Johann Strauss noorem

Strauss oli pärit kuulsast Viini muusikute ja tantsuorkestri omanike perekonnast. Tema vanavanaisa oli ungari juudi soost. Seda asjaolu varjati natslikul Saksamaal, et seal viljeletav aarialaste ülistamise kampaania ei takistaks Johann Straussi loomingu esitamist. Tema isa Johann Strauss vanem (1804–1849) käis mängimas Inglismaa kuninganna Victoria kroonimispidustustel. Vennad Josef (1827–1870) ja Eduard Strauss (1835–1916) olid mõlemad tuntud muusikud, dirigendid ning heliloojad. Isa oli vastu, et poeg Johann astuks tema jälgedes, ning soovitas tal hakata pankuriks. Muusikaõpingud said alata, kui Johanni isa lahkus perekonna juurest armukese Emilie Trampuschi juurde, kes igati innustas Johanni muusikaõpinguid. Tänu sellele toetusele sai Johann isa eest salaja õppida Viinis isa orkestri liikmete Franz Amoni ja Joseph Drechsleri juures viiulit. Kontrapunkti- ja harmooniaõpetust sai ta aga professor Joachim Hoffmanni erakoolis.

19-aastaselt debüteeris Strauss Hietzingi Dommayeri kasiinos oma väikese tantsuorkestriga. Sellega kujunes ta otsekohe isa kõige tõsisemaks konkurendiks. Nende rivaalitsemine tõusis haripunkti 1848. aastal, kui nad mõlemad olid haaratud Rahvaste Kevade nimelise revolutsiooniga Austrias, mille eesmärk oli pärisorjuse kaotamine. Isa ja poeg toetasid selles poliitilises võitluses eri osalisi.

 

Johann Strauss II muutus kiiresti Viini tantsusalongide ja tantsumuusikaheliloojate tuntud juhtfiguuriks. Pärast isa surma lõi ta isa ja enda orkestritest ühendorkestri, mis oli Viinis juhtival kohal. 1863. aastal sai ta Hofballmusikdirektor'i (õukonnaballi muusikajuhi) ametliku nimetuse. Strauss juhatas aastatel 1856–1865 igal suvel Tsarskoje Selo raudteekompanii kutsel Venemaal Pavlovskis suvemuusikakontserte. 1867. aastal käis ta oma orkestriga kontserdireisidel Pariisis ja Londonis.

1850. aastate lõpul ja 1860. aastatel lõi ta paljud oma parimad valsid ning polkad nagu "Morgenblätter" ("Hommikulehed", 1864), "An der schönen blauen Donau" ("Ilusal sinisel Doonaul", 1867), "Künstler leben" ("Kunstniku elu", 1867), "Geschichten aus dem Wienerwald" ("Lood Viini metsades", 1868), "Wein, Weib und Gesang" ("Vein, naised ja laul", 1869), "Tritsch-Tratsch-Polka" (1858) jt. Johann II konkurendid valsikomponeerimise ja orkestrite esinemiste poolest Viini tantsusaalides ning salongides olid Karl Michael Ziehrer ja Émile Waldteufel, nii oma muusika kui ka orkestritega.

1872. aastal esines Strauss suure menuga Bostonis ja New Yorgis, kus peamiseks tõmbenumbriks oli tema valssidest koostatud popurrii "Manhattan Waltzes". Ta juhatas Bostonis ka nn "Monsterkontserti", kus tema taktikepi järgi musitseeris korraga üle 1000 muusiku. Strauss teenis kolme Ameerika kontserdiga tolle aja kohta suure honorari 4500 dollarit.

 

1868. aastal komponeeris Strauss esimese burleskistiilis opereti "Die lustigen Weiber von Wien" ("Viini lõbusad naised"), mille muusika jäi taseme poolest alla Viini tantsusaale vallutanud valssidele. Operett jäi esitamata. Sel ajal valitsesid Viini muusikateatrites Jacques Offenbachi operetid ja teatridirektorid soovisid oma heliloojatelt samasuguseid rahvalikke tükke. Teatridirektorid ja eriti Straussi abikaasa Jetty julgustasid maestrot operetikatsetusi jätkama. Strauss võttis esialgu Offenbachi järgi aluseks opera buffa, kuid täiendas seda Viini kõrgemale seltskonnale meelepärase lõbujanu, kommete ja nende sentimentaalse eluviisi elementidega. 1871. aastal valmis 45-aastasel heliloojal operett "Indigo und die vierzig Räuber" ("Indigo ja nelikümmend röövlit"). Selle hea muusika ei kompenseerinud nõrka libretot ja teos ei meeldinud Viini publikule.

Ameerika ringreisilt Viini naasnud, võttis ta käsile uue opereti "Carneval in Rom" ("Karneval Roomas"), kuid seegi ei osutunud eriti edukaks. Alles kolmas operett "Die Fledermaus" ("Nahkhiir") oli täistabamus ja sellest sai Viini klassikalise opereti nurgakivi. Kriitikud leidsid, et Viini 19. sajandi operetilooming on saavutanud oma tipu.

Aastatel 1868–1997 komponeeritud operettidest jäi üks esitamata ja kahe kohta on koostatud vaid kavandid. "Nahkhiire" kõrval on aegade proovile vastu pidanud "Der Zigeunerbaron" ("Mustlasparun") ja mitu korda ümber tehtud "Eine Nacht in Venedig" ("Öö Veneetsias"). Vähem tähelepanu on pälvinud "Das Spitzentuch der Königin" ("Kuninganna taskurätik") ja "Ritter Pázmán" ("Rüütel Pázmán").

Teatud perioodil oli Straussi operetimuusikas tunda mõningast Ferenc Liszti ja isegi Richard Wagneri mõju. Tema muusika alusel ja maestro loal pani Adolf Müller juunior kokku kolmevaatuselise pastišši "Wiener Blut" ("Viini veri", 1899). Hiljem on tema muusikast komplekteeritud veel teisigi operette: "Tausend und eine Nacht" ("Tuhat ja üks ööd", 1906), "Casanova" (1928), "Walzer aus Wien" ("Valsid Viinist", 1930), "Die Tänzerin Fanny Elssler" ("Tantsijanna Fanny Elssler", 1934), "Die Straussbuben" ("Straussi poisid", 1946) jt.

 

Johann Strauss abiellus 1862. aastal laulja Henriette (Jetty) Treffziga (1818–1878), kes toetas abikaasa loomingulist tegevust. Kuus nädalat pärast Jetty surma abiellus Strauss Angelika Dittrichiga, kes ei pidanud muusikast lugu, mistõttu see abielu 1882. aastal lahutati. Kolmanda abielu sõlmis ta 1887. aastal endast 31 aastat noorema 21-aastase lese Adèle Deutsch-Straussiga, kelle õhutusel sündisid muu hulgas operetid "Mustlasparun" ja "Waldmeister" ("Varjulill") ning valsid "Kaiser-Walzer" ("Keisrivalss"), "Kaiser Jubiläum" ("Keisri juubel") ja "Klug Gretelein" ("Nutikas Gretel").

Strauss põdes kopsu- ja rinnakelmepõletikku, mis peaaegu tappis ta ema ja ta enda Elu viimastel nädalatel tegeles ta balleti "Tuhkatriinu" lõpetamisega. Johann Strauss II on maetud Viini keskkalmistule.

 

Straussi muusika on olnud alati rahvusvaheliselt populaarne. See kõlab igal aastal Viini uusaastakontserdil kõrgelt tunnustatud Viini Filharmoonikute orkestri esituses, mida on läbi aegade juhatanud sellised maailmakuulsad dirigendid nagu Willi Boskovsky, Herbert von Karajan, Carlos Kleiber, Lorin Maazel, Zubin Mehta, Riccardo Muti, Mariss Jansons, Georges Prêtre jt. 1987. aastal asutas hollandi viiuldaja ja dirigent André Rieu Johann Straussi nimelise orkestri.

Johann Strauss nooremale ja tema perekonnale on pühendatud kaks muuseumi Viinis. Need on Viini muuseum aadressil Praterstraße 54, kus Strauss elas alates 1860. aastast, ja Strauss Museum aadressil Müllnergasse 3, kus on ülevaade kogu Strausside perekonna tegevusest ning ajaloost. 1922. aastal tuli Austrias käibele esimene Strauss II portreega 50-šillingilise väärtusega postmark. 1949. aastal lisandus helilooja 50. surmaaastapäeva puhul ühešillingiline ja 1975. aastal 150. sünniaastapäeva tähistav neljašillingiline postmark. Johann Strauss II portree on 1960. aastal käibele tulnud sajašillingilisel rahatähel ja 150-šillingilisel (1975) ning 50-šillingilisel (1999) mündil.

1921. aastal avati Viinis Stadtparkis Johann Straussi monument. See on tänapäeval turistifotode meelisobjekt. Coburgis on alates 1987. aastast Johann Straussi mälestuskivi. 2003. aastal püstitati Pavlovskisse Straussi "Vene ajastu" mälestusmärk. Tianjinis (Hiinas), endises Austria-Ungari koloonias on Straussi skulptuur. Pariisi 10. ringkonnas on Johann Straussi nimeline väljak.

Alates 1891. aastast on Eesti viies teatris esitatud seitset Straussi operetti või tema muusikast koostatud pastišši 36 lavastuses:

• "Nahkhiir" (Estonias 1912, 1919, 1940, 1953, 1973, 1997, 2010; Vanemuises 1936, 1949, 1986; Endlas 1923; Ugalas 1927)
• "Mustlasparun" (Vanemuises 1891, 1895, 1898, 1903, 1930, 1942, 1968; Estonias 1912, 1919, 1926, 1948, 1993; Endlas 1924; Võitlejas 1928)
• "Viini veri" (Estonias 1965, 1994; Vanemuises 2018)
• "Öö Veneetsias" (Estonias 1951, 2000; Vanemuises 2000)
• "Armulaul" (Vanemuises 1933; Võitlejas 1934)
• "Karneval Roomas" (Estonias 1939)
• "1001 ööd" (Estonias 1921)

 

• "Die lustigen Weiber von Wien" (burlesk-operett, 1868, esitamata)
• "Romulus" (1871, fragmendid)
• "Indigo und die vierzig Räuber" (1871)
• "Carneval in Rom" (1873)
• "Die Fledermaus" (1874)
• "Cagliostro in Wien" (1875)
• "Prinz Methusalem" (koomiline ooper, 1877)
• "Blindekuh" (1878)
• "Das Spitzentuch der Königin" (1880)
• "Der lustige Krieg" (1881)
• "Eine Nacht in Venedig" (1883)
• "Die Zigeunerbaron" (1885)
• "Der Schelm von Bergen" (1886)
• "Simplicius" (1887)
• "Ritter Pázmán" (koomiline ooper, 1892)
• "Fürstin Ninetta" (1893)
• "Jabuka" (1894)
• "Waldmeister" (1895)
• "Die Göttin der Vernunft" (1897)

 

Strausside perekonnast ja selle liikmete loomingust on aegade jooksul tehtud arvukalt filme.

• 1913 tummfilm "Das Leben der Strauss-Familie"
• 1928 tummfilm "Heut' spielt der Strauss", režii Conrad Wiene, peaosas Paul Hörbiger
• 1930 "Der Walzerkönig", režii Manfred Noa, peaosas Hans Stüwe
• 1932 "Johann Strauss, k. u. k. Hofballmusikdirektor", režii Conrad Wiene, peaosas Michael Bohnen
• 1934 "Petersburger Nächte. Walzer an der Newa", režii E. W. Emo, peaosas Paul Hörbiger
• 1934 "Waltzes from Vienna", režii Alfred Hitchcock
• 1935 "Unsterbliche Melodien", režii Heinz Paul, peaosas Alfred Jerger
• 1935 "Rosen aus dem Süden", režii Walter Jansen, peaosas Paul Hörbiger
• 1938 "The Great Waltz", režii Julien Duvivier, peaosades Fernand Gravet ja Miliza Korjus
• 1939 "Unsterblicher Walzer", režii E. W. Emo, peaosas Fred Liewehr
• 1940 "Operette", režii Willi Forst, peaosas Edmund Schellhammer
• 1954 "Girardi - Der Komödiant von Wien", režii Karl Paryla, peaosas Eduard Strauss II
• 1954 "Ewiger Walzer", režii Paul Verhoeven, peaosas Bernhard Wicki
• 1963 "The Waltz King", režii Steve Previn, peaosas Kerwin Mathews
• 1971 "Прощание с Петербургом", režii Yan Frid, peaosas Girt Jakovlev)
• 1972 "Der große Walzer", režii Andrew L. Stone, peaosas Horst Buchholz
• 1972 "The Strauss-Family", režii Marvin J. Chomsky, peaosas Stephen McGann
• 1986 "Johann Strauss - Der König ohne Krone", režii Franz Ante, peaosas Oliver Tobias
• 1995 "Strauss: The King of 3/4 Time", režii Kit Hood, peaosas Michael Riley
• 2005 "Strauss: The Waltz King", režii Rupert Edwards, peaosas Joseph Edwards/Simon Williams