. Ägedam laskmine oli käimas kella 8 ja 10 vahel.

Sakslased korraldasid vasturünnaku ja venelased löödi põgenema. Venelased kaotasid selles lahingus surnutena ja haavatutena ca 200 meest. Sakslased võtsid vangi 25 venelast (nende hulgas 1 sõduririides naise) ja said saagiks 4 raskekuulipildujat. Lahing lõppes kella 11 paiku. Eesti Rahvaväe üksused ei võtnud sellest lahingust osa.

Kulgu lahingus hukkus 80 peamiselt Viljandi kütipolgu ridades sõdinud meest, kes maeti hiljem linnasurnuaeda.^[2]

Pärast ebaõnnestunud pealetungi loobusid 46. ja 47. polgu sõdurid sõdimast ja taandusid Jamburgi poole, kus nad enamlaste mõju all olevate katteväeosade poolt tulevahetuses laiali aeti ning mässu juhid hukati.^[3]

27. novembril 1918 esitas Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee Narvas asuvatele Saksa vägedele ja linna elanikele ultimaatumi:

„Narva linna sõjaväelise ja tsiviilvõimude esindajatele, Saksa Sõdurite Saadikute Nõukogule, Saksa ülemjuhatusele ja kogu Narva linna elenikkonnale

27. november 1918. aasta Jamburgi linn

22. novembril k.a., kui Eestimaale naasvate emigrantide – tööliste ja talupoegade salk lähenes Narvale, võeti neid vastu suurtükkide, kuulipildujate- ja relvade tulega. Samal päeval saadi Saksa Soldatite Saadikute Narva Nõukogu poolt kirjalik teatis, selle kohta, et saksa sõdurid lahkuvad lähipäevil Narvast, andes üle linna kaitse kohalikele elanikele.

Emigrantide salgale saabus appi Vene SFNV Punaarmee regulaararmee salk. Meie eesmärk peab olema teada kõigile: talupoegade ja linnakehvikute võimu taastamine Eestimaal. Me saime andmeid selle kohta, et Narva linna valitsejad, saades teada meie linna saabumisest soovivad õhkida sillad ja hävitada ehitisi. Selle kohta teatab «Sõjanõukogu», kes on võtnud endale salga juhtimise: kellegi ei ole õigust osutada meile relvastatud vastupanu ja hävitada ehitisi, mis on loodud töölisklassi kolossaalse töö tulemusena.

Narva linna sildade rikkumine on hukatuslik Narva linnale. Narva linna täitevkomitee relvastatud jõud ja nõukogude asutused jätsid ka 3–4. märtsil öösel linna maha, pärast päeval vaenlasele vastupanu osutamist, selleks, et vältida Narva linna vaenlase poolt kahjustamist: sillad ja ehitised jäeti maha tervena, ilma neile kahju tegemata.

Kõigi rahvaste imperialistlik sõda on lõppenud, kuid jätkub kodusõda – töölisklassi sõda tema rõhujatega. Me kuulutame, et nõukogude võim Eestimaal taastatakse, isegi kui selleks tuleb valada verd – seepärast kuulutame: olge mõistlikud ja andke meile võimalus hõivata linn ilma verevalamise ja purustusteta. Me ei nõua, et meid võetakse vastu lillede ja muusikaga, nagu võtsite te vastu 4. märtsil Eestimaa proletariaadi orjastajaid, kuna meid võtab vastu vaimustusega kogu töölisklass, kuid nõuame takistamatud pääsu linna meie salkadele ja sildade ja ehituste terviklikkust…

Mingit verevalamist saksa soldatitega me ei soovi ja garanteerime neile vaba lahkumise kodumaale. Me eeldame, et Saksa soldatid ja Narva Soldatite Saadikute Nõukogu võtavad eeltoodu teadmiseks ja täidavad Berliini Tööliste ja Soldatite Nõukogu 22. novembri pleenumi otsust ja väldivad verevalamist.

Sõjanõukogu liikmed (allkirjad)

Eestimaa Revolutsioonilise komitee esindaja (allkiri)“

– ^[4]

Pärast 22. novembri lahingut arvestas 405. Saksa Landwehri rügemendi ülem punaarmeelaste uue pealetungi võimalusega ning asetati alaline Saksa vaatluspost Narva kindluse Hermani torni, kuna lennukite abil tehti pidevat luuret Narva–Jamburgi ja Oudova maantee suunas.

 

Narvas oli 1918. aasta novembriks formeeritud üks Eesti väeosa, 4. jalaväepolk, koosseisus 350 relvastatud Virumaa meest, aga rindel püsis veel kaks juhatust, eestlaste ja sakslaste oma. Alates 26. novembrist võtsid eesti väeosade mehed järk-järgult üle sakslaste Keldrimäe positsioonid Narva jõe idakaldal. 26. novembril saatis polkovnik Aleksander Seiman Jaanilinna 4 ohvitseri ja 32 sõdurit ja 27. novembril lisaks veel 4 ohvitseri ja 40 sõdurit. Salga ülesandeks oli valvata ja kaitsta Narva jõe kallast Kulgust kuni Piimaninani (Narva jõe käär 4 kilomeetrit Kulgust lõuna pool, Plüssa suudme vastas).

27. novembril püüdsid sakslased kinni Vene telefonogrammid, millest selgus, et venelased kavatsevad linna vallutada. Narva kaitseks oli 1918. aastal ehitatud Narva jõe idakaldale kaitsepositsioon, mille ankruks oli Keldrimäe. Selle ette ehitati kaitsekraave ja punkreid, ning vooluga laetud traattõke, mis kaitses Narvat laia kaarena 5 km ulatuses. 27. novembril pärast lõunat tutvustas eesliinil seisva 405. Saksa Landwehri rügemendi 2. kompanii ülem eesti ohvitsere kaitsesüsteemiga Jaanilinna ees. Õpetati eesti ohvitsere käsitama sakslased poolt samal päeval üle antud kuulipildujad ja miinipildujad. Õhtul pandi saksa vahipostide kõrvale välja ka eesti vahipostid. 27. novembril Saksa väeosad said käsu olla valmis Narvast lahkuma kahe tunni jooksul pärast käsu saabumist. Sakslased pidid jätma Narva järelkaitseosad, kuni Narva rajoonist on lahkunud kõik Saksa väed ja asutised.

Parema tiiva kindlustamiseks saadeti sama päeva õhtul kell 21.00 Kulgu rajooni 4. jalaväepolgu II pataljon alampolkovnik Paul Kunnuse juhatusel. II pataljonis oli 80 meest ühe raskekuulipildujaga. Peale selle oli mehi saadetud Narva-Jõesuusse, Riigikülla ja mujale. Narva jõe joonel oli eestlast umbes 750 meest kuulipildujateta ja suurtükkideta, sakslast umbes 500 meest kuulipildujatega, miinipildujatega ja 10 kergesuurtükiga. Kokku Narva jõe joonel: eestlasi – 1000 meest 7 kuulipildujaga ja ilma suurtükkideta, sakslasi – umbes 1800 meest 63 kuulipildujaga, 12 miinipildujaga ja 8 suurtükiga.

 

Keldrimäe lahing, milles figureerib Narva jõe idakalda Keldrimäe seljandik esimese lahingupaigana Vabadussõjas, arenes ägedaks 28. novembri hommikul pärast pikka vene kahurituld, kell 5.30 avasid Punaarmee suurtükid Narva pihta ägeda suurtükitule, tulistamise objektideks olid Narva linn, Jaanilinn, vene surnuaed Keldrimäel ja Keldrimägi. Keldrimäe kaitsjatele tungis Peterburi maanteed pidi peale 2800 punaväelast. Patareid tulistasid Žoržino (Novaja) ja Zaretšje külade suunast (Narva–Jamburgi kivitee rajoonis). Suurtükitule tulemusel süttisid Jaanilinnas mõned majad, suurtükituli on sihitud peaasjalikult linnale, kuna kaevikud Jaanilinna idaserval jäid tulest puutumata. Kell 6.30 ilmus silmapiirile vaenlase jalavägi. Ahelikud lähenesid linnale peamiselt Jamburgi kivitee suunast, mõlemal pool kiviteed. Raudtee juures venelaste jalaväeosad ilmusid metsatuka lääneservale, mis Jaanilinnast ligi 1200 meetrit idas, kuid jalaväe kallaletung löödi kella 8-ks kuulipilduja- ja suurtükitulega tagasi, pärastlõunaks olid tagasi löödud kõik enamlaste rünnakud Keldrimäele. Siis alustasid Saksa väeüksused tagasitõmbumist Keldrimäe kaevikutest. Ka eestlastele anti korraldus taganeda. Sakslased õhkisid Narva jõe sillad kell 15.30. Keldrimäe oli täitnud oma rolli^[5].

  Pikemalt artiklis Keldrimäe lahing

 

Ööl vastu 28. novembrit ületas 2. Viljandi kommunistlik kütipolk Narva jõe ja asus selle läänekaldal pealetungile – eesmärgiga vallutada Narva linn edelast. Hommikul kella 9 paiku ründas kütipolk ootamatult selja tagant sakslaste suurtükipatareid. Samal ajal liikus teine osa polgust Soldina jaama suunas, eesmärgiga purustada Narva seljataguses raudtee ja telegraafi-sideliinid. Selle manöövri tagajärjel kujunes olukord Joala väljal kella 10 ja 11 vahel kaitsjatele vägagi raskeks.

Olukorra päästis eestlaste ja sakslaste algatusrohke tegevus: osavalt suunati üks grupp mehi kuulipildujatega Joala metsast väljuva vaenlase aheliku tiivale; samal ajal pöördus Saksa suurtükipatarei ümber ning asus vastast hävitama läheda maa pealt kartetšitulega. Enamlased kandsid väga raskeid kaotusi. Ainuüksi surnutena jäi lahinguväljale 94 meest. Lahingus langes ka Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees Jaan Sihver. Kaotuste tagajärjel taganes 2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolk ning kell 11.30 oli seisukord Joala väljal ja kogu Narvas jälle täiesti kindel^[6].

Kella 11 paiku tegid Punaarmee väeosad ettevalmistusi ka Narva jõe ületamiseks paatidega Popovka küla kohal. Endise piiritusevabriku hoonetes asunud sakslaste salk koos eestlastest kaitseliitlastega (Narva kooliõpilased) asus kaitsele Narva jõe läänekaldale Popovka küla vastas. Rahvaväljaku rajoonis tulepositsioonil seisnud Saksa kergepatareist poolt rünnakuettevalmistusi tegevate punaväelaste seas lõhkesid esimesed Saksa mürsud Narva jõe idakaldal, Popovka küla kohal parajasti siis, kui kaks paaditäit venelasi on hakanud Siivertsi poole sõudma. Patarei tabava tule all vaenlase jõe ületamise katse nurjus ja jalavägi jooksis jõe idakaldal Popovka juures laiali.

Karlova kohale ilmus Punaarmee soomusrong, kes oma suurtükitulega lahingust osa võttis, tulistades Narva raudteejaama piirkonda. Sattus aga varsti Saksa patarei tule alla ja taganes Sala raudteejaama sihis. Lahing Jaanilinna ees rauges lõplikult kella 12-ks, vaenlane oli igal pool tagasi löödud.

Vapruse eest Joala lahingus said mõned eestlased Saksa II klassi Raudristi, teada on üks nimi: nooremallohvitser Arnold Jaago.^[7]

  Pikemalt artiklis Joala lahing

• G. Leets, "Kuidas algas Vabadussõda 15 aasta eest. Narva lahing 28. novembril 1918.", K.-Ü. "Põhja Eesti" kirjastus 1933.

• Перенесенный камень противоречит государственной трактовке истории