Napoleon III

Napoleon III (Charles Louis Napoléon Bonaparte; 20. aprill 1808 Pariis, Prantsusmaa – 9. jaanuar 1873 Chislehurst, Kent, Inglismaa) oli Prantsusmaa president aastatel 1848–1852, Prantsusmaa keiser 1852–1871 ning Andorra vürst 1848–1871.

Napoleon III oli Hollandi kuninga Lodewijk Napoleoni poeg ning Prantsusmaa keisri Napoleon I vennapoeg. Ta ema oli Hortense de Beauharnais, kes oli Napoleon I esimese abikaasa Joséphine de Beauharnais' tütar esimesest abielust.

Charles Louis Napoleon Bonaparte elas 1818. aastast ühes emaga Arenenbergi lossis Thurgaus, võttis 1830–1831 osa paavstivastasest liikumisest Romagnas ja pidas end Napoleon II surma (1832. aastal) järel Napoleon I pärijaks.

Toime pandud riigipöördekatse eest vangistati ta Strasbourgis 1836. aasta oktoobris ning saadeti Ameerikasse. Pöördunud sealt peagi tagasi, esitas ta Londonis mitmes töös (näiteks "Des ideés napoleóniennes" (1839)) oma programmi, pooldades rahvasõbralikku tsesaristlikku keisririiki, pauperismi kõrvaldamist riigivõimu kaasabil ja nii edasi. Välispoliitiliselt taotles ta Euroopa reorganiseerimist üldisel hääleõigusel põhinevateks rahvusriikideks, mis suudaksid Venemaale ja USA-le vastu seista.

Teisel võimuhaaramiskatsel vangistati Napoleon Boulogne'is 1840. aasta augustis, kuid mais 1846. aastal õnnestus tal aga Hami kindlusest Inglismaale põgeneda.

Pärast 1848. aasta revolutsiooni pöördus ta tagasi Pariisi, kus valiti rahvuskogu liikmeks ja 1848. aasta detsembris suure häälteenamusega Prantsuse Vabariigi presidendiks. Presidendina ajas Napoleon konservatiivset, klerikaalset poliitikat, mis kindlustas talle korda ja tugevat võimu nõudvate alalhoidlike elementide poolehoiu.

Kuna Rahvuskogu püüdis üldist hääleõigust kaotada, kehtestas ta 2. detsembril 1851 diktatuuri, 1799. aasta põhiseadusega sarnaneva konstitutsiooni, surus vastupanu Pariisis veriselt maha ja saades eluaegseks Prantsusmaa presidendiks, kuulutas end täpselt aasta hiljem keisriks, luues Teise keisririigi.

Keisrina edendas Napoleon III hoogsalt majanduselu, arendas Prantsusmaa raudteevõrku, ilustas Pariisi ja hoolitses mõnevõrra laiade masside hüveolu eest. Tema valitsusajal restaureeriti ajaloolisi monumente. Kuni 1860. aastani toetus ta rahvahääletustele (kõik rahvahääletused toetasid tema valitsust kuni keisririigi lõpuni välja), seejärel loodi valitav rahvaesindus. Kuid ta absolutistliku värvinguga sisepoliitika, mis toetus kirikule, sõjaväele ja bürokraatiale, põhjustas, hoolimata mõningaist liberaalseist mööndustest, üha suureneva vabariikliku opositsiooni. Püüdes aktiivse välispoliitikaga Prantsuse rahva kuulsusiha rahuldada, toetas Napoleon III koos Suurbritanniaga Türgimaad Krimmi sõjas ja näis 1856. aastal Pariisi rahu järel saavutavat esivõimu Euroopa mandril. Ta tahtis muuta Prantsusmaa Euroopa tugevaimaks riigiks, mis esialgu näis õnnestuvat.

Järgnevail aastail tõstis ta välispoliitikas esikohale rahvusliku põhimõtte, soodustas sõjas Austriaga 1859. aastal Itaalia ühinemisliikumist, saades kompensatsiooniks Savoia ja Nizza, kuid takistas samal ajal Rooma liidendamist Itaalia kuningriigiga. 1863. aastal ta toetas moraalselt Poola ülestõusu, mille Venemaa siiski maha surus. Ameerika kodusõjas mõtles ta algul Konföderatsiooni tunnustamisele, kuni USA valitsuse sõjapropaganda veenis maailma, et sõda peetakse orjuse kaotamise nimel. Lisaks ebaõnnestus ka Prantsusmaa interventsioon Mehhikos ja seal keisririigi asutamine (1863–1867). Samuti ei õnnestunud Napoleonil saada Preisimaalt tasu erapooletuks jäämise eest Austria-Preisi sõjas 1866. aastal ega omandada 1867. aastal Luksemburgi.

Nende välispoliitiliste aktsioonide tulemusena halvenesid suhted Austria-Ungari kaksikmonarhia dünastia Habsburgidega. Nii ei olnud Napoléonil 1870. aastal ühtegi liitlast, kui ta oli sunnitud avaliku arvamuse survel Preisimaale sõda kuulutama. Kuid Sedani all sai keisri armee täielikult lüüa ning ta ise langes sõjavangi. Seepeale kuulutati ta sõja kaotuses süüdlaseks ning monarhia kaotati. Napoléon veetis oma viimased eluaastad Inglismaal eksiilis.