Konstantin Simonov

Simonov polnud oma isa näinud. Isa oli sõjaväelane, tsaariarmee ohvitser, kes nädal pärast poja sündi sai 6. detsembril 1915 kindralmajoriks. Simonov rääkis elu jooksul, et isa jäi rindel teadmata kadunuks, kuid siiski on säilinud Simonovi ema 1920. aastate algusest pärit kiri oma meheõdedele Pariisi, milles teatab, et Mihhail asus elama Poola ja kutsus teda pojaga enda juurde elama. Kuid emal oli tekkinud suhe tsaariarmee erupolkovniku Aleksandr Ivaniševiga ja ta oli temaga juba 1919 abiellunud, niisiis ei sõitnud ta välismaale. Ivanišev lapsendas poisi, kuid vanemad jätsid talle endise perekonnanime.

Kasuisa töötas sõjakoolides taktika õpetajana ja hiljem sai Punaarmee komissariks. Lapsepõlve veetis Simonov sõjaväelinnakutes ja sõjaväelaste ühiselamutes. Pärast 7. klassi lõpetamist astus ta kutsekooli ning töötas treialina algul Saraatovis ja hiljem Moskvas, kuhu pere 1931 kolis. Seal astus ta Gorki-nimelisse kirjandusinstituuti, aga töötas selle kõrvalt veel kaks aastat treialina.

1938 lõpetas Simonov instituudi. Selleks ajaks olid tal juba ilmunud esimesed luuletused ajakirjades Molodaja Gvardija ja Oktjabr. Samal aastal võeti ta vastu NSV Liidu Kirjanike Liitu ning astus Moskva filosoofia, kirjanduse ja ajaloo instituuti aspirantuuri.

1939 saadeti Simonov Halhõn-Goli lahingut kajastama ja instituuti ta enam tagasi ei tulnud.

Sõjaväekorrespondendina võttis Simonov endale varjunimeks Konstantin Simonov. Nimelt oli tal kõnehäire: ta ei suutnud r- ega kõva l-häälikut välja öelda. Uues eesnimes neid ei olnud.

Simonov töötas algul sõjakorrespondendina ja pärast Teise maailmasõja lõppu sõjakirjanikuna. Enamik tema loomingust käsitleb ise läbielatut, olles sageli poolautobiograafiline.

Simonov pälvis kuus Stalini preemiat: 1942 näidendiga "Noormees meie linnast" (I järk), 1943 näidendiga "Vene inimesed" (II järk), 1946 romaaniga "Päevad ja ööd" (II järk), 1947 näidendiga "Vene küsimus" (I järk), 1949 luulekogumikuga "Sõbrad ja vaenlased" (I järk) ja 1950 näidendiga "Võõras vari" (II järk). 1966 pälvis ta filmi "Elavad ja surnud" stsenaariumi eest vendade Vassiljevite nimelise VNFSV riikliku preemia ja see oli esimene kord, mil seda preemiat üldse välja anti. 1974 pälvis ta Lenini preemia triloogia "Elavad ja surnud", "Sõduriks ei sünnita" ning "Viimane suvi" eest.

31. jaanuaril 1939 pälvis Simonov ordeni "Austuse märk". 3. mail 1942 pälvis ta Punatähe ordeni. Ta pälvis kaks Isamaasõja ordenit: 30. mail 1945 ja 23. septembril 1945. Lenini ordeneid pälvis ta kolm: 27. novembril 1965, 2. juulil 1971 ja 27. septembril 1974. Neist viimasega samal päeval anti talle sotsialistliku töö kangelase aunimetus.

Simonovi autasustati medalitega "Odessa kaitsmise eest", "Stalingradi kaitsmise eest", "Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945", "20 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945", "30 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945" ning "Ennastsalgava töö eest V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks".

Teda on autasustatud Suhbaatari ordeniga (Mongoolia), Valge lõvi ordeniristiga "Võidu eest" (Tšehhoslovakkia) ja Tšehhoslovakkia sõjaristiga.

 

• "Hävituslaager", dokumentaaljutustus, Poliitiline Kirjandus 1945
• "Päevad ja ööd", romaan, Ilukirjandus ja Kunst 1946
• "Vene inimesed", näidend, Ilukirjandus ja Kunst 1946
• "Vene küsimus", näidend, Ilukirjandus ja Kunst 1948
• "Relvavennad", romaan, Eesti Riiklik Kirjastus 1958
• "Kaugel idas", luulekogu, Loomingu Raamatukogu 1959
• "Elavad ja surnud", romaan, Eesti Riiklik Kirjastus 1962
• "Sõduriks ei sünnita I–II", Eesti Raamat 1969
• "Viimane suvi", Eesti Raamat 1974
• "Kakskümmend päeva sõjata", jutustus, Loomingu Raamatukogu 1975
• "Me ei saa enam kokku...", jutustus, LR 1979
• "Sõja eripalgelised päevad", 1. ja 2. osa, Eesti Raamat 1985 ja 1988

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Konstantin Simonov