Kiirtee

Kiirteel kehtivad liiklemiseks erireeglid. Kiirteel liiklemise põhireeglite hulka kuulub kohustus hoida tee sisemine sõidurada vaba kiiremate liiklejate jaoks: see tähendab, et alaliselt on keelatud sõita kiirtee sisemisel (vasakpoolseeimal) sõidurajal, kui parempoolne rada on vaba^[2]. Kiirema sõiduki lähenemisel tuleb reastuda parempoolsele sõidurajale (sama kohustus kehtib ka kõigil neljarajalistel asulavälistel teedel, mis ei ole kiirteed). Kiirteel ei tohi liigelda jalakäijad, samuti ei tohi seal liigelda loomaga, jalgrattaga, mopeediga või niisuguse sõidukiga, mille valmistajakiirus on alla 40 kilomeetri tunnis; peatuda või parkida väljaspool selleks määratud ala; sõita kaugemal teisest sõidurajast C-kategooria mootorsõidukiga ning üle seitsme meetri pikkuse autorongiga; pöörata tagasi, sõita eraldusribale ja eraldusriba katkestuskohale ning tagurdada^[3].

Vaatamata kiirteedel sõitvate autode suurele kiirusele on kiirteed üheks ohutumaks teeliigiks. Saksamaal, kus kiirteedel puuduvad kiiruspiirangud ning seal sõitvate sõidukite kiirus sageli suurem kui 200 kilomeetrit tunnis, hukkub kiirteedel kaks korda vähem inimesi kui linnaliikluses ning kolm korda vähem kui tavalistel maanteedel sama läbisõidu korral^[4]. Ka teiste Euroopa riikide kiirteedel on märkimisväärselt vähem hukkunutega liiklusõnnetusi kui mistahes muudel teedel^[5].

Seni puuduvad Eestis teed, mis oleks tähistatud kiirteemärkidega. Alates Eesti iseseisvuse taastamisest on olnud kõne all Tallinna–Tartu kiirtee ehitamine. Samuti on arutletud Tallinna–Pärnu–Ikla (Via Baltica) kiirtee ehitamise üle. Samas on Eestis olemas kiirteelaadsed teelõigud, kus on eraldi suunavöönditega sõidurajad ning puuduvad samatasandilised ristumised. Selliseks teeks Eestis on näiteks Tallinna–Tartu maantee neljarajaline teelõik. Samas on sellel teel lubatud sõidukiirus oluliselt väiksem kui teiste riikide sarnastel teedel (poolkiirteedel või kiirteedel).