Laiuse ordulinnus

 

Laiuse linnus on ehitatud tõenäoliselt juba 14. sajandi algul majalinnusena või laiendatud tornlinnusena. Varsti ehitati ka madal ringmüürkastell, mis rajati kaaravadega vundamendile.^[1] 1406. aastast pärinevad vanimad teated Laiuse linnuse kohta, aastatel 1416 ja 1417 mainitakse "Laiuse linnusekrahvi"^[2] ning 1423. aastal ordumeister Siegfried Lander von Sponheimi eestvõttel tehtud suuremahulisi ehitustöid,^[3] mille käigus laiendati ja paksendati kastelli ringmüüri ning varustati linnus loode-, kirde- ja kagunurgal tulirelvadele kohandatud ümartornidega.^[4]

Orduriigi kirdeosas asunud Laiuse ordulinnus kujutas endast olulise maantee teetõkkelinnust. Laiuse kandist läbi läinud tee ühendas Tartu–Jõhvi ja Tallinna–Tartu maanteed ning mööda seda teed pääses idapoolsele Virumaale ja sealt edasi Venemaale.^[3] 15. sajandi esimesel poolel ettevõetud põhjalikud ümberehitustööd johtusid suuresti teravnevate suhete tõttu ordu ja Tartu piiskopkonna vahel. Viimase aktiveerunud ehitustegevus linnustes oli selgelt suunatud eelkõige ordu vastu.^[5] Ka 14. sajandi algul, kui tõenäoliselt algkavatis rajati, käis Liivimaal suur kodusõda.

Orduaegse haldusjaotuse järgi jäi Laiuse linnus Viljandi komtuurkonda ja talitses Kursi linnuse abilinnusena.^[3]

Linnuse kõrvale ja võimalik, et osalt ka eeslinnuse sisse, tekkis keskajal väike alev.^[3]

1520–1546 märgiti Laiuse linnusepealikuna Otmar von Galenit.^[6]

 

24. jaanuaril 1558 tungisid Moskva väed Vastseliina juures Tartu piiskopkonda ja puhkes Liivi sõda. Osa Vene vägedest möödus Tartust ja jõudis 30. jaanuaril Laiuse piirkonda. Seal rüüstanud ja põletanud, saabusid nad linnuse alla ning põletasid maha talli ja teisi hooneid. Linnust kaitsti ägedalt, mistõttu Moskva väed kandsid suuri kaotusi. Linnuseülem Frederick de Grave sai raskelt haavata ja kroonikakirjutaja Johann Renneri (suri 1583) väitel tapeti 400 talupoega, kellest 250 olid lapsed. 2. veebruaril lahkusid venelased Kärkna piirkonda. Moskva vägede järel liikus ordumeister Wilhelm von Fürstenberg (suri 1568), kes oli Viljandist Tartu piiskopkonda saabunud ja saanud teada, et vaenlane on läinud Laiusele.^[7]

 

Augustis 1558 piirasid venelased taas Laiuse ordulinnust, mida kaitses vaid 34 meest Frederick de Grave juhtimisel. Pärast vürst Pjotr Ivanovitš Šuiski (suri 1564) ja Pavel Petrovitš Zabolotski mitmekordseid nõudmisi alistus garnison 5. augustil ja andis linnuse üle. Neil lubati igaühel oma varaga linnusest lahkuda ja Grave otsustas suunduda oma väega Viljandisse. Olnud aga linnusest kahe miili kaugusele jõudnud, ründas neid üks teine venelaste väesalk, kusjuures venelasi abistasid talupojad, kes olid Gravega tema ranguse tõttu vaenujalal. Kokkupõrkes hukkus viis sakslast, ülejäänud vangistati ja vaid mõnel üksikul õnnestus põgeneda. Vangistatud, kelle hulgas oli ka raskelt haavata saanud Grave, viidi Tartusse ja nende vankrid rüüstati. Šuiski määras Laiuse linnusepealikuks Peter Gollowitzi (Ivar Leimus on oletanud, et tegelik perekonnanimi võis olla Golovin).^[8]

 

14. detsembril 1559 tulid ordu ratsanikud ja sõjasulased eesotsas ordumeistri Gotthard Kettleriga (suri 1587) Kärknalt Laiusele ja asusid piirama linnust, mida kaitses umbes 500 meest. Rakverest oli Laiuse suunas teel 300-meheline Vene väesalk, kuid kui nad olid linnusest poole miili kaugusel ja nendeni jõudis teade linnuse piiramisest, läksid nad Rakverre tagasi. Ordu andis suurtükkidest linnusele tuld ja neli lipkonda sõjasulaseid koos väejuhtidega jooksid linnusele tormi. Lipukandja Hans Uthermarcke sai kiviga kuklasse ja kukkus, kuid kutsus teisi siiski endale järgnema. Ülesnäidatud vahvuse eest kinkis ordumeister talle sametrüü. Linnuse garnison aga loopis müüridelt ründajaile kive kaela, mistõttu viimased olid sunnitud tagasi tõmbuma. 16. detsembril alustati uut tormijooksu, mis ebaõnnestus ja tõi kaasa ordu sõjameeste hukkumise. Orduväed jätkasid tulistamist, mispeale linnuse garnison soovis pidada läbirääkimisi. Läbirääkijaks määrati Kuldīga komtuur Heinrich Steding koos mitme kaaslasega. Läbirääkimiste käigus jõuti venelaste soovini saada õigus linnusest oma varaga puutumatult lahkuda ja Salomon Henning (1528–1589) saadeti ordumeistri juurde sellist õigust küsima. Orduväe ülemad aga soovitasid meistril sellist turvet mitte anda, kuna linnuse vallutamine õnnestuks niisamagi ja tekitaks venelastes hirmu. Läbirääkimised katkesid ning 17. detsembril korraldati jälle tormijooks. Venelased aga andsid linnusest nii tugevasti tuld, et Renneri andmeil sai surma 384 ordu sõjasulast ühes Franz Straszborchi ja Plate lipkondadega. Samuti hukkus sõjasulaste pealik Evert Schladoth. Mõlemad ordu kartaunid olid mudas ja kasutuskõlbmatud, lisaks oli otsakorral laskemoon. 19. detsembri öösel lahkus orduvägi Põltsamaale, mida venelased müüridel rõõmuhõisetega tähistasid.^[9]

1582. aastal sõlmitud Jam Zapolski rahuga läks Laiuse piirkond Poola-Leedu võimu alla.^[3] Linnusest sai Laiuse staarostkonna keskus.

 

Sõjategevusest hoolimata oli linnus ja võib-olla ka osa alevist säilinud. 1590. aastatel väidetakse alevis elanut üle 200 inimese.^[3]

1600. aasta septembris alustas Rootsi sõjategevust Poola vastu ja suunas oma väed Liivimaale kahes osas. Karli enese juhitud peavägi alustas teekonda Tallinnast ja valis läänepoolsema tee. Narvast liikuma hakanud väge juhtisid ooberst Peder Pedersson Stolpe (suri 1601) ja Heinrich von Ahnen ning selle ülesanne oli vallutada Põltsamaa ja Laiuse ordulinnus. Põltsamaa suudeti vallutada 11. septembriks.^[10] Ahneni väeosad jõudsid Laiuse alla septembri lõpul ja Stolpe väed mõni päev hiljem.^[11] Laiuse garnisoni juhtis staarost Andrzej Orzechowski, kes aga piiramise ajal suri, misjärel anti linnus Rootsi vägedele üle.^[12] Poolakad alistusid 20. oktoobril (Enn Tarveli kommentaarides Fabriciuse kroonikale on kirjas, et Orzechowski suri 30. oktoobri paiku, mistõttu ka linnuse alistumise kuupäev ei saa olla varasem^[13]) ning Stolpe jättis linnusesse 200-mehelise garnisoni, kelle pealikuks sai Hans Brakel.^[11] Laiuse linnuse vallutanud Rootsi väed ühinesid seejärel hertsog Karli peavägedega ning suundusid Paidesse ja selle ümbrusse talvekorterisse.^[10]

1602. aastal vallutasid Laiuse taas Poola-Leedu väed.^[14]

1611. aasta lõpus tungisid Pihkva kandi venelased Liivimaale, et maksta kätte poolakate korraldatud eelmise röövretke eest. Nad rüüstasid lisaks mitmele muule paigale ka Laiuse piirkonda, viies Venemaale suure saagi, naisi, lapsi ja poola aadlikke.^[15]

1611–1645 (alates 1622. aastast nimeliselt) oli Laiuse staarost Kasper Denhoff (suri 1645).^[16]

 

5. jaanuaril 1622 vallutasid Rootsi väed Rootsi-Poola sõja ajal ooberst Henrik Klasson Flemingi (1584–1650) juhtimisel Laiuse linnuse.^[14] Tõenäoliselt hävitati just tollases sõjas kastelli kirde- ja kagukülg ning lõunanurgas paiknenud suurtükitorn. Viimasest ei ole tänapäeval peale vundamendi midagi säilinud. Sõjas hävis ka linnusealev.^[3]

Pärast piirkonna Rootsi võimu alla minekut linnust enam ei taastatud. Selle maa-alale paigutati küll Rootsi palgasõdurid, kelle majutamiseks rajati puithooned. Orduaegsetest hoonetest kasutati üksnes linnusekabelit, mis säilis vähemasti 1702. aastani.^[3]

3. septembril 1623 läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf (1594–1632) Laiuse linnuse ja mõisa koos Jõgeva, Tähkvere ja Vaimastvere mõisaga, mis üheskoos moodustasid Laiuse linnuselääni, Henrik Klasson Flemingile.^[17] Tema poeg Erik Fleming sai 12. mail 1654 Laiuse vabahärra tiitli^[18][19].

1637 koosnes Laiuse linnuselään Laiuse linnusest, Sikkona ja Ellenbachi mõisast ning Koddiseni, Rohikundi ja Wottigferi vakusest.^[20]

 

Pärast Põhjasõja ajal Narva lahingus saadud olulist võitu Vene vägede üle otsustas kuningas Karl XII (1682–1718) jääda talvekorterisse Laiuse linnusesse. Rootsi väed jõudsid Laiusele 18. detsembril 1700. Riigikantselei majutati Laiuse lähedale Kivijärve mõisa, osa jalaväelastest ja suurtükivägi aga Tartu ümbrusse. Ratsavägi läks kaugemale Liivimaale, peatudes Otepää, Sangaste ja Aluliina ümbruses.^[21]

Kaaskonna majutamiseks korrastati linnuse alal asunud puithooned. Kuningas ise majutati linnuse kaguküljel asunud esinduslikumasse hoonesse. Edelaküljel paiknesid hobusetallid.^[3]

Talvel korraldati mõned väiksemad sõjakäigud üle Peipsi jää Oudova ja Petseri kanti. Märtsi alguses korraldati õppusena Jõgeva mõisa maadel lumelinnuse ründamine ja kaitsmine.^[21]

Meele lahutamiseks tähistati tähtpäevi. Jõuluks toodi talvekorterisse õled ning 27. jaanuaril tähistati Karli nimepäeva, mispuhul esinesid kümmekond pruudirõivais eesti neidu, kaks torupillimängijat ja kubjas, kes laulis eesti keeles. Karl XII käis ka mitu korda talupoegade pulmades, millest üks peeti koguni linnuseruumides. Korraldati ka jahilkäike.^[21]

27. aprillil 1701 suri Laiusel Karli sugulane, tema vanaisa Karl X Gustavi (1622–1660) vennapoeg Kleeburgi hertsog Adolf Johann II (1666–1701).^[22]

1701. aasta mai keskpaigas lahkus Karl Laiuselt Kuramaa suunas.^[21] Puithooned ja linnuse seni tervena püsinud osad purustati aastail 1702–1704 sõjas ning alles jäid vaid kivimüüride varemed.^[3]

 

Põhjasõja järel jäid linnusevaremed kasutuseta. Selle põhjaküljele rajati Laiuse riigimõisa lihtsad puitehitised. 18. sajandil kasutati varemete rohkem lagunenud osi kivimurruna. 19. sajandi alguses, mil minevikupärandit väärtustama hakati, kujunes Laiuse väljasõidukohaks.^[3]

Ajale on kõige paremini vastu pidanud loodetiiva väliskülg, mis on säilinud üldiselt täiskõrguses. Alles on ka selles asuvad aknaavad ja väravaava. Samuti on säilinud enamus põhjapoolse ümmarguse suurtükitorni müüridest. Osaliselt on algses kõrguses säilinud idanurga haakpüssitorn ja osa linnuse edelamüürist.^[3]

Linnusevaremed on korrastatud ja üles on pandud infotahvlid.^[3]

Laiuse ordulinnuse varemeis korraldatakse üritusi, näiteks on seal peetud Poola šlahta päevi, kus etendati muuhulgas rüütliturniiri.^[23] Samuti on korraldatud Karl XII meenutuseks talviti lumelahingut^[24], mis ajalooliselt toimus küll Jõgeva mõisas.

Laiuse ordulinnuse varemed on kantud kultuurimälestiste riiklikusse registrisse.^[25]

 

 

Laiuse ordulinnuse kõige vanemaks osaks võib pidada künka teepoolses läänenurgas asunud majalinnust (umbes 21×12 meetrit), mis rajati tõenäoliselt 14. sajandi alguses. Peatselt pärast majalinnuse ehitamist laiendati linnust tervele künkale, mille tulemusel tekkis trapetsikujuline laagerkastell. Kastelli külgede pikkus jääb vahemikku 60–85 meetrit ja selle ebakorrapära tingis künka looduslik kuju. Laiuse linnus on omapärane, kuna kastelli müürid on ehitatud postvundamentidele, mis on omavahel liidetud tugikaarte (der Schwibbogen) abil.^[3] Ilmselt tuli algset kavatist ehitada kiirustades – taoline ehitusvõte andis kogu müüri pealt üle 400 m³ materjali kokkuhoidu.^[26]

Kastelli tugevdati keskajal korduvalt ja müüre ehitati nii paksemaks kui ka kõrgemaks. Müüride lõplikuks kõrguseks kujunes umbes 15 meetrit. 15. sajandil või 16. sajandi algul lisati linnusele kolm võimsat torni.^[3] Ehitustüübilt kujunes välja tulirelvadele kohandatud laiendatud laagerkastell.^[26]

Loode- ja kagunurgas paiknesid ümara põhiplaaniga suurtükitornid, mille läbimõõt oli 14 meetrit, müüri paksus umbes 4 meetrit ja kõrgus umbes 25 meetrit. Kirdenurka jäi väiksem haakpüssitorn, mille läbimõõt oli 12 meetrit, paksus 1,5 ja kõrgus üle 15 meetri.^[1] Linnuse läänenurka kaitses väike kaheksatahuline konsooltorn, mis oli sarnane tänapäevani säilinud Narva ordulinnuse nurgatorniga^[3], samuti Paide ja teiste 1400. aasta paiku rajatud linnustega. Linnusevaremetest on näha, et loodepoolse suurtükitorni võlvid ja väliskülg olid ehitatud tellistest, samas kui ülejäänud müürid põhiliselt põllu- ja lubjakivist.^[27]

Hooned olid ehitatud linnuse lääne- ja lõunamüüri siseküljele. Lääneküljel hõlmasid hooned arvatavasti kogu tiiva, lõunaküljel aga vaid selle kagupoolse osa. Laiuse linnusel oli kaks väravat: loodekülje keskel olev värav on tänapäevani säilinud, teine asus edelakülje lõunaosas^[3] ja müüriti hiljem kinni. Ülejäänud külgedel asunud hooned olid ehitatud puidust – "a la Moskowie",^[28] nagu Poola protokolliülem 16. sajandil märkis.^[27]

Laiuse ordulinnust ümbritsesid vallikraavid, kuhu oli vesi paisutamise abil juhitud linnuse põhjaküljel voolavast Laiuse ojast. Pais ja vesiveski asusid linnusest kirdes. Linnuse ja vesiveski vahel paiknes vallikraavidest ümbritsetud eeslinnus, mis kujutas endast palisaadtõkkeid ja tõstetavaid sildu üle vallikraavide. Tõenäoliselt läbis keskajal eeslinnust Torma poole viiv tee, mis möödus põhjapoolsest suurtükitornist üsna lähedalt.^[3]

•  
  Põhjapoolse ümmarguse suurtükitorni varemed
•  
  Põhjapoolse ümmarguse suurtükitorni varemed ja loodemüür
•  
  Haakpüssitorni varemed
•  
  Haakpüssitorni varemed
•  
  Osaliselt säilinud edelamüür
•  
  Osaliselt säilinud edelamüür
•  
•  

• Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561". Tõlkinud Ivar Leimus. Olion. Tallinn 2006
• Heinrich von Hagemeister, F. von Buxovden: Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands Teil 2, Riga: E. Frantzen 1836/1837, lk 126–127

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Laiuse ordulinnus

• Laiuse linnusest Eesti mõisaportaalis
• Laiuse ordulinnus kultuurimälestiste riiklikus registris