[go: up one dir, main page]
Vikipeedia

Julien Offray de La Mettrie

Julien Offray de La Mettrie (23. november 1709[1][2] – 11. november 1751) oli Prantsuse arst ja filosoof, üks esimesi valgustusaegseid Prantsuse materialiste.

Julien Offray de La Mettrie. Achille Ouvré (1872–1951) gravüür, G.-F. Schmidti järgi

Tema tuntuim teos on "Inimene kui masin" ("L'homme machine"), milles ta eitas kartesiaanlikku keha ja vaimu dualismi ning pakkus välja metafoori inimesest kui masinast. Eesti keeles ilmus raamat 2017. aastal Katre Talviste tõlkes kirjastuselt Ilmamaa sarjas "Avatud Eesti raamat"[3].

Varane elukäik

muuda

La Mettrie sündis Saint-Malos Bretagne'is rikka tekstiilikaupmehe pojana. Ta õppis Coutancesi ja Caeni kolledžites. Pärast Plessise kolledžis Pariisis õppimist tekkis temas huvi vaimuliku ameti vastu, aga pärast mõnd aastat teoloogia õppimist Janenisti koolides pöördus tema huvi kirikust eemale. 1725. aastal astus La Mettrie Harcourti kolledžisse, et õppida filosoofiat ja loodusteadusi, ning lõpetas ilmselt umbes 1728. aastal. Sel ajal oli d’Harcourt Prantsusmaal kartesiaani (Descartesi õpetuse) eestvedaja.[4] 1734. aastal läks ta õppima tunnustatud arsti Herman Boerhaave juurde, kes oli samuti kunagi kavatsenud saada vaimulikuks. Just Boerhaave käe all sai La Mettrie mõjutusi selleks, et üritada kutsuda esile muutusi Prantsusmaa meditsiinihariduses.[5]

Meditsiinikarjäär

muuda

Pärast õpinguid Hartcourtis otsustas La Mettrie hakata tegelema meditsiiniga. Selle otsuse juures võis teda mõjutada La Mettrie perekonna tuttav François-Joseph Hunauld, kes juhtis anatoomia õppetooli Jardin du Roi’s. Viis aastat õppis La Mettrie Pariisis meditsiiniosakonnas ning nautis Hunauldi mentorlust.[4] 1733. aastal läks ta Leidenisse, et õppida kuulsa Herman Boerhaave juures. Tema peatumine Hollandis osutus lühikeseks, kuid mõjukaks. Järgnenud aastatel jäi ta paikseks meditsiini praktika juurde oma kodu lähedal Saint-Malo’s, levitades Boerhaave töid ja teooriaid ise mitme teose avaldamise ja tõlkimise kaudu. Ta abiellus 1739. aastal ning sai kaks last, kuid abielu ei olnud õnnelik. 1742. aastal jättis La Mettrie pere ning reisis Pariisi, kus ta määrati kirurgiks Gardes Francaises' rügementi ning võttis osa mitmest lahingust Austria sõjas. See kogemus sisendas temasse sügava vastumeelsuse vägivalla suhtes, mis on selge ka tema filosoofilistest kirjutistest. Suure osa ajast veetis ta siiski Pariisis ning on tõenäoline, et sel ajal tutvus ta ka Maupertuis’ ja Marquise de Chatelet’ga.[4] Neil aastail, kannatades tihti palaviku käes, vaatles La Mettrie ennast seoses kiirenenud vereringe mõjuga mõtlemisele, mis viis ta järelduseni, et vaimseid protsesse saab seletada orgaaniliste muutustega ajus ja närvisüsteemis. Nimetatud järelduseni jõudis ta oma varaseimas filosoofilises teoses "Histoire naturelle de l'âme" (1745). Selle avaldamisest tekkinud protestikisa oli nii võimas, et La Mettrie oli sunnitud lahkuma oma ametikohalt Prantsusmaa Valvurite juures (French Guards) ning leidis varjupaiga Leidenis. Seal arendas ta oma doktriine veelgi julgemalt ja täielikumalt teoses "L'Homme machine" – kiiruga kirjutatud uurimuses, mis põhineb kooskõlalistel materialistlikel ja kvaasiateistlikel põhimõtetel.[4] La Mettrie materialism oli mitmes mõttes tema meditsiiniliste huvide produkt, mis tugines 17. sajandi eelkäijate, näiteks Guillaume Lamy tööl.[6] Nende printsiipide eetilised järeldused töötab ta välja hiljem oma teoses "Discours sur le bonheur", mida La Mettrie ise pidas oma magnum opus'eks.[7] Siin arendas ta välja oma kahetsuse teooria, see tähendab oma vaate süütunde ebasoodsatele mõjudele varases eas kultuuriõppe (enculturation) protsessi käigus. See idee tõi endaga kaasa praktiliselt kõikide Prantsuse valgustusperioodi mõtlejate viha ning "Damnatio memoriae"[8], mis kerkis alles sada aastat hiljem Friedrich Albert Lange teoses "Geschichte des Materialismus".

Filosoofia

muuda

Julien de la Mettried peetakse üheks kõige mõjukamaks 18. sajandi deterministiks. Koos determinismi edendamisega pidas ta ennast mehhanistlikuks materialistiks. Ta uskus, et vaimseid protsesse põhjustab keha. Neid mõtteid väljendas ta oma kõige olulisemas teoses "L'Homme Machine". Seal väljendas ta ka oma uskumust, et inimesed töötavad nagu masinad. Tema teooria tugineb osaliselt Descartesile ja tolle lähenemisele, mille kohaselt inimkeha töötab kui masin.[9] La Mettrie uskus, et inimene, nii keha kui ka meel, töötab masinana. Kuigi ta aitas edasi arendada Descartesi vaadet inimkeha mehhaniseeritusest, ei olnud ta nõus Descartesi dualistliku vaatega. La Mettrie vaated olid nii tugevad, et ta väitis, et Descartes oli tegelikult meele osas materialist.[10]

Inimene ja loom

muuda

Enne "L'homme machine'i" avaldas ta 1745. aastal teose "L'Histoire naturelle de l'ame". Ta oli seisukohal, et inimesed on lihtsalt keerulised loomad.[10] Suur hulk vastukäivusi ilmnes tema uskumusest, et "loomast inimeseni ei ole mingit järsku üleminekut".[11] Hiljem viis ta seda ideed edasi, väites, et inimesed ja loomad koosnevad organiseeritud ainest. Ta uskus, et inimesed ja loomad erinevad vaid selle osas, kui keeruliselt see aine on organiseeritud. Idee, et praktiliselt mingit tegelikku erinevust inimese ja looma vahel ei eksisteeri põhineb tema leidudel, et sensoorsed tunded on olemas nii loomadel kui taimedel.[12] Kuigi ta tunnistas, et vaid inimesed räägivad keeli, arvas ta, et loomad on võimelised keelt ära õppima. Ta kasutas ahve näitena, öeldes, et kui neid treenida, saaks neist "perfektse inimese".[9] Loomade ja inimese vaheliste suurte erinevuste puudumisele viitab La Mettrie ka sellega, et mõlemad õpivad läbi imiteerimise. Tema uskumused inimeste ja loomade kohta põhinevad kaht tüüpi jätkuvusel. Esimene on nõrk jätkuvus, mis viitab, et inimesed ja loomad on tehtud samadest asjadest, kuid on erinevalt organiseeritud. Tema peamine rõhk on aga tugeval jätkuvusel, ideel, et psühholoogia ja käitumine inimeste ja loomade vahel ei ole sugugi väga palju erinev.

"L'Homme Machine" ("Inimene kui masin")

muuda

La Mettrie uskus, et inimene töötab nagu masin, kuna vaimsed mõtted sõltuvad kehalisest tegevusest. Ta arvas, et aine organiseerituse tulemuseks kõrgel ja keerulisel tasemel on inimmõtlemine. Ta ei uskunud Jumala olemasolu. Pigem oli ta seisukohal, et inimeste organiseeritus on tehtud selleks, et pakkuda keerulisele ainele nii head kasutust kui võimalik.[10] Ta jõudis selle uskumuseni pärast seda, kui leidis, et tema kehalised ja vaimsed haigused on omavahel seotud. Kui ta oli kogunud piisavalt tõendusmaterjali meditsiini ja psühholoogia alal, avaldas ta raamatu.[13] Osa La Mettrie esitatud tõenditest heideti kõrvale selle olemuse tõttu. Ta väitis, et sündmused, nagu ilma peata kana jätkuv ringijooksmine või hiljuti eemaldatud südame jätkuv töö, tõestavad aju ja keha vahelise seose olemasolu. Kuigi La Mettrie teooriad olid teiste teooriate aluseks, polnud tema tööd just teaduslikud. Pigem oli tema kirjutatu poleemiline ja väljakutsuv.[14]

Inimloomus

muuda

Ta väljendas oma radikaalseid uskumusi, esitledes end kui deterministi.[9] Ta ei nõustunud kristlike uskumustega ning rõhutas sensuaalse naudingu püüdlemise olulisust – hedonistlikku lähenemist inimkäitumisele.[15] Ta kahtles, et inimestel on kõrgem moraalsustaju kui loomadel, märkides, et loomad piinavad üksteist harva ning mõned loomad on võimelised teatud moraalsuse tasemeks. Ta uskus, et masinatena järgivad inimesed loodusseadusi.

Mõju

muuda

Kõige otsesemalt mõjutas La Mettrie Pierre Jean Georges Cabanis’d, prominentset prantsuse arsti. Ta rajas oma töö La Mettrie materialistlikele vaadetele, kuid kohandas neid vähem ekstreemseks. La Mettrie ekstreemsetele uskumustele oli tugev vastuseis, kuid tema töö mõjutas psühholoogiat, täpsemalt biheiviorismi. Tema mõju nähakse biheivioristlike psühholoogide reduktsionistlikus lähenemises.[15] Kuid vastureaktsioonide tõttu teatavad biheivioristid tema teostest väga vähe ning toetuvad pigem teistele materialistidele, kes esitasid sarnaseid argumente.[10]

Hilisemad eluaastad

muuda

La Mettrie hedonistlikud ja materialistlikud põhimõtted põhjustasid protesti isegi suhteliselt tolerantses Hollandis. Temavastased tunded olid nii tugevad, et 1748. aastal pidi ta lahkuma Berliini, kus Preisimaa kuningas Frederick Suur mitte ainult ei lubanud tal praktiseerida arstina, vaid määras ta ka õukonna juhiks. Seal kirjutas La Mettrie "Discours sur le bonheur" (1748), mis vapustas juhtivaid valgustusaja mõtlejaid, nagu Voltaire, Diderot ja D’Holbach, oma hedonistlike sensuaalsete printsiipidega, mis seadsid esikohale ohjeldamatu naudingu püüdlemise.[6]

Surm

muuda

La Mettrie varajast surma on peetud tema sensuaalsete naudingute hindamise tagajärjeks. Tirconnel – Prantsuse suursaadik Preisimaal – olitänulik, et La Mettrie ta terveks ravis, ning korraldas tema auks pidusöömingu. La Mettriel tekkis maohaigus, peatselt hakkas teda vaevama kõrge palavik ja ta suri.[9][16] Temast jäid maha naine ja viieaastane tütar. Matusekõne pidas Frederick Suur ning see on siiani üks põhjalikumaid biograafilisi allikaid La Mettrie elu kohta. Kogutud La Mettrie teosed "Oeuvres philosophiques" ilmusid pärast tema surma mitmes väljaandes Londonis, Berliinis ja ka Amsterdamis.

La Mettrie teoseid

muuda
  • Histoire Naturelle de l'Âme. 1745 (anon.)
  • École de la Volupté. 1746, 1747 (anon.)
  • Politique du Médecin de Machiavel. 1746 (anon.)
  • L'Homme Machine. 1748 (anon.)
  • L'Homme Plante. 1748 (anon.)
  • Ouvrage de Pénélope ou Machiavel en Médecine. 1748 (pseudonym: Aletheius Demetrius)
  • Discours sur le bonheur ou Anti-Sénèque [Traité de la vie heureuse, par Sénèque, avec un Discours du traducteur sur le même sujet]. 1748 (anon.)
  • Système d'Épicure. 1750 (anon.)
  • L'Art de Jouir. 1751 (anon.)

La Mettrie kogumikud

muuda

Tema peateoste kriitika

muuda
  • Aram Vartanian (ed.): La Mettrie's L'homme machine. A Study in the Origins of an Idea, (Princeton: Princeton University Press, 1960)
  • John F. Falvey (ed.): La Mettrie. Discours sur le bonheur in Studies on Voltaire and the Eighteenth Century, vol. cxxxiv (Banbury, Oxfordshire: The Voltaire Foundation, 1975)
  • Ann Thomson (ed.): La Mettrie's Discours préliminaire. in Materialism and Society in the Mid-Eighteenth Century (Genève: Librairie Droz, 1981)
  • Théo Verbeek (Ed.): Le Traité de l'Ame de La Mettrie, 2 vols. (Utrecht: OMI-Grafisch Bedrijf, 1988)

Bibliograafia (osaline)

muuda
  • Friedrich Albert Lange, Geschichte des Materialismus, 1866 (Eng. trans. The History of Materialism by E. C. Thomas, ii. 1880)
  • Jakob Elias Poritzky, J. O. de Lamettrie. Sein Leben und seine Werke, (1900, reprint 1970)
  • Kathleen Wellman, La Mettrie. Medicine, Philosophy, and Enlightenment, Durham and London, Duke University Press 1992 ISBN 0-8223-1204-2
  • Birgit Christensen, Ironie und Skepsis. Das offene Wissenschafts- und Weltverständnis bei Julien Offray de La Mettrie. Würzburg: Königshausen & Neumann 1996 ISBN 3-8260-1271-2
  • Hartmut Hecht, ed., La Mettrie. Ansichten und Einsichten. Berlin: Berliner Wissenschafts-Verlag, 2004 (Proceedings of Potsdam/Berlin La Mettrie Conference, 2001) ISBN 3-8305-0558-2
  • Bernd A. Laska: La Mettrie – ein gewollt unbekannter Bekannter. In: Aufklärung und Kritik, Sonderheft 14/2008, pp. 64–84[9]

Viited

muuda
  1. ↑ Kirjanduses esineb La Mettrie' kohta vähemalt kolm sünniaega. Siinne on kõige tõenäolisem. Vt: Birgit Christensen: Ironie und Skepsis, Würzburg 1996, p. 245, fn. 2
  2. ↑ La Mettrie sünniajaks peetakse kirjanduses vähemalt kolme erinevad kuupäeva. Siin esitatud kuupäev on kõige tõenäolisemalt õige. Cf.: Birgit Christensen: Ironie und Skepsis, Würzburg 1996, p. 245, fn. 2.
  3. ↑ Iiris Viirpalu Arvustus. Inimene kui masin? ERR, 21.08.2017
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Aram Vartanian, La Mettrie's L'Homme Machine: A Study in the Origins of an Idea (Princeton University Press, 1960), p. 2-12.
  5. ↑ Nyirubugara, Olivier. "A SOCIOBIBLIOGRAPHIC STUDY OF L ’ H O M M E M A C H I N E". pp. 3, 4
  6. ↑ 6,0 6,1 Thompson, Ann (1996). Machine Man and Other Writings. Cambridge: Cambridge University Press.
  7. ↑ Julien Offray de La Mettrie: Discours sur le bonheur. Critical edition by John Falvey. Banbury: The Voltaire Foundation 1975. Introduction by John Falvey, p. 12: "central and culminating part of his thinking."
  8. ↑ Kathleen Wellman: La Mettrie – Medicine, Philosophy, and Enlightenment. Durham: Duke University Press 1992, chap. 8, pp. 213–245, part. pp. 213, 220.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 King, D. Brett; Viney W., Woody W. (2009). A History of Psychology: Ideas and Context (4 ed.). Boston: Pearson Education Inc. p. 169. ISBN 0-205-51213-5.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Greenwood, John (2009). A Conceptual History of Psychology. Boston: McGraw-Hill. ISBN 978-0-07-285862-4.
  11. ↑ Offray de la Mettrie, Julien. "Man a Machine".
  12. ↑ Brennan, James (2003). History and Systems of Psychology (6 ed.). Upper Saddle River: Prentice Hill. p. 169. ISBN 0-13-048119-X
  13. ↑ Watson, Robert (1968). The Great Psychologists. Philadelphia: J.B. Lippincott Company. p. 168.
  14. ↑ Robinson, Daniel (1995). An Intellectual History of Psychology (3 ed.). Madison: The University of Wisconsin Press. p. 253. ISBN 0-299-14840-8.
  15. ↑ 15,0 15,1 Brennan, James (2003). History and Systems of Psychology (6 ed.). Upper Saddle River: Prentice Hill. p. 169. ISBN 0-13-048119-X.
  16. ↑ Aram Vartanian, La Mettrie's L'Homme Machine: A Study in the Origins of an Idea (Princeton University Press, 1960), p. 2-12
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Julien_Offray_de_La_Mettrie&oldid=6546573"