Kromaatiline helirida

Kromaatiline helirida on tõusvate või langevate pooltoonide helirida. Pooltoonid võivad olla diatoonilised või kromaatilised. Kromaatiline helirida on tuletatud loomulikust mažoorist või minoorist.

Kromaatilise helirea kirjutamisel kehtivad järgmised reeglid:

• Tõusev kromaatiline helirida mažooris kõrgendatakse kõiki diatoonilisi astmeid, millele järgneb tervetoon. Ainult VI astme kõrgendus asendatakse VII astme madaldusega.

c, cis, d, dis, e, f, fis, g, gis, a, b, h, c

• Laskuv kromaatiline helirida mažooris madaldatakse kõiki diatoonilisi astmeid, millele järgneb tervetoon. Ainult V astme madaldus asendatakse IV astme kõrgendusega.

c, h, b, a, as, g, fis, f, e, es, d, des, c

Eeltoodud ortograafiat nimetatakse klassikaliseks ortograafiaks, kuna see esineb Viini klassikute teostes. Selle ajastu harmoonias kasutati modulatsioone peamiselt lähedastesse helistikesse. Kuna VI astme kõrgendamine ja V astme madaldamine põhjustaks alteratsioonimärkide ilmumise, mis ei kuulu antud helistike I järgu sugulashelistike (vaata helistike sugulus) märkide hulka, siis klassikalises ortograafias neid välditakse. Erandiks võib olla tehniliste passaažide ja tertsiline liikumine kahehäälsuse puhul. Siis kõrgendatakse ka VI ja madaldatakse V astet, et ei tekiks enharmoonilist asendamist teiste intervallidega, mis raskendab noodilugemist.

• Minoori tõusev kromaatiline helirida kirjutatakse nagu tema paralleelse mažoori tõusev kromaatiline helirida, mis algab VI astmelt.
• Minoori laskuv kromaatiline helirida kirjutatakse nagu samanimelise mažoori kromaatiline laskuv helirida.

Kui kromaatilise helirea tõusvas mažooris kõrgendatakse VI astet (seega minooris ka I astet) ning laskuvas helireas madaldatakse mažooris kui ka minooris V astet, siis seda nimetatakse modernseks (moodsaks) ortograafiaks. Sellist kirjaviisi on kasutatud hilisromantikutest (näiteks Wagner) alates, seoses altereeritud akordide keerukamate vormide esinemisega nende teostes.