Meediatööstus

Mõiste "meedia" all mõeldakse üldjuhul organiseeritud viisil faktide, arvamuste, meelelahutuse ja muu teabe levitamist. Teatud määratluses viidatakse sellega ka grupile ettevõtete üksustele, kirjastajatele, ajakirjanikele ning teistele seotud elukutsetele ja sideteenuse tööstustele. Meedia alla kuuluvad nii meelelahutuse kui ka uudiste tööstusharud, mille vahekord pole alati selgepiiriliselt määratletav.^[4][5]

Mõiste "massimeedia", mille all mõeldi sidevahendeid eesmärgiga jõudmaks inimmassideni, pärineb 1923. aastast. Massimeedia hõlmab suurel hulgal institutsioone ja üksikisikuid, kes erinevad oma eesmärkidelt, ulatuselt, metoodikalt ja ka kultuuriliselt kontekstilt. See sisaldab kõiksugust teavet ja viise suhtlemaks suurte inimgruppidega alates käsitsi valmistatud tähistest kuni rahvusvahelise uudistevõrguni. Nii on see tõhus vahend nii kommunikatsiooniks, teabeleviks, reklaaminduseks, turunduseks kui ka selleks, et väljendada ja edastada oma seisukohti, arvamust ning ideid konkreetsetele sihtrühmadele või tervele üldsusele. Ei ole standardit, kui suur peab olema publik, et suhtlusest võiks rääkida kui massikommunikatsioonist.^[4][5]

Meedia töötati välja eesmärgiga, et levitada teavet rahvamassideni. Selle tekkest alates on seda kasutatud veel harimiseks, meelelahutuste pakkumiseks, poliitilise platvormina kui ka ametlike teadaannete edastamiseks.^[6]

Kõige enam on meedia- ja meelelahutustööstust vorminud neli leiutist: trükimeedia, raadio, televisioon ja internet.^[7]

Esimene trükitud kujul ajaleht pärineb 17. ja esimene ajakiri 18. sajandist. Meedia hakkas arenema koos tehnoloogiasaavutustega. 19. sajandil leiutati fotograafia, telefon, filmikunst ja fonograaf ning asutati ka esimene reklaamiagentuur. Esimeseks reklaamiagentuuriks oli 1841. aastal Philadelphias asutatud Volney B. Palmer. 1860. aastatel oli üksnes New Yorgis üle 20 reklaamiagentuuri. Reklaamid kui müüdav materjal tegid võimalikuks trükimeedia ja sellega koos paberile trükitud teabe laialdasema leviku.^[6][7]

20. sajandi alguses töötati välja esmane kaasaegne meedia. Sellest ajast pärineb esimene täispikk film, kaasaskantav fonograaf, raadio ja raadiojaamad. Raadio sai reklaaminduse keskmeks 1920. aastatel.^[6][7]

Televisioon leiutati 1920. aastail. 20. sajandi keskpaigas hindade langemisel jõudis värviteler USA massiturule ja muutus kaubanduse keskmeks. Sajandi keskpaigal edastati ka esimene televisioonisaade ning ajalehed ja ajakirjad läksid üle digiplatvormile.^[6][7]

Arvutite väljatöötamine algas juba 19. sajandil ning esimene kaubandusliku otstarbega arvuti pärineb 20. sajandi keskpaigast. Laiemalt võeti arvutid kasutusele 20. sajandi lõpus ning sel ajal tekkisid ka esimesed sülearvutid.^[8]

Interneti väljatöötamist alustati 1960. aastail USA-s, siis kui tekkis vajadus ühendada akadeemilises, kaitse- ja sõjandusvaldkonnas töötavad arvutid standardsesse ja töökindlasse võrku. Interneti sünnipäevaks võib pidada 1. septembrit 1969, kui tööle saadi esimene proovivõrk. 1987. aastal avati see teenus kõikidele soovijatele ning see hakkas kandma nime Internet. Selle areng oli kiire ning 1990. aastate alguses, omades peaaegu ülemaailmset levikut, kujunes see uueks meediakanaliks. Eesti liitus internetiga pärast taasiseseisvumist 1991. aastal.^[9]

20. sajandi lõpus võeti kasutusele ka kaabeltelevisioon, tõusid esile arvutimängud ja töötati välja laserplaat.^[6]

21. sajandi alguse meediatööstust iseloomustab:

• ajalehtede ja ajalehereklaamide müügi vähenemine,
• interaktiivse meedia (eriti interneti) areng,
• digitaalse filmi ja televisiooni esiletõus,
• elektroonilise meedia edendamine,
• internetireklaaminduse kasv,
• meediat tarbivate inimeste arvu ülemaailmne suurenemine,
• kasvav meediale kulutatav aeg .^[2][3][6]

Järjest tähtsamaks teguriks tänapäeva meelelahutuses ja meedias on muutumas mobiiltelefonidel põhinev ning ühtlasi on tugevnenud konkurents meelelahutuse edastusplatvormide vahel. Kõik sektorid seisavad väljakutsete ees tänu järjest uuematele loodavatele alternatiividele. Meelelahutus- ja kirjastuskontsernid on sunnitud arenema, et toime tulla tehnoloogiliste uuenduste ja tarbijate suurenevate nõudmistega.^[3]

Globaalsete meediaettevõtete reklaamitulud on aga pärast finantskriisi 2008. ja 2009. aastal oluliselt kasvanud, ulatudes 427 miljardi dollarini 2011. aastal. Prognoositavalt kasvab see ligikaudu 449 miljardi dollarini 2012. aastal. Suurim osa kasvust on toimunud tänu veebimeediale ning kiiremini kasvavad turud asuvad arengumaades nagu Hiina, India ja Brasiilia. Ühe olulisema osa reklaamitulust moodustabki veebis paiknev meelelahutus- ja meediaturg. Näiteks 2012. aasta alguses oli USA kodudes ja äripindadel umbes 88 miljonit interneti püsiühendust ning üle 105 miljoni mobiilse interneti kliendi.^[3]

Toimunud kiired muutused on viinud muutusteni ka tarbijate harjumustes ning üha enam omatakse kontrolli selle üle, mida vaadatakse, loetakse või kuulatakse. Tänu tänapäevastele elektroonilistele võimalustele ja pakkumistele saavad tarbijad tarbida meediat ja meelelahutust vastavalt oma soovidele ja tujule.^[3]

Võimalused kontrolli omamiseks:

• toote hinnakujundus – tasuta juurdepääs, makstud allalaadimised täieliku omamisega või makse iga vaatamise pealt,
• mobiilsus – ühekordne faili allalaadimine ja selle hilisem kasutamine eri seadmetes,
• viivitustega vaatamine ja kuulamine – võimalik vaadata telesaateid digitaalsete videosalvestistena endale sobival ajal.^[3]

 

Meediatööstust iseloomustab suurema osa uudiste ja meelelahutustoodangu pärinemine koondunud ettevõtete gruppidelt. Suur osa rahvusvahelisi ja enamik meediaväljaandeid USA-s kuuluvad vaid loetud hulgal suurettevõtetele ehk korporatsioonidele. Need hõlmavad nii rahvusvahelisi uudistekanaleid, ajakirju, televisiooni, raamatuid, muusikat, filme ning tütarettevõtetena veel ka suuri kaubanduskette, millest viimast ei loeta küll meedia alla. Paljud ettevõtetest on tulemused hiljutistest ühinemistest ja ülevõtmistest ning on olemas kõik võimalused veel suuremaks konsolideerumiseks tulevikus.^[5]

Aastatega on maailmas domineerivate meediaettevõtete hulk järjest vähenenud:

• 1984 – 50
• 1987 – 26,
• 1990 – 23,
• 1993 – alla 20,
• 1996 – kümmekond.^[2]

Seni suurim ühinemine meediatööstuses leidis aset 2000. aastal, kui selle aja maailma suurim internetifirma America Online (AOL) ostis üles maailma suurima meediakontserni Time Warner. Sedasi tekkis uus hiidfirma AOL Time Warner.^[2]

2001. aastal olid suurimateks meediakontsernideks, mis hõlmasid suurel hulgal väiksemaid ettevõtteid kogu maailmas, AOL Time Warner, Walt Disney Company, Bertelsmann AG, Viacom ja News Corporation.^[10]

Kirjeldatud protsessid on üldjoontes toimunud ka Eestis. Eesti meedia on võtnud omaks Ameerikale omase liberaalse infoturu mudeli, mille järgi peetakse infot eelkõige just müügiartikliks ja indiviidi kui tarbija vajaduste rahuldajaks.^[2]

Eestis toimunud muutused on olnud aga sadu kordi väiksemas mastaabis, kuid mõned tendentsid tõusevad selgelt esile. Näiteks püüavad siinsed ettevõtted kasvada ja koondada eri tüüpi meediavaldkonnad suuremate ettevõtete kätte.^[2]

2004. aastaks oli vähem kui kümne aastaga välja arenenud seitse suuremat meediaettevõtet – Eesti Meedia, Ekspress Grupp, Äripäeva kirjastus trükimeedias, Trio LSL Raadiogrupp, Mediainvest Holding ja Sky Media raadioäris, TV3 teles. Eestis tuleb esile ka kaks meediakontserni – Eesti Meedia ja Ekspress Grupp.^[2] Ainus eestikeelne uudisteagentuur on Soome päritolu Alma Media kontserni kuuluv Baltic News Service.

Eesti tänapäevase meediaturu arengut saab vaadelda alates 1989. aastast.

• 1989–1995 – sündis reklaamiturg, algas uute väljaannete, tele- ja raadiokanalite teke ning vanad kommertsialiseerusid.
• 1995–1998 – toimus Eesti meediaturul positsioonivõitlus ja meediaettevõtted hakkasid kasvama kontsernideks.
• 1998–2000 – hakati üha enam kaasama väliskapitali, konkurents viis hiigelkahjumiteni.
• 2000–2004 – hakkas toimuma stabiilne areng, sõlmiti kokkuleppeid meediagruppide vahel ning hägustuma piirid eri meedialiikide ning meedia- ja telekommunikatsiooniettevõtete vahel.^[2]