Karl XIV Johan

1810. aastal valis vaid aasta varem troonile asunud, kuid põdura tervisega ja lastetu Rootsi kuningas Karl XIII Bernadotte'i oma troonipärijaks, osalt tema populaarsuse tõttu Rootsi armees, kuna ta oli ühtaegu silmapaistev väejuht ja samas näidanud Lübeckis üles lahkust Rootsi sõjavangide suhtes. Marssali uueks ametlikuks nimeks sai Karl Johan. Juba Karl XIII eluajal sai temast Rootsi poliitika peamine suunaja ning peagi asus ta koostööle Prantsusmaa vastastega. Ta juhtis Rootsi väed võidukasse Leipzigi ehk Rahvastelahingusse ja osales Viini kongressil. Seal otsustati Rootsi kuningale anda Soome ja Pommeri kaotamise kompensatsiooniks Norra, mis seoti 1814. aastal Rootsiga personaaluniooni. Tekkis Rootsi-Norra kaksikriik, mis lagunes aastal 1905.

Kuningana jätkas Karl Johan riigi poliitika suunamist, mistõttu kuningavõim säilitas Rootsis tunduvalt tugevama positsiooni kui teistes Põhjamaades. Tema ajast saati on Rootsis kehtinud neutraliteedipoliitika.

Itaalia piirkonna, Pontecorvo vürsti tiitli andis Bernadotte'ile Napoleon teenete eest Austerlitzi lahingu võitmisel 2. detsembril 1805. Rootsi troonipärijaks saades loobus Karl Johan Pontecorvo vürsti tiitlist ja Napoleon andis selle tiitli Joachim Murat' üheksa-aastasele pojale Achille Murat'le.

Jean-Baptiste Bernadotte abiellus 16. augustil 1798 Eugénie Bernhardine Désirée Claryga, kes pärast Rootsi kuningannaks saamist võttis eesnimeks oma nime ladinapärase kuju Desideria. Abielust sündis 1799 poeg Oskar I. Pärast seda elasid abikaasad kumbki oma elu.