[go: up one dir, main page]
Vikipeedia

Menandros

Menandros (vanakreeka keeles Μένανδρος, ladinapäraselt Menander; 342/341 eKr – 291/290 eKr) oli vanakreeka näitekirjanik, Ateena uue komöödia tuntuim esindaja.[1] Ta olevat kirjutanud 105[2], 108[3] või 109[4] komöödiat ja võitnud lenaiade festivalil kaheksal korral auhinna.[5] Ei ole teada, kui mitu korda ta võitis linnadionüüsiate festivalil.

Menandros. Rooma keisririigi aegne koopia kreeka originaalist (ca. 343–291 eKr). Marmor, Vatikani muuseum

Menandros oli antiikajal menukas autor, ent tema teosed läksid keskajal kaotsi ning tänapäeval on need tuntud peamiselt papüürustel säilinud katkenditena. Peaaegu tervikuna on meieni jõudnud ainult üks komöödia, "Dyskolos" ("Pahurdaja").

Elukäik ja looming

muuda
 
Istuv poeet (nn Menandros) komöödiamaskidega, Rooma-aegne reljeef, pärit vahemikust 1. sajand eKr – 1. sajandi algus pKr. Princetoni Ülikooli kunstimuuseum

Menandrose vanemad Diopeithes ja Hegestrate olid heal järjel. Isa Diopeithest samastatakse harilikult Ateena väejuhiga, kellest kirjutab Demosthenes.[6] On arvatud, et Menandrose huvi komöödia vastu pärines onult Alexiselt, kes oli samuti komöödiakirjanik.[7]

Menandros oli peripateetik Theophrastose sõber ja võib-olla ka õpilane, ta sai hästi läbi Ateena diktaatori Phaleroni Demetriosega[8] ning teenis efeebina koos Epikurosega.[9] Alkiphron jutustab loo sellest, kuidas Egiptuse valitseja Ptolemaios I Soter hindas Menandrost nii väga, et kutsus ta oma õukonda, ent poeet olevat eelistanud oma elamist Pireuses ning hetääri Glykera seltskonda.[10]

Ovidiuse "Ibise" skoliasti märkuse järgi uppus Menandros vannis[11] ja ta kaasmaalased olevat talle püstitanud hauamonumendi Ateenasse viiva tee äärde, kus seda nägi ka Kreeka eri maakondi kirjeldanud Pausanias.[12]

Menandrose rivaal komöödiakirjanikuna (ja mõnede arvates ka Glykera armastajana) oli Philemon, kes olevat omal ajal olnud Menandrosest populaarsemgi.

Ei ole teada, kui kaua säilisid Menandrose teoste terviktekstid, kuid 23 neist olevat koos Michael Psellose kommentaaridega olnud käibel Konstantinoopolis 11. sajandil. Menandrost kiidab Plutarchos oma teoses "Menandrose ja Aristophanese võrdlus"[13] ning Quintilianus oma "Kõnekunstiõpetuses", kes toetas ka pärimust, mille järgi Menandros olevat olnud Charisiose nime all säilinud kõnede autor.[14]

 
Menandros. Fresko, Casa del Menandro, Pompeii

Võrreldes vana atika komöödiaga, mille peamine esindaja on Aristophanes, on Menandrose teosed nii vormi kui sisu poolest erinevad. Vormiliselt on Menandrose komöödiates viis osa, mille vaheline aeg on täidetud koori-interluudiumitega, mille jaoks ei ole kirjutatud laule ega dialooge.[15] Tegevuskohaks on tavaliselt linna- või külatänav, sagedased motiivid on võrgutatud tüdruk, hüljatud laps, äratundmine märkide järgi, põgenemised, kaksikute segiminek, surnuks peetud kangelaste naasmine jne.[15] Vanaatika komöödiaga võrreldes ei iseloomusta Menandrose teoseid mütoloogilisus ega poliitiline päevakajalisus.[15] Need kujutavad pigem lihtsustatult keskklassi perekonnaelu, tuginedes tugevalt stereotüüpsetele karakteritele, nagu sõdur, filosoof, parasiit, hetäär.[16]

Menandros armastas oma teostes kasutada vanasõnalisi väljendeid ja sententse, nendest pandi hiljem kokku eraldi kogumik (peamiselt üherealised sententsid ehk monostihhid), mis oli käibel kooliõpetuses.[17]

Menandrose komöödiad olid eeskujuks Rooma komöödiakirjanikele, nii põhinevad tema teostel Terentiuse "Eunuchus", "Andria", "Heauton Timorumenos" ja "Adelphoe" (mõnel juhul on kombineeritud mitme komöödia materjali). Ka Plautuse "Bacchides" ja "Stichus" arvatakse põhinevat Menandrose originaalidel. Teda jäljendasid ka Caecilius Statius, Luscius Lanuvinus, Turpilius ja Atilius.

Menandrosele omistatakse ka mõnede epigrammide autorsus; "Suda"[3] omistab talle ka kirjad Ptolemaios I Soterile ning mõned proosateosed.

Loomingu kaotsiminek ja taasavastamine

muuda

Suurem osa Menandrose loomingut sisaldavatest käsikirjadest hävis keskajal (arvatavasti 7.–8. sajandil), teati vaid tuhatkond tsitaati, mis ulatusid mõnest sõnast paariteistkümne reani.[15] Väidetavalt olevat Federico da Montefeltro raamatukogu Urbinos sisaldanud Menandrose kõiki teoseid, ent see koodeks läks ilmselt varsti kaduma, v-o siis, kui Cesare Borgia Urbino hõivas.[18]

19. sajandil kogusid Menandrose säilinud (s.o teiste autorite tsiteeritud) fragmendid kokku Augustus Meineke ("Fragmenta Comicorum Graecorum", IV köide, 1841) ja Theodor Kock ("Comicorum Atticorum Fragmenta", III köide, 1888). Need sisaldavad u 1650 värsirida või selle osa, millele lisandub terve hulk üksikuid sõnu, mida tsiteerivad antiikaja leksikograafid.

 
Papüürusfragment, mis sisaldab komöödia "Perikeiromene" ridu 976–1008 (P. Oxy. II 211, 1. või 2. sajand pKr)

Olukord muutus oluliselt 20. sajandi alguses, kui leiti nn Kairo koodeks, mis avaldati 1907. aastal. See sisaldas pikemaid osi komöödiatest "Samia" ("Samoslanna"), "Perikeiromene" ("Äralõigatud palmik") ja "Epitrepontes" ("Vahekohus"), lõigu komöödiast "Heros" ("Kangelane") ning veel ühe fragmendi identifitseerimata teosest. Juba 1906. aastal oli avaldatud muumiakartonnaažist leitud 115 rida komöödiast "Sikyonioi" ("Sikyonlased").

1959. aastal avaldati Bodmeri papüüruste hulgast leitud peaaegu terviklik komöödia "Dyskolos" ("Pahurdaja"), veel katkendeid "Samoslannast" ja umbes pool "Kilbikomöödiast" ("Aspis"). 1960. aastate lõpus leiti muumiakartonnaažist veel katkendeid "Sikyonlastest", mis osutus sama käsikirja osaks, mis 1906. aastal avaldatud leid.[19]

 
Menandros. Rooma koopia Praxitelese poegade Kephisodotose ja Timarchose 4. sajandist eKr pärineva originaali järgi. Marmor, Ermitaaž, Peterburi

2003. aastal leiti Vatikani raamatukogust palimpsest, mis oli 9. sajandil üle kirjutatud süüriakeelse vaimuliku tekstiga. Pärgamendi mahakustutatud tekstikiht osutus 4. sajandi Menandrose käsikirjaks. Säilinud lehtedel on osa "Pahurdajast" ning 200 rida identifitseerimata komöödiast.[20][21]

Komöödiad

muuda

Pikemad katkendid

muuda
  • "Aspis" ("Kilp"; säilinud umbes pool)
  • "Dyskolos" ("Pahurdaja"; peaaegu tervik; eesti keeles "Vanakreeka kirjanduse antoloogias", Tallinn: Varrak, 2006, lk 323–370, tõlkinud ja kommenteerinud Mari Murdvee)
  • "Epitrepontes" ("Vahekohus", suurem osa; eesti keeles katkendid "Kreeka kirjanduse antoloogias", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 471–478, tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats)
  • "Perikeiromene" ("Äralõigatud palmik"; umbes pool)
  • "Samia" ("Samoslanna"; viiest osast neli)
  • "Sikyonioi" ("Sikyonlased"; umbes pool)

Üksikute fragmentidena säilinud

muuda
  • "Adelphoi" ("Vennad")
  • "Anatithemene" või "Messenia" ("Messenelanna")
  • "Andria" ("Androslanna")
  • "Androgynos" ("Androgüün") või "Kres" ("Kreetalane")
  • "Anepsioi" ("Nõod")
  • "Aphrodisia" ("Armuasjad") või "Aphrodisios"
  • "Apistos" ("Umbusklik")
  • "Arrhephoros" ("Pühaasjade kandja") või "Auletris" ("Aulosemängijanna")
  • "Auton Penthon" ("Enesehaletseja")
  • "Boiotis" ("Boiootlanna")
  • "Chalkeia" või "Chalkis"
  • "Chera" ("Lesk")
  • "Daktylios" ("Sõrmus")
  • "Dardanos"
  • "Deisidaimon" ("Ebausklik")
  • "Demiourgos" ("Demiurg")
  • "Didymai" ("Kaksikõed")
  • "Dis Exapaton" ("Kaksikpettus")
  • "Empimpramene" ("Süüdatu")
  • "Encheiridion" ("Käsiraamat")
  • "Epangellomenos" ("Lubaja")
  • "Ephesios" ("Efesoslane")
  • "Epikleros" ("Pärijanna")
  • "Eunouchos" ("Eunuhh")
  • "Georgos" ("Talupoeg")
  • "Halieis" ("Kalamehed")
  • "Heauton Timoroumenos" ("Enesepiinaja")
  • "Heniochos" ("Vankrijuht")
  • "Heros" ("Kangelane")
  • "Hiereia" ("Preestrinna")
  • "Hippokomos" ("Tallipoiss")
  • "Homopatrioi" ("Sama isa lapsed")
  • "Hydria" ("Veekann")
  • "Hymnis"
  • "Hypobolimaios" ("Sohilaps") või "Agroikos" ("Maamees")
  • "Imbrioi" ("Imbroslased")
  • "Kanephoros" ("Korvikandja")
  • "Karchedonios" ("Kartaagolane")
  • "Karine" ("Kaarlanna")
  • "Katapseudomenos" ("Valesüüdistaja")
  • "Kekryphalos" ("Juuksevõrk")
  • "Kitharistes" ("Kitaaramängija")
  • "Knidia" ("Knidoslanna")
  • "Kolax" ("Lipitseja")
  • "Koneiazomenai" ("Mürkputkejoojad")
  • "Kybernetai" ("Tüürimehed")
  • "Leukadia" ("Leukaslanna")
  • "Lokroi" ("Lokrislased")
  • "Menagyrtes" ("Rhea preester")
  • "Methe" ("Purjusolek")
  • "Misogynes" ("Naisevihkaja")
  • "Misoumenos" ("Vihatud mees")
  • "Naukleros" ("Laevakapten")
  • "Nomothetes" ("Seadusandja")
  • "Olynthia" ("Olynthoslanna")
  • "Orge" ("Viha")
  • "Paidion" ("Lapseke")
  • "Pallake" ("Konkubiin")
  • "Parakatatheke" ("Hoius")
  • "Perinthia" ("Perinthoslanna")
  • "Phanion"
  • "Phasma" ("Ilmutis")
  • "Philadelphoi" ("Vennaarmastajad")
  • "Plokion" ("Kaelakee")
  • "Poloumenoi" ("Mehed müügiks")
  • "Proenkalon"
  • "Progamoi" ("Abiellujad")
  • "Pseudherakles" ("Liba-Herakles")
  • "Psophodees" ("Mürapelgur")
  • "Rhapizomene" ("Kõrvakiilu saaja")
  • "Storphiappos"
  • "Stratiotai" ("Sõdurid")
  • "Synaristosai" ("Lõunakaaslannad")
  • "Synepheboi" ("Sünefeebid")
  • "Synerosa" ("Armunud naine")
  • "Thais"
  • "Theophoroumene" ("Jumalast haaratu")
  • "Thesaurus" ("Varandus")
  • "Thettale" ("Tessaallanna")
  • "Thrasyleon"
  • "Thyroros" ("Uksehoidja")
  • "Titthe" ("Amm")
  • "Trophonios"
  • "Xenologos" ("Võõramaalaste lugeja")

Tekstiväljaanded

muuda

Menandrose halvemini säilinud komöödiate osas on originaalteksti tänapäevane standardväljaanne Rudolf Kasseli ja Colin Austini koostatud ja toimetatud "Poetae Comici Graeci", köide VI.2: "Menander: testimonia et fragmenta apud scriptores servata" (Berlin, New York: de Gruyter, 1998). See sisaldab lisaks Menandrose kohta käivatele testimooniumitele neid fragmente, mis on säilinud teiste antiikautorite teostes; papüürusmaterjali hõlmav köide on seni ilmumata.

Paremini säilinud komöödiate osas on käepärane W. Geoffrey Arnotti kolmeköiteline vanakreeka-inglise paralleeltekstiga väljaanne sarjas "Loeb Classical Library" (Cambridge and London: Harvard University Press, 1979 (I), 1996 (II), 2000 (III)). Sarjas "Oxford Classical Texts" on avaldatud Francis Henry Sandbachi valikväljaanne (Oxford: Clarendon Press, 1972, täiendatud ja parandatud väljaanne 1990).

Viited

muuda
  1. ↑ Konstan, David (2010). Menander of Athens. Oxford: Oxford University Press. Lk 3–6. ISBN 0199805199.
  2. ↑ Apollodoros, "Kroonika", fr. 43 (teda tsiteerib Aulus Gellius, "Atika ööd", 17.4).
  3. ↑ 3,0 3,1 Suda μ 589[alaline kõdulink].
  4. ↑ Aulus Gellius, "Atika ööd", 17.4.
  5. ↑ Apollodoros, "Kroonika", fr. 43.
  6. ↑ Demosthenes, "Chersonesosest", 6.
  7. ↑ 'A Short History of Comedy', Prolegomena De Comoedia, 3.
  8. ↑ Phaedrus, "Valmid", 5.1.
  9. ↑ Strabon, "Geograafia", 14.1.18.
  10. ↑ Alkiphron, "Kirjad", 4.18 [2.3]. Eestikeelset tõlget sellest kirjast vt "Vanakreeka kirjanduse antoloogia", Tallinn: Varrak, lk 422–424, tõlkinud Ivo Volt.
  11. ↑ "Ibis", skolion rea 591 juurde.
  12. ↑ Pausanias, "Kreeka kirjeldus", 1.2.2.
  13. ↑ Plutarchos, "Moralia", 853–854.
  14. ↑ Quintilianus, "Kõnekunstiõpetus", 10.1.69.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 "Vanakreeka kirjanduse antoloogia", Tallinn: Varrak, 2006, lk 322.
  16. ↑ "Vanakreeka kirjanduse antoloogia", Tallinn: Varrak, 2006, lk 323.
  17. ↑ Vt Siegfried Jaekel, Menandri sententiae, Leipzig: Teubner, 1964; Carlo Pernigotti, Menandri sententiae, Firenze: Olschki, 2008.
  18. ↑ Jacob Burckhardt, "Itaalia renessansikultuur", tõlkinud Ilmar Vene, Tartu: Ilmamaa, 2003, lk 167 ja märkus 107, lk 495.
  19. ↑ Menander: Plays and Fragments, tr. Norma Miller. Penguin 1987, p. 15.
  20. ↑ Dieter Harlfinger, "Warten auf Menander im Vatikan. 400 griechische Komödienverse in einer syrischen Palimpsest-Handschrift entdeckt", Forum Classicum, 2004 (inglise keeles: Roger Pearse, "Waiting for Menander in the Vatican: 400 verses of Greek comedy discovered in a Syriac palimpsest manuscript").
  21. ↑ F. D’Aiuto, "Graeca in codici orientali della Biblioteca Vaticana (con i resti di un manoscritto tardoantico delle commedie di Menandro)", in: Tra Oriente e Occidente. Scritture e libri greci fra le regioni orientali di Bisanzio e l’Italia, a cura di Lidia Perria, Roma 2003 (= Testi e studi bizantino-neoellenici XIV), lk 227–296 (eriti lk 266–283 ja tahvlid 13–14).

Kirjandus

muuda

Raamatuid

muuda
  • Frost, K. B. (1988). Exits and Entrances in Menander. Oxford: Clarendon Press.
  • Goldberg, Sander M. (1980). The Making of Menander’s Comedy. Berkeley: University of California Press.
  • Lape, Susan (2004). Reproducing Athens: Menander's Comedy, Democratic Culture, and the Hellenistic City. Princeton, NJ: Princeton University Press.
  • Nervegna, Sebastiana (2013). Menander in Antiquity: The Contexts of Reception. Cambridge; New York: Cambridge University Press.
  • Papaioannou, Sophia; Petrides, Antonis K., eds. (2010). New Perspectives on Postclassical Comedy. Pierides, 2. Newcastle upon Tyne: Cambridge Scholars Publishing.
  • Petrides, Antonis K. (2014). Menander, New Comedy and the Visual. Cambridge: Cambridge University Press.
  • Sommerstein, Alan H., ed. (2014). Menander in Contexts. New York: Routledge.
  • Traill, Ariana (2008). Women and the Comic Plot in Menander. Cambridge: Cambridge University Press.
  • Walton, Michael; Arnott, Peter D. (1996). Menander and the Making of Comedy. Westport, CT: Greenwood.

Artikleid

muuda
  • Cox, Cheryl Anne (2002). "Crossing Boundaries Through Marriage in Menander’s Dyskolos." Classical Quarterly 52: 391–394.
  • Csapo, E. (1999). "Performance and Iconographic Tradition in the Illustrations of Menander." Syllecta Classica 6: 154-188.
  • Glazebrook, Allison (2015). "A Hierarchy of Violence? Sex Slaves, Parthenoi, and Rape in Menander's Epitrepontes." Helios, 42(1): 81-101.
  • Gutzwiller, Kathryn; Çelik, Ömer (2012). "New Menander Mosaics from Antioch." American Journal of Archaeology 116:573–623.

Välislingid

muuda
  Menandros – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Menandros&oldid=6401962"