Johan III

Johan oli Gustav I Vasa ja Margareta Eriksdotteri poeg, enne kuningaks saamist 1556–1563 Soome hertsog, kus ta 1558. aastal rajas Pori linna. 1581 võttis ta endale Soome suurvürsti tiitli.

Erinevalt oma vennast Erik XIV-st, kes ei sallinud poolakaid ja kaalus isegi sõda nende vastu, oli Johan poolakatega heades suhetes ja kosis Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarina Jagellonica, kellele ta vend Poola kuningas Zygmunt II August andis kaasavaraks 1558. aastal Liivimaa ordu poolt panditud linnused Liivimaal Ruhja, Asti, Härgmäe, Trikata, Helme ja Karksi. Erikule Johan III iseseisvus ei meeldinud ja ta kutsus Johani Stockholmi. Johan keeldus, mispeale Erik XIV vägi vallutas 1563 pärast piiramist Turu ja Johan III vangistati koos oma naisega, Turu kindlusesse Soomes.

1567. aasta mais hakkasid süvenema Erikus hullumeelsuse märgid: ta hakkas käskima hukata inimesi, kes talle reeturitena tundusid, isegi kui nad päriselt reeturid ei olnud, ja pussitas oma käega surnuks Lotringist saabunud Rootsi saadiku Nils Sture. Riigi juhtimine läks Riiginõukogu kätte. Septembris lõppes Johani vangistus. Varsti Erik paranes ning sai trooni tagasi, kuid ei käskinud Johanit uuesti vangistada ja too hakkas kohe plaanima ülestõusu Eriku vastu, tuues ettekäändeks, et too olevat abiellunud lihtrahva hulka kuuluva Karin Månsdotteriga.

Johani ülestõusu toetas enamus Rootsi aadlist, kes polnud rahul Eriku väljastatud vahistamis- ja hukkamiskäskudega, mille täideviimise eest hoolitses kuninga nõunik ja riiklik süüdistaja Jöran Persson. 1568. aasta septembris sundis Johan Eriku troonist loobuma ja sai ise Johan III nime all uueks kuningaks. Ta laskis Jöran Perssoni vahistada, kohtus süüdi mõista ja hukata. Sellel olid ka isiklikud põhjused, sest Persson oli lasknud Johanil vanglas elada märksa hullemates tingimustes kui Erik oli käskinud.

Siiski ei tundnud Johan end seni kindlana, kuni Erik elas. 1571 käskis ta valvuritel Erik mürgitada, kuid see käsk jäi täitmata, õigupoolest täideti alles 26. veebruaril 1577, mil Erik mürgitati hernesupiga. Lahkamine näitas, et Erik suri arseenimürgitusse.

Pärast Eriku kukutamist jätkas Johan Kahekümneviieaastast sõda, milles lõpuks võideti Moskva tsaaririiki. Sõda lõppes 10. augustil 1583 sõlmitud Pljussa vaherahuga. Kahekümneviieaastases sõjas mängis kindlasti olulist rolli ka Johani hea läbisaamine Rzeczpospolitaga, kes oli sõjas rootslaste olulisim liitlane.

Johan abiellus 4. oktoobril 1562 Vilniuses Katarina Jagellonicaga (1526–1583). Abielust sündisid:

• Isabella (1564–1566)
• Sigismund (1566–1632), Rootsi kuningas 1592–1599 ning Poola kuningas Zygmunt III nime all 1587–1632
• Anna (1568–1625)

Johan abiellus 21. veebruaril 1584 Gunilla Bielkega (1568–1592), kes oli endise Östergötlandi asehalduri Johan Axelsson Bielke tütar. Bielke oli 16-aastane, kuningast 31 aastat noorem ja imekaunis. Johan ise väitis, et soovib vanaduspõlveks enda kõrvale ilusat naist ja et välismaa printsesside portreesid ei saa usaldada. Abielust sündis

• Johan (1589–1618), Soome ja Östergötlandi hertsog.

Oma armukese Karin Hansdotteriga oli Johanil teadaolevalt neli last:

• Sofia Gyllenhielm (1556–1583), oli abielus Pontus De la Gardiega
• Augustus Gyllenhielm (1557–1560)
• Julius Gyllenhielm (1559–1581)
• Lucretia Gyllenhielm (1560–1585)

• Lars Ericson Wolke. Johan III. Biograafia. Tallinn: Argo, 2012.