Kliment Vorošilov

Kliment Vorošilov alustas iseseisvat elu Jekaterinoslavi kubermangu kaevandustes töölisena, osales 1905. aasta revolutsioonis ning oli Luhanski linna VSDTP linnakomitee ja ka linna tööliste saadikute nõukogu juht. Pärast 1905. aasta revolutsiooni mahasurumist lahkus ta Jekaterinoslavi piirkonnast ning kolis Peterburi, kus asus poliitilisse tegevusse koos Peterburis tegutsenud Vladimir Uljanovi, Jossif Stalini ja Mihhail Kalinini ja teistega. Kliment Vorošilov osales VSDTP Stockholmi ja Londoni konverentsil.

Pärast naasmist Venemaale vahistati Kliment Vorošilov poliitilise tegevuse eest ning saadeti asumisele Arhangelski kubermangu. Sealt põgenes ta Bakuusse, kus tegeles koos Jossif Staliniga eksproprieerimistega.

1912. aastal vabanes ta järjekordselt asumiselt ja kolis Tsaritsõnisse. Seal töötas ta relvatehases kuni 1914. aastani, mil algas Esimene maailmasõda. Siis kolis ta perega Petrogradi lähistele ja asus tööle erarelvatehasesse.

1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni oli Kliment Vorošilov Petrogradi komissar ja Petrogradi Nõukogu saadik. Seejärel suunas VSDT(b)P ta agitatsioonitööle oma kodupiirkonda Luhanskisse, kus ta tegutses kuni oktoobrirevolutsioonini.

Venemaa kodusõjas, juunist 1918, oli Vorošilov koos Jossif Staliniga Lõuna-Venemaal Tsaritsõni rinde Sõjarevolutsiooninõukogus, kus nad, kõrvaldades sõjalistest juhtimisest kaasatud sõjaväespetsialistid ja rinde juhataja endise kindralleitnandi Andrei Jevgenevitš Snesarevi^[1], viisid läbi 10.–15. augustil 1918 ebaõnnestunud ja ettevalmistamata pealetungi.

Stalin ja Vorošilov ei allunud koos neid toetavate Tsaritsõni rinde Sõjarevolutsiooninõukogu liikmetega Lev Trotskile ning ignoreerisid Nõukogude Vabariigi relvajõudude Punaarmee juhtorgani Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu korraldusi ning kasutasid oma õigusi kui sõjaväe poliitilist kontrolli teostava Sõjarevolutsiooninõukogu liikmed. Vorošilovi, Stalini ja nende toetajate tegevuse kohta (mis seisnes partei- ja sõjalise juhtkonna korralduste eiramises ja iseotsustamises) oli kasutusel termin (vene keeles партизанщина). Pärast ebaõnnestunud pealetungi süüdistasid Vorošilov ja SRK liikmed rinde staabis töötanud sõjaväespetsialiste reetmises – lasid nad tšekaa eriosakonnal vahistada ja hukata.

Sõjalise läbikukkumise ja Vabariigi Revolutsioonilisele Sõjanõukogule mitteallumise eest kõrvaldati Vorošilov VK(b)P KK otsusega Tsaritsõni rinde SRK liikme kohalt ja määrati 10. armee juhatajaks, kuid detsembris 1918 hoopis kõrvaldati sõjavägede juhtimiselt ning määrati Ukraina Tööliste ja Talupoegade Valitsuse käsutusse, kus ta määrati Ukraina siseasjade rahvakomissari ülesandeid täitma. Kuid kuna ilma sõjalise hariduseta Vorošilov jätkas kommunistliku partei keskkomitee vastase idee propageerimist, mille kohaselt Punaarmee peaks tegutsema ilma endiste keisriarmee professionaalsetest sõjaväelastest sõjaväespetsialistideta, siis andis VK(b)P KK korralduse Ukraina K(b)P KK 1. sekretärile Christian Rakovskyle kõrvaldada Vorošilov igasugusest sõjaväelisest juhtimisest.

Ehkki Kliment Vorošilov ei olnud kunagi teeninud sõjaväes ja tal puudus sõjaväeline haridus, määrati ta aastatel 1925–1934 NSV Liidu Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimeheks ning NSV Liidu Sõja- ja Sõjalaevastiku Rahvakomissariaadi rahvakomissariks;

 

Kliment Vorošilov oli aastatel 1934–1940 NSV Liidu Kaitserahvakomissariaadi rahvakomissar ja 1941–1945 Riikliku Kaitsekomitee liige; Kõrgema Ülemjuhataja Staabi liige ja Leningradi rinde juhataja ning partisaniliikumise juhataja.

Pärast Teist maailmasõda oli ta aastatel 1945–1947 Liitlasvägede kontrollkomisjoni esimees Ungaris ning 1946–1953 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja ja 1953. aasta märtsist kuni 1960. aasta maini NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.

Kliment Vorošilovi nime kandis Nõukogude Liidu rasketankide seeria KV. 1941–1958 ja 1969–1992 kandis tema nime K. E. Vorošilovi nimeline NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväeakadeemia.

Tema nime kandis Nõukoguse Liidus kolm linna: Vorošilovgrad Ukraina NSV-s (1935–1958 ja 1970–1990, nüüdne Luhansk), Vorošilovsk Vene NSFV-s (1935–1943, nüüdne Stavropol) ja Vorošilov Venemaa Kaug-Idas (1935–1957, nüüdne Ussuriisk).

1933–1951 kandis tema nime tänav İzmiris Türgis. Vorišilovit ja Semjon Aralovit on kujutatud 1928. aastal Istanbulis avatud Vabariigi monumendi lõunapoolses figuuride grupis.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Kliment Vorošilov

• Александр Козлов. Царицынский «опыт»