Jacques Lacan

  Pikemalt artiklis RSI

Lacani õpetuse keskmes on kolm "registrit" (psüühilise subjektiivsuse mõõdet): Kujuteldav ehk Imaginaarne, Sümboolne ja Reaalne. Ta tõlgendab neid registreid ja nendevahelisi suhteid erinevalt. 1970. aastatel võrdleb ta nende omavahelist sõltuvust Borromeo rõngastega: ühe rõnga purunemine toob kaasa kogu ahela lagunemise.

Tinglikult ja laias laastus eristatakse Lacani loomingus kolme järku rõhuasetusega eri registritele:

• varajane Lacan, 1930. aastad ja 1940. aastad, kujuteldav
• keskmine Lacan, 1950. aastad, sümboolne
• hiline Lacan, 1960. aastad ja 1970. aastad, reaalne

  Pikemalt artiklis Kujuteldav

Kujuteldav on seotud eelkõige igapäevase teadliku ja eneseteadliku reaalsusega. "Kujutletakse", kes ja mis teised on, mida nad oma sõnumitega silmas peavad, kes ja mis ise ollakse, sealhulgas teiste "kujutluses".

Kujuteldav on seotud ülekande, fantaasia ja minaga ning sellel on keskne koht mina kujunemises peeglistaadiumi kaudu.

1950. aastadel hakkas Lacan strukturalismi mõjul rõhutama Kujuteldava sõltuvust Sümboolsest. Kujutlust ja kogemust oma kehast, afekte kui teadvuses kogetavaid emotsioone, kujutlust teiste mõtetest ja tunnetest jms kujundavad, juhivad ja määravad sotsiolingvistilised struktuurid ja dünaamikad.

Kujuteldav ja Sümboolne kokku moodustavad "reaalsuse", mis vastandub reaalsele.

Kujuteldavas peetakse Reaalset Sümboolseks (näiteks juhuslikke materiaalseid nähtusi peetakse tähenduslikuks ja tõlgendamist vajavaks) ning Sümboolset Reaalseks (näiteks konflikte mitteteadvuses kogetakse kehaliste vaevustena).

Kujuteldav on väljamõeldud, teeseldud, virtuaalne jne, kuid tegu on paratamatute illusioonidega, reaalsete abstraktsioonidega. Kõnelevad psüühilised subjektid ei saa ilma Kujuteldavata läbi ja nende illusioonide olemasolu ei ole ebasoovitav. Kujuteldaval on inimlikule reaalsusele konkreetne mõju.

  Pikemalt artiklis Sümboolne

Sümboolne hõlmab kultuuride ja ühiskondade, keelt, tavasid, kombeid, institutsioone, seadusi, norme, praktikaid, rituaale, reegleid, traditsioone jne. Need moodustavad kollektiivse "sümboolse korra" ehk suure Teise. Sellesse on inimesed sünniga heidetud. Indiviidi subjektiivsus ei ole ilma selleta võimalik. Mitteteadvus on keele (langage) kombel struktureeritud ning sisaldab omavahel seotud tähistajate kineetilisi võrgustikke, "tähistavaid ahelaid". Mitteteadvus on Sümboolne ja seda tuleb tõlgendada Sümboolse kõnega.

Peeglistaadiumi kontekstis kehastavad Sümboolset vanemad.

Hiline Lacan eristab Sümboolse Reaalseid külgi ("tähed", tähendusetu materiaalsusega tähistajad häälikute nähtavate märkidena) ja Sümboolse Kujuteldavaid külgi (tähistajad koos tähistatutega moodustavad tähenduslikke märke). Tähendusetud tähistajad ja nende ahelad on hilise Lacani tõlgendus primaarsetest protsessidest mitteteadvuses Sigmund Freudi järgi.

Struktuuri mõtleb Lacan tavaliselt Sümboolse registris. Mitteteadvus on struktureeritud, see on keerulistes seostes olevate ideatsiooniliste representatsioonide labürinditaoline võrk, mitte struktuuritu Miski.

  Pikemalt artiklis Reaalne

Reaalne on raskesti tabatav, see on Kujuteldavale ja Sümboolsele reaalsusele, teadlikule taipamisele ja edasiantavale tähendusele kättesaamatu.

Alguses pidas Lacan Reaalse all silmas materiaalseid olevaid iseenesest, otsesele teadlikkusele kättesaamatut. 1950. aastatel hakkas ta seda seostama psühhoosi ja Teisesusega ning rääkima sellest kui absoluutsest täis-olekust, milles puuduvad puudumised. Need negatiivsused pärinevad eeskätt Sümboolsest.

VII seminaris (1959–1960) hakkas Lacan rääkima vastandite (ülejääkide ja puudumiste) kokkulangemisest Reaalses. Sellele vastab ema kuju: ema on alguses ühtaegu lämmatavalt kohal ja oma läbitungimatus teisesuses kontrollimatult puuduv või ligipääsmatu; teda on kas liiga palju või liiga vähe. Hiljem saab emast igavesti kättesaamatu ülim hüve, igasuguse iha fikseeritud kaduv punkt, "Asi".

1960. aastatel saab Reaalsest nii reaalsust ja selle keelt väljastpoolt tülitav ja moonutav transtsendents kui ka seda seestpoolt häiriv ja õõnestav immanents. Lacan hakkab seda seostama libidinaalsete negatiivsustega (objekt väike a, nauding ja sugude erinevus), keelelise ja mittekeelelise materiaalse tähendusetusega, juhuslike traumadega, talumatute kehaliste intensiivsustega, ängi ja surmaga.

Mitteteadvusele lisab Lacan pärast 1950. aastaid Reaalse mõõtmeid. Mitteteadvuse Sümboolsed mõõtmed hakkavad tiirlema tähistajate abil ettekujutamatu sümboliseerimatuse mustade aukude ümber.

  Pikemalt artiklis Peeglistaadium

Peeglistaadiumi teooria sai alguse 1930. aastatel. See pidi seletama Freudi mina (Ego) kujunemist ja funktsioone. Mina ei ole subjekt, vaid objekt. Mina ei ole autonoomne tegutseja, oma saatuse vaba määraja. Erinevalt minapsühholoogiast peab Lacan mina läbinisti rikutuks ja üdini neurootiliseks, mitteteadvuse konstitutiivse ignoreerimise kirglikuks kaitseks.

Lacan hakkab lõpuks eristama mina ja subjekti. Mina on objektistatud koordinaatide inertne, fikseeritud kimp, libidinaalselt esemestatud entiteet, mis toetab illusoorset fiktsionaalse iseduse tunnet. Subjekt on mitteteadlik kineetiline negatiivsus, mida ei saa mina tasandi identifitseerivate konstruktidega haarata. Mitteteadvuse lausuv subjekt kõneleb mina kaudu, jääde minast taandumatult erinevaks.

Lacan postuleerib, et 6–18-kuused lapsed omandavad kiiresti võime oma peegelpilti ära tunda. Neil puudub enamik vanemate inimeste füüsilisi ja vaimseid võimeid. Juba Freud juhtis tähelepanu sellele, kuidas abitus määrab inimese ühiskondliku kasvatuse domineerimisele materiaalse loomuse üle, sest pikka aega ollakse teistest inimestest täielikus elulises sõltuvuses. See sõltuvus tekitab Freudi järgi mitmesuguseid negatiivseid afekte. Peegelpilt kütkestab, sest see tõotab lapsele, ta võib oma abitusest võitu saada ning olla ühtne tervik nagu suuremad inimesed. Ent inimesed ajavad seda tõotatud harmooniat ja toimetulekut kogu elu asjatult taga. Sellest virtuaalse terviklikkuse kujust, mille laps juubeldava "ahaaga" ära tunneb, saab minapildi tuum, millele hakkavad peale kasvama uued pildid ja sõnad.

Samastumine minakujuga toob kaasa võõrandumise. Algul räägib Lacan sellest, kuidas laps saab peeglisse vaatamisest tuge. 1960. aastatel hakkab ta rõhutama kaasinimeste tuge. Suuremad inimesed näitavad lapsele tema peegelpilti ja ütlevad: "See oled sina." Nüüd ei eelne peegli Kujuteldav register keele ja sotsiaalsuse Sümboolsele registrile. Ja minapildi tuum on nüüd läbi imbunud vanemate "teise jutust", mis kujundab saatust: "Kui ilus poiss!", "Sa kasvad suureks ja tugevaks nagu issi."

• RSI
  • Reaalne
  • Sümboolne
  • Kujuteldav ehk imaginaarne
• Isa Nimi
• Peeglifaas ehk peeglistaadium
• Suur Teine
• Objekt väike a
• Nauding (prantsuse keeles jouissance)

• Maire Jaanus, "Jacques Lacani alateadvuslik individualism: keha ja keel". Tõlkinud Toomas Rosin – Vikerkaar 1990, nr 11, lk 66–71
• Maire Jaanus, "Kundera ja Lacan: Don Juan, iha ja unenäonarratsioon". Tõlkinud Kristin Haljasorg – Vikerkaar 1992, nr 7, lk 53–63
• Hasso Krull, "Psühhoanalüütilised mõisted ja nende tõlkeprobleemid. Lacanlik vaatepunkt" – Keel ja Kirjandus 1998, nr 9, lk 597–605 ja nr 10, lk 674–679
• "20. sajandi mõttevoolud". Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, lk 180–212, peatüki autor Jaanus Adamson
• Maire Jaanus, "Tolstoi ja Lacan. Falliline jouissance ja passage à l'acte "Anna Kareninas"". Tõlkinud M. V. – Vikerkaar 2009, nr 9, lk 49–71
• Louis Althusser, "Freud ja Lacan". Tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Jüri Lipping – Akadeemia 2010, nr 5, lk 883–920

• Veijo Hietala. Jacques Lacani psühhoanalüüs ja filmiteooria [1] Teater. Muusika. Kino 6-7/1994