John Bardeen

John Bardeen sündis USA Wisconsini osariigi pealinnas Madisonis 23. mail 1908 Charles Russell Bardeeni, Wisconsini Meditsiinikõrgkooli arstiteaduskonna dekaani teise pojana. J. Bardeen sai alg- ja keskhariduse Madisonis. Ta sai keskharidustunnistuse 15aastaselt, ehkki oleks võinud keskkooli lõpetada isegi paar aastat varem. See oli osaliselt tingitud ema surmast ja sellest, et ta võttis samal ajal teises keskkoolis lisakursusi. 1923. aastal astus ta Wisconsini ülikooli. Bardeen otsustas õppida inseneriks, sest talle meeldis matemaatika ning ta ei soovinud olla samasugune akadeemik nagu tema isa. Samuti arvas ta, et inseneridel on töö osas head tuleviku väljavaated.

Bardeen sai Wisconsini ülikoolis bakalaureuse kraadi 1928. aastal elektrotehnika valdkonnas. Juba 1929. aastal sai Bardeen tänu andekusele ja suurele töövõimele samas valdkonnas magistrikraadi. Magistrikraadi saamisel aitas teda juhendaja professor Leo J. Peters.

Bardeen jäi mõneks ajaks Wisconsini oma teadmisi täiendama, kuid läks varsti tööle Pittsburghi Gulf Oili firmale kuuluvasse Gulfi teaduslaborisse. Aastatel 1930–1933 töötas ta seal geofüüsikuna. Üsna varsti kaotas ta selle töö vastu huvi ning läks Princetoni ülikooli matemaatikat ja füüsikat õppima. 1936. aastal valmis Bardeeni doktoritöö tahkisefüüsika teemal füüsiku Eugene Wigneri kaasabil. Enne doktoritöö valmimist pakuti Bardeenile tööd Harvardi ülikoolis, kus ta töötas kolm aastat (1935–1938) tulevaste Nobeli auhinna laureaatide John Hasbrouck Van Vlecki ja Percy Williams Bridgmaniga. Koos uurisid nad metallide eritakistust ja tuumaosakesi.

Akadeemilist karjääri alustas Bardeen 1938. aastal ühe Minnesota ülikooli professori assistendina. Samal aastal tutvus ta Jane Maxwelliga, kellest sai hiljem tema abikaasa. 1941. aastal oli ta sunnitud teise maailmasõja tõttu sealsest töökohast loobuma ning hakkas tööle Marylandis White Oakis asuvas Naval Ordnance Laboratorys (tollase USA armee heaks töötavas laboris), kus töötati välja ja katsetati sõjaväerelvastust. 1943. aastal keeldus ta osalemast Manhattani projektis.

Teise maailmasõja lõpus mõistis Bardeen, et Minnesota ülikool ei paku talle häid väljavaateid, ning otsustas 1945. aastal asuda tööle Bell Labsi. Ta oli Solid State Physics Groupi liige, mida juhtis William Shockley ja mille üks paljudest liikmetest oli ka Walter Brattain. Sinna jäi ta 1951. aastani. Nende aastate jooksul rabas ta kolleegidega tööd ning 23. detsembril 1947 valmis esimene transistor, mis pani aluse elektroonikavidinate arengule. 1956. aastal pälvis ta kolleegide William Shockley ja Walter Brattainiga transistori eest Nobeli füüsikaauhinna. Tseremoonia toimus Stockholmis ja auhinna andis üle kuningas Gustaf VI Adolf. Bardeen võttis tseremooniale kaasa ühe oma kolmest lapsest, mis ärritas kuningat. Seepeale lubas Bardeen, et järgmine kord võtab ta kõik oma lapsed kaasa. Ta pidas seda lubadust.

1951. aastal otsis Bardeen uut töökohta. Tema sõber Fred Seitz veenis teda minema tööle Illinoisi ülikooli, pakkudes talle palgaks 10 000 USA dollarit aastas. Bardeen läkski sinna inseneri- ja füüsikateaduskonna elektrotehnika- ja füüsikaprofessoriks. Tema käe all õppis näiteks Nick Holonyak (LED-i leiutaja). Bardeen osutus aastatel 1951–1975 väga aktiivseks professoriks ning pärast seda sai emeriitprofessoriks.

1972. aastal pälvis John Bardeen Nobeli füüsikaauhinna koos Leon Cooperi (Browni ülikoolist) ja John Robert Schriefferiga (Pennsylvania ülikoolist) fundamentaalse panuse eest ülijuhtivuse teooriasse, mida hakati hiljem kutsuma BCS-i teooriaks (Bardeen-Schrieffer-Cooper theory). Seekord võttis Bardeen kõik oma lapsed auhinnatseremooniale Stockholmi kaasa.

John Bardeen suri 30. jaanuaril 1991 Bostonis südameprobleemi tõttu. Tema abikaasa suri 1997. aastal.

• 1973 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
• 1982 – valiti NSV Liidu Teaduste Akadeemia välisliikmeks